Päev kajab

Puhuvad fanfaarid!


Jaa! See päev tuli. See on kohal. Viimaks ometi! Kõik pappkastid on korterist läinud!

See ei tähenda, et kõik on tehtud ja kõik on olemas. Ei ole. Igasuguseid asju oleks vaja teha, osta, muuta. Aga üldises plaanis – nüüd saab juba täiesti hambad laiali vedeleda, vahtida klaasistunud pilguga tühjusesse ja kaaluda ja mõtiskleda, sest kõik põhiline on olemas – lambid (Te nüüd ei usu, aga ma tellisin ühe lambi veel sealt, kust mul üks valgusti mitu kuud teel oli ja üks kogemata hoopis teisele inimesele ära saadeti ja mina seetõttu veel topelt ootama pidin. Aga see on selline lamp, milleta ma saan vabalt päris kaua elada, nii et … kunagi ta jõuab kohale nii kui nii, mul aega on. Sain selle ostu pealt soodustust, sest olen nii räigelt palju kannatama pidanud klient ;). Plusspunktid erisoodustuse eest siin nimetamist mitteleidvale poele.), diivan, voodid, toolid on kohal, isegi seinad on tapetseeritud. Plaaditud veel kööginurgas pole, aga no, süüa saab ka sedasi teha. Küll ükskord plaaditud saab.

Eelmisest postitusest jäi võib-olla mulje, et mulle ei meeldi siin elada. Meeldib ikka. Saime jääda piirkonda, mis meile Tallinnas enim sümpatiseerib. Tundub, et meil on normaalsed naabrid. Ja ma ütlen, et see kahekorruseline elamine, see, kus magamistoad on teisel korrusel. Küll see tuleb. Miks ta ei võiks tulla? See ei pea ju meie Tallinna kodus olema. See võib tulla kuhu iganes – Pärnusse näiteks.

Tapetseerija, kes mul viimaks käis, ta on puhas kuld. Ma armastan teda. Väga. Platooniliselt, eks ole. Salvestasin tema telefoninumbri ja kui peaks millalgi uuesti mustriga paberit seina panema, siis tema on mu üks ja ainus valik. See oli selline imeline mees, et kui ma teda töötamas vaatasin – mul lihtsalt karp vajus kolinal keldrisse välja. Ta käib üle Eesti tapetseerimas. Just täpselt nii vinge tegija ongi. Minu juures helistati talle ja kutsuti Helsinkisse tapeeti panema. No mul kukkus selle peale põhimõtteliselt teist korda lõug keldrisse kildudeks. Nii vahemärkuse korras, see ei ole küll oluline, aga ta nägi vinge välja ka. Selline cool halli patsiga tüüp. Tegelikult tegi ta enne covidi hoopis puidust mööblit, mis muideks, näeb imekaunis välja. Jah, ta on kuldsete kätega ja väga hea suhtleja ka :)

Kust ma sain inimese, kes lambid lakke kinnitas ja igasugu muud träni paika kinnitas? Ma olen ultramoodne mutt ja kasutasin selleks äppi nimega Handies, kes just äsja muutis oma nime ja on nüüd Duuabl (lingi taga on neist jutustav artikkel Äripäevas). Olen rahul. Sain sealt meeldiva suhtlusoskuse ja ka tööoskustega inimese.

Mida järgmiseks…. Praegu tahaks vaipa elutuppa ja magamistuppa. Tegelikult ei ole see kõige pakilisem teema, aga no tahaks, noh. Väga tahaks kaasa minna trendiga ja panna söögilaua alla vaip, või siis kööginurka, aga puht reaaleluliselt ma ei saa aru, kuidas selline asi võimalik oleks. Olgu, kui korteris elaks vaid üks täiskasvanud inimene, siis võib-olla oleks teostatav, aga kui on vähemalt üks laps ka, siis ma ei saa aru, kuidas sellist plaani ellu viia? Iga päev tõmbad tolmuimejaga üle? Iga päev pesed vaipa? Ilgelt tüütu ju. Elusees ei viitsiks. Mhmhm, nüüd paljastasin end – ma ei tõmbagi igapäevaselt põrandat tolmuimejaga üle. Jälk elukas olen. Ärge pabistage – pühin põrandat kui väga vaja ja tõmban niiske lapiga üle ka.

Ega mul rohkem midagi öelda ei olegi. Võib soolaleivale tulla! ;) Täna siin üks proovis juba, aga nii juhtub, kui ette ei teata – ta sisse ei saanud. Me olime kinos.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s