Taksojuhtidest ja sugar daddy´dest

Klikk-klikk-klikk-klikk!!!!!

Mõned nädalad tagasi oli kuhugi väga kiire. Tellisin takso. Enne tellimaasumist lasin peast läbi suure hulga seniseid sõidukogemusi, mis sageli ei ole olnud väga meeldivad. Põhjused erinevad. Nüüd otsustasin, et ei loe senti ega isegi eurosid, vaid võtan kõige kallima teenusepakkuja. Peaks ju kehtima reegel – mida kallim, seda parem. Helistasin. Sain meeldiva eestikeelse teeninduse osaliseks. Palusin kaardimaksevõimalusega taksot. Öeldi: “Kõigis meie taksodes saab maksta kaardiga.” No tore.

Saadeti sõiduk. Kui masinat juba kaugelt nägin, ohkasin. Mõttes. See oli minibuss. Nagu…. MIKS? Olgu. Elukale lähenedes nägin kuidas taksojuht andis märku, et tema kõrvale istuksin. Nagu…. Ma ei taha kunagi taksojuhi kõrvale istuda! Olgu-olgu-olgu, mõtlesin. Teeme ruttu selle sõidu ära! Ja siis hakkas taksojuht minuga rääkima. Nagu…. Ta ei jõudnud isegi veel masinat käivitada, kui sain aru, et pole kunagi nii jutuka juhiga kuhugi sõitnudki. Nagu… Ma ei taha, et taksojuhid minuga räägivad! Ükskõik kui veider see tundub. Ma ei taha! Tavaliselt ei kasuta taksot poodi leivajärele sõiduks. Taksosõit ei ole mingi igapäevane asi mulle, eks ole. Enamasti on siis tegu mingi ajapeale kokkusaamisega, mingi vastuvõtuga või mu taolise asjaga, millega seoses on mul tuhat mõtet peas ja aitäh, aga mind ei ole vaja nendest mõtetest päästa. Mul käib mentaalne ettevalmistus ja autojuhi jutt, see tüütab mind. Reeglina.

Ja te ei kujuta ette, millest me rääkisime. Või noh. TEMA rääkis. Ei olnud siivutu jutt. Rikkuritest räägiti… Samas, kui mõelda, et ta tuli võttis mind peale Kalamajas väga uuest kortermajast, siis helgem pea oleks väheke rohkem oma sõnu valinud. Üldse igaks juhuks hoopis teemat vahetanud. Mina tahtsin, et ta vait jääks ja seetõttu ütlesin ainult viisakusest väga lühidalt midagi vastuseks. Aga ma naeratasin ja ilmselgelt ei jätnud häiritud persooni muljet. Miks ma ei öelnud, et aitäh, aga ei soovi vestelda? Ei tea. Üldiselt, kui olen üksi võõras autos, võõra meesjuhiga, siis püüan olla maksimaalselt viisakas. Ellujäämisinstinkt. Vist.

Niisiis. Sõitsime.

Lõpuks jõudsime kohale. Ta ei osanud mind isegi õige ukseni viia. Aga olgu. Kui peatusime ja maksta soovisin, küsis ta esimese asjana, kas mul sularaha oleks. Nagu… Tellides rõhutasin, et soovin maksta kaardiga. Elementaarne, et vahendaja annab juhile teada, et see klient tahab raudpoltkindlalt kaardiga tasuda. Järjekordselt naeratasin ja lehvitasin kaardiga.

Sain sellest autosõudust peavalu. Pingepeavalu. Kui irooniline – maksin suurima summa, mis üldse olen taksosõidu eest tasunud, ja sain peaaegu kõik selle, mida taksosõidu juures ei kannata. Elu. Ausalt. Natuke oli ju naljakas ka. Eriti kui mulle kallitest automarkidest hakati rääkima….

Sa võid ju tahta ja mõtled, et annad endast maksimumi, aga saad IKKA kõik selle, mille eest omameelest nii osavalt üritasid põgeneda.

Olen nüüdseks veelkorra sõitnud taksoga. Aga seekord lasin Jaanil endale tellida Bolti. Neil on nüüd uus teenus – naiselt naisele ehk siis naisautojuht naissõitjale. Soovitan. Keegi ei kobisenud, sain tagaistmel sõita. Naine oli juhiks. Hea rahulik.

Postituse pealkirja teine pool.

Saan aru, et IG-s liigub igasugust rahvast ja kuna mu konto on avalik, olgugi, et seinal on peaaegu kõik ainult raamatute pildid, siis seal ilmselt täiesti suvaliselt lahmitakse ja otsitakse jummel teab, missuguseid persoone oma kõrvale. Nii et kui inimesed ennast sulle sugar daddyks pakuvad, siis on see vist täiesti normaalne asi. Oletan. No olgu. Oskan blokkida. Aga kui juba Goodreadsis pöördutakse su poole mingite soovidega, mis ei ole seotud raamatute või üldse kirjanduse üle arutlemisega, siis….. Aga võib-olla see ongi kõik väga normaalne ja mina olen lihtsalt liiga vana aja inimene. Tänapäeval kui kõik on koondunud veebi, siis ilmselt võikski otsida kaaslast nendest keskkondadest, mis sind ennast kuidagi kõnetavad. Vist. Oh, seda elukest küll.