Lugemiselamus · Päev kajab

Rännates koos “Minu”-sarjaga: Florida, Hongkong ja Riia


Kerli Kirch Schneider “Minu Florida”

Kolm noort naist, keda pelutab väljavaade kodulaenust, abielust ja kõige sellega kaasnevast argisusest, lähevad otsima seiklusi päikeselisse Floridasse.
Mida otsid, seda ka leiad. Toiduga koonerdava, aga märkimisväärsete kokkamisoskustega Mike-nimelise vanamehe juures alustavad noored preilid oma Florida-saagat. 
Avastatakse kohalikku ööelu, leitakse läbi raskuste töökohad, alkoholijoobes preilid jäävad vahele politseile, lükatakse tagasi mitu abieluettepanekut, kolitakse uhkesse mõisahoonesse jne jne. Raamat on oma elu põnevaks elamise kunsti ehe näide.



Teele Rebane “Minu Hongkong”

Mulle meeldib kui inimesed on kirglikud. Olgu lõkke süütajaks moodne kunst, õlised traktorid, glamuurne moetööstus, ilgelt limased teod või hoopis lihtne Taraxacum (võilill). “Minu Hongkongi” autor suhtub Hongkongi kirega, mis lõõmab vägagi kuuma leegiga, sest Teele on noor, julge, omajagu kangekaelne ja lisaks veel ka ajakirjandustudeng. Selline kombo võib olla ühest küljest ehk natuke ohtlik iseendale, aga teisest küljest ideaalne pinnas jätmaks jälge kogu maailmale.

Teele läheb Hongkongi õppima ajakirjandust. Saame teada üht-teist Hongkongi igapäevast. Hingehinda maksvatest imetillukestest korterites, mis on justkui tikutopsid, millede seinad kostavad läbi. Natuke söögist, mis tundus valdavalt ebatervislik ja liiga rasvane. Veidi loodusest, mis lummab omajagu ja on võimeline kõike ja kõiki hävitama. Kohalikest, kes näevad kõrge eani välja väga vitaalsed. Ja muidugi Hiina ning Hongkongi vahelistest suhetest.
Üsna suure osa raamatust võttis Hongkongis puhkenud revolutsiooni kirjeldamine, mille lugemine oli mulle emotsionaalses mõttes keerulisem, kui raamatu esimeses kolmandikus kirjeldatud tudengielule kaasaelamine.
Pärast raamatu ilmumist võttis Teele Rebane üle Petrone Prindi Instagrammi ja tegi sinna niivõrd põnevaid storisid, et olin veendunud – seda raamatut tuleb lugeda!

Lenno Vaitovski “Minu Riia”

See on nüüd raamat, mille võtaksin Riiga kaasa. Või vähemalt kirjutaks nii mõndagi välja ja teeksin oma Riia to do listi märkmeid. Riia – see tundub eestlasele nii ebaatraktiivsena, kohana, kus on umbes sada korda käidud, enamasti küll kiirel ja väga pealiskaudsel visiidil, aga mida seal Riias peale loomaaia väisamise ja jäätise söömise ikka teha, eks ole. No olgu, lennuväli asub seal ju ka. Saab soodsalt laia maailma lennata. Aga mida veel? Lugedes selgus, et täiesti on, mida avastada.

Autori jaoks ei ole pikemate tekstide loomine esmakordne. Tekst jookseb ludinal. Mõnusalt muhe kulgemine, olgugi, et Lenno kirjeldab oma tööd ilumaailmas vägagai pingelise ja stressirohkena. Lõpu leiab see ootamatult ja üsna järsku, sisaldades läbipõlemist ja vast otsapidi ka depressiooni tumedaid noote. Kui plaanid Riiga reisida – kohustuslik läbi lugeda!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s