Päev kajab

Kriis


Seda te nüüd küll ei uskunud, et virutan kohe teise postituse eelmisele otsa. Aga see tõesti juhtub, nüüd ja praegu.

Olen ilmselt keskeakriisi jõudnud. Kohutav kuidas ma täna Jaaniga suhtlesin. Põhimõtteliselt olin Rahulolematus kuubis, olgu-olgu, tegelikult küll ilmselt lausa kaheksandas astmes. Õudne. Räige vingumutt. Põhjus on labane. Vihkan vanaks saamist. Tegelikult on mul lausa tunne, et võin kohe-kohe ära surra või tekivad mul mingid tõsised terviseprobleemid ja see tähendab, et peaks nüüd ja kohe tegema… Põhimõtteliselt KÕIKE. Soovitatavalt KOHE.

8. juulist algab mul väike nädalane puhkus. Olen end juba kõrgema stressitasemeni suutnud piitsutada, sest mul ei ole super ägedaid puhkuseplaane. Ja otseloomulikult ajab mul silme eest mustaks Jaani nägemus ideaalsest puhkusest – istuda tundide viisi duolingo äpis ja õpib hispaania keelt või lugeda vahelduse mõttes raamatut. IIIGAAAAV! Nii vahemärkuse mõttes – selline tundide viisi ühes päevas keeleõppe äppis olemine (loe: telefonis passimine) meenutab mulle midagi. Hakkab s-tähega ja lõpeb ka s-tähega. Keegi oskab pakkuda? Palavus on ilmselt oma töö teinud, nii et ärge pingutage. Ütlen ise, mis on sellise asja maakeelne nimetus – sõltuvus. Aga ma isegi ei viitsi nimetet teemal härraga arutleda. Sest tema ütleb – EI OLE ja mina ei taha antud teemal jaurata täiskasvanud inimesega ja taganen mõmisedes. Otseloomulikult muretsedes, mis eeskuju ta A-le sedaviisi annab.

Aga Jaan…. Ta püüab kenasti ikkagi aru saada ja mõista, mis mu ajus toimub, olgugi, et olin täna terve päeva väga ebameeldiv inimene. Isegi pakkus natuke mõtteid, mida puhkuse ajal teha. Olgugi, et ta vihkab oma elu planeerimist. Olgugi, et enamuse neist mõtetest maha laitsin, sest noh – keskeakriis ja on vaja vinguda. Tegelikult ma lihtsalt kardan. Kardan, et kõik saab kohe läbi ja ma polegi mitte midagi ju teinud veel. Olen Oma Aja lihtsalt maha lorutanud. See on nii õudne tunne, et mul ärevus ei tõuse mitte lakke, vaid kihutab ülehelikiirusel otsejoones kosmosesse.

Rohkem ei tahtnudki midagi öelda.

2 kommentaari “Kriis

  1. Mul käib see lainetena. Alles siin ise halasin, tänaseks on juba chill. Aga eks ta mingi hetk jälle tuleb peale. 😀
    Aga minus tekitab ka jubedat stressi see, kui küsitakse, et mis sa siis puhkuse ajal tegid, ja minu vastus on, et olin kodus, käisin korra poes, aga muidu oli poolhorisontaalasendis ja lugesin raamatuid ning vahtisin seriaale. Sest ma ei puhka ju siis, kui ma mööda ilma ringi tuiskan. Aga sotsiaalselt see vist aktsepteeritav pole. 😀

    1. Põhiline, et sa ise tead, kuidas kõige paremini välja puhkad ja vastavalt ka tegutsed :) Mida teine sellest arvab, on tema enda probleem. Sa oled puhanud, sul on hea olla – see on põhiline.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s