Päev kajab

Jah, ma muretsen… suures plaanis ainult ebaoluliste asjade pärast


Me kõik mureteme millegi või kellegi pärast, kas natuke või väheke rohkem või suisa proportsionaalselt ebamõistlikult palju. Võin täiesti vabalt tunnistada, et olen Muretseja. Enamasti selline keskmisel tasemel muretseja. Khm. Enda mõõdupuu järgi, onju. Ma ei muretse Suurte Probleemide pärast – a la kliimasoojenemine. Tähendab, mulle lähevad need teemad korda, ei ole ükskõik, aga nahast välja planeedi Maa pärast pugema ei hakka, sest… Kuidas seda nüüd viisakalt öelda? Mitte miski pole igavene. Kõik kunagi kaob ja … Sureb. See ei tähenda, et ei peaks hoolima, kasutama jätkusuutlikke materjale, vähem tarbima jne. Aga ma ei muretse Maa pärast, sest siis ma ei suudaks elada.

Kuna olen täiesti tavaline keskmine inimene, muretsen n-ö tõeliselt ehk siis hullematel perioodidel võin öösel unegi kaotada, hoopis väga konkreetselt mingit otsa pidi mind puudutavate teemade pärast. Täpselt nii igav, egoistlik ja labane olengi.

Hetkel tundub, et mind hakkab endast välja viima mobiili-küsimus. Väike liialdus muidugi. Ei ole unetu ja ei mõtle igapäevaselt, aga natuke nagu juba häirib, sest ei ole veel konkreetsele otsusele suutnud jõudnud. Nimelt. Preili läheb tuleval sügisel kooli ja selleks ajaks oleks vaja lahendada telefoniküsimus. Jaan Aru erinevate artiklite järgi pärsib mobiil lapse arengut ja tekitab sõltuvust. Nõus. Täiesti. Olgu, saan panna telefoni äppi, mis laseb mul põhimõtteliselt kõike kontrollida mida telefoniga tehakse. Saan muuta põnni telefoni selliseks, et tal polegi seal võimalik midagi muud peale helistamise teha. Sellisel juhul võiks ju hoopis nuputelefoni võtta, säherduse, millel polegi internetile ligipääsu. On ju nii. Aga need teised põnnid. Tallinnas. Sest me ju elame siin. Kalamajas ka veel. Mida nemad mõtlevad, veel olulisem – ütlevad, kui mu piiga veab koolikotist välja nuputelefoni, et emale helistada? Lapsed võivad räigelt julmad olla.

Miks Eesti ei või kuuluda nende riikide hulka, kus lapsed nii vara isiklikku telefone üldse ei omagi, nagu näiteks Saksamaal või Prantsusmaal. No miks küll. Maailma kõige targem rahvas, nagu me endist mõelda armastame. Miks me pistame imikutele mobla näppu? Miks me saadame nad telefoniga kooli? Pole probleem, arvab mõni. Võibolla.

Lasin köögitegijatel meile ise tehnika valida. Ahi, külmik, kubu, keraamiline pliidiplaat – mõni ehk langeb kohe minestusse, sest no KUIDAS sa ISE nii olulisi valikuid ei tee? Mismõttes olulisi? Külmik peab asju külmas hoidma, ahi peab toitu küpsetama. Kõik külmikud külmetavad ja kõik ahjud küpsetavad, loogiline on seda vähemalt eeldada, eks ole. Mul ei ole mingeid ekstraerilisi nõudmisi. Peaasi, et nad oma põhifunktsiooni täidavad. Kõik. Ma ei viitsi oma aega sellise teema peale raisata. Keegi võibolla õhkab: “Aga visuaal!?” Välimus. Ausalt?! Kui nad suutsid mulle erilahendusega köögi disainida, olen veendunud, et nad suudavad mulle sinna ka sobiva tehnika valida. Usaldan. Absoluutselt ei viitsi muretseda.

Aga see kuradi telefon… See hakkab mõjutama minu INIMEST. See mõjutab suhteid minu ja mulle kõige olulisema inimese vahel. Ma pean tegema õige otsuse. SEE on oluline otsus.

6 kommentaari “Jah, ma muretsen… suures plaanis ainult ebaoluliste asjade pärast

  1. Hispaania on ka seal Prantsusmaa ja Saksamaa pundis ja mul on südamest hea meel selle üle. Pole vajadustki mobla järgi, sest laps ei liigu üksinda ringi ega ole üksi kodus kah. Eestis samas käivad kõik väiksed jupatsid juba üksi kooli-kodu-trennide vahet, nii et siis muidugi loogiline, et tahatakse vahepeal helistada ja uurida, kas kõk korras. Kuigi samas, me omal ajal käisime ju ka ise igalpool ja seda väga edukalt täitsa ilma telefonideta…

    1. No jah, täpselt. Vanasti kuidagi sai. Ise ka mäletan, et käisime koos vennaga toidupoes, kuigi ei saanud raha väärtusest täpselt aru. Anti mingi summa kaasa, täiskasvanud ütlesid, et sellest jätkub või et natuke antakse raha tagasi ka ja läksidki poodi, mis meil küll kohe nurga taga ei olnud. Pärnu linnas elasime. Ikka veerand tundi tuli minna ja veidi poes ja sama palju tagasi. Lubati. Samas ise ikkagi pelgaks nii pisikest nagu meie olime, üksi-kaksi poodi saata. Aeg on teine, inimesed teistsugused 🙂

  2. Inglismaal saavad samuti suurem enamus lapsi oma esimesed mobiilid alles kuskil 10 -11 aastaselt, ehk siis kas algkooli viimases klassis või suure kooli esimeses. Mul on samuti südamest hea meel selle üle.

  3. Kotkapoeg läks sügisel esimesse klassi, telefoni sai oktoobris sünnipäevaks. Mingi täiesti suvalise nuputelefoni, 29 eurot maksis vms. Ma ka natuke muretsesin, sest mingitel sõpradel olid juba lasteaia lõpuaastal nutikad. Jah, tüüp mängib ussimängu ja automängu ja võimalusel sõprade nutikates muid mänge, aga siis jälle unustab pooleks päevaks täiesti ära, et tal telefon on. Ja narrimist ei ole ma ka kuulnud. Ma ei teagi, kas on vedanud või lihtsalt kartsin liiast (mul olid üsna samad tunded/mured pool aastat tagasi).

    1. Loodan muidugi ka, et hirmul on suured silmad ja ehk ikka laabub telefoniküsimus ilma suuremate ekstsessideta. Aeg näitab. Ise pean muidugi eeskuju näitama :) st ei skrolli niisama lambist telefonis jmt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s