Päev kajab

Kirjutab raamatu ja võtab paljaks


Teate, mis ma viimasel ajal olen hirmuga mõelnud. Blogimine tuleb mul lõpetada, sest seniste tähelepanekute kohaselt jõuavad blogijad mingil hetkel üheni kahest staadiumist – nad kas eksponeerivad end poolpaljalt või puhta alasti, seda siis oma blogis või kuskil mujal sotsiaalmeedia kanalites, või võtavad plaani kirjutada/annavad välja raamatu. Mina ei taha kohe kindlasti kumbagi teha. Aga mis siis saab, kui blogimine kui selline paneb ajukeemia kuidagi veidralt loksuma, et tekib tunne nagu peaks seda kõike tegema. Ärgu nüüd palun keegi solvugu, eks. :) See on selline niisama reedeõhtune pooletoobise jõuramine. Eks ma tegelikult loetu põhjal tean, et päris kirjanduse loomine on osadel blogijatel juba väga ammune varjatud südamesoov ja blogiplatvormidel on nad lihtsalt sihtotstarbelist trenni teinud, mis on ju väga tubli. Suurem osa neist ka kirjutab väga toredasti, et siis… Kuna ma kirjanduse loomisest pole mitte kunagi unistanud, ähvardab mind järelikult see teine variant? Mingi hetk riietest ilmajäämine? Õudne!

5 kommentaari “Kirjutab raamatu ja võtab paljaks

  1. :) Jätame selle enese paljaks koorimise jah vahele. See on ikka väga viimane abinõu, kui enam kuidagi tähelepanu ei oska püüda või midagi tarka öelda ei ole :) Aga sa anna märku, kui sul tuleb vastupandamatu soov riided seljast rebida, ma kutsun sulle siis terve mõistuse koju :)
    Raamatute osas mõtleme ehk veel?

    1. 😀 no superluks! Lohutav teada, et keegi mind rajale tagasi tõmbab, kui miskit imelikku juhtuma hakkab. Ja mida me nende raamatute osas mõtleme? Et mida uut võiks lugeda? Soovitused on alati teretulnud :)

  2. Hehehee, jaa :D Ma arvan, et kuna raamatu kirjutamine ongi mõnes mõttes enda alasti kiskumine, siis tundub see päriselt riiete seljast koorimine veits vähem alastust tekitav :P

    1. Tõsi. Inimkeha alastuses ei ole suuresti mitte midagi erilist 🙂 Raamatuga on õnneks variant, et see võib olla otsast lõpuni välja mõeldud, kuigi ka sellisel juhul ilmselt on tunne nagu tegemist oleks tükikesega sinust endast. Ja no jube valus, kui keegi oma “lapsukest” kritiseerima tuleb. Ega ma seda tunnet tegelikult päris ette kujutada muidugi ei oska. Kogemus puudub. Tundub vaid, et kui see kirja pandud lugu ei ole minust, siis see raamat ei ole mina. See on küll minu looming, aga ei defineeri mind.

      1. See vist nagu, et kui laulad kuskil avalikult kellegi teise kirjutatud/komponeeritud laulu, siis sellele vaatamata, et laul ise pole sinu looming, ikka on veits hirm :D
        Kirjutamisel on õnneks muidugi võimalik omale mingi varjunimi võtta ja siis ei pea üldse häbenema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s