Päev kajab

Perfektne


Neljapäeva hommikul mõtlesin, et no näed, keha harjubki. Saab jälle hakkama öösel 4x ärkamisega, pluss-miinus kord või paar. Ei ärkaks, kui tõbine preili saaks magada omas toas, aga ta ei saa, sest meil pole tema jaoks eraldi ruumi. Praegu. Iga köhimine ja krõbin lõikab mul räigelt une ribadeks. Uuesti uinumine ei toimu sekunditega. Kolmapäeva hommikul olin otsi andmas. Reede hommikul oli Jaan üllatunud, et mul on hea tuju. No muidugi oli, sest töönädal hakkas kohe-kohe lõppema ja õnnis teadmine, et laupäeval ei pea voodist varavalges välja kobima, ise mingitest nuuskamis-köhimistuuridest uimane, pani särama. Kusjuures, kõik magasid laupäeval väga mõistlikult poole kümneni hommikul. Superluks. Aga.

See piinlik lugu ka, no vähemalt jääb sageli mulje, et iga normaalne naine ja ema peab selle soovi pärast silmad peast häbenema, et ma ei ole saanud üldse üksi olla. Aga on vaja ju. Hästi väheke oleks vaja. Tunnikene päevas, ilma ülesanneta ja segajateta. Tunnike. Ainult. Nii väheke ongi vaja. Poest söögiostmine ei klassifitseeru tunnikeseks iseendale. Kui oleksin suur kokkamisfänn, siis võibolla küll, aga mina ju ei ole. Tunnike üksindust. Selle asemel olen saanud tööpäevad kahekesi koos armsa preiliga. Härra pages kontorisse. Kusjuures, jõudsin järeldusele, et tegelikult pole üldse probleemiks, nagu mini-mina segaks mul tööd teha. Ta on võimeline üksi mängima. Probleem on minu friiking ajus. Soovis olla perfekte. Perfektne ema ei jäta kodus olevat põnni tundideks ja tundideks üksinda mängima. Perfektne töötaja ei mölla vahepeal lapsega. Ja nii ma plahvatan sisemiselt ja sisisen kohati kuuldavalt, kui mu freaking aju püüab mingit tasakaalu leida. Aga tasakaalu ei ole. Seda ei ole olemas. Minu aju jaoks. Sellistes olukordades. Olemas saavad olla kas perfektsionism või täielik läbikukkumine. Ja selle pärast olengi tööpäeva lõpuks sült. Aju kurnab. Ta tahab ideaali. Mina jällegi tahaks sellestasmusestki uut eksemplari. Võibolla on võimalik vana remontida, aga ma ei tea kuidas.

Lisaks on mul üks tõsisem mure. See ei ole seotud otseselt minu persooniga, olgugi, et avastasin uue tillukese niidi, mis mulle sisse on unustatud, mis võibolla on võimeline mingeid komplikatsioone tekitama, aga see pole see. On hoopis midagi muud, mida siin ei saa kirjutada.

Niiditeema, no ma ei tea, see läheb juba veidi imelikuks, eks ole. Pean perekalt omale vastuvõtuaja kauplema ja paluma sisseunustatud haavaniiti eemaldada. Seekord ei saa isegi pereõde öelda, et miks ise oma haava üle ei inspekteerinud ja niidikontrolli ei teinud, sest seekord on arm selja taga. Ja tõesti-tõesti, mul ei ole silmi selja taga.

P.S Leidsin vist garderoobitegija. Nädalapärast on nendega kohting. Vaatab, kas läheb asjaks või mitte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s