5 päeva

Koolivaheaeg. See on paus ülivarajasest ärkamisest. Vähemalt osadele meist. Paus laste voodist üles venitamisest, igahommikusest kaagutamisest ja kangutamisest, et eluõiekesed ajaks oma pead püsti, rebiks ometi luugikesed pärani ja tõmbaks sõrad kepsutama. Ja kui nad seda kõike teinud on, siis jätkad riidessepaneku ning söömise juures närviliselt mantrat – Ruttu-ruttu! Sa jääd kooli hiljaks! Ruttu-ruttu! Sa….

Uuuh! Kellele meeldib selline mölisemine? Mõtlen. Ise sedaviisi iga päev jõurata ja kamandada. Õudne. Kuulajal on paha olla ja ausalt, minul endal on ka kohati masendavalt halb. Mulle ei meeldi kellegi sabas tolgendada ja muudkui vinguda. Nädalake pausi. Jumal tänatud!

Aga et emadel väga lihtne ei oleks. Sorri, räigelt diskrimineerin praegu isasid, lihtsalt ei tunne ühtegi isa, kes selle igahommikuse vingumaratoni läbi viitsiks teha. Enamasti nad taanduvad. Ühesõnaga, et me end väga lõdvaks nädalaga ei laseks, tulevad vanematele lisaülesanded kooli poolt.

Niisiis. Mis küsimused tuleb lahendada: 1. leida halloweeni kostüüm (esmaspäeval läheb selga, Annukas tahab olla nõid), 2. kollased riided – ühel päeval pärast vaheaega panevad esimesed klassid selga ainult kollased riided (otsi kollaseid riideid), 3. ühel päeval pärast vaheaega tulevad kõik kooli pidžaamades (osta pidžaama), 4. ühel päeval tule kooli mingi põnevama asja kui koolikotiga (mis ma teen?! ostan ämbri? korvi?), 5. ühel päeval tule kooli spioonina (KÕIK vajalik on õnneks juba olemas, puhtjuhuslikult).

Esimene koolivaheaeg. Kartsin, et võib-olla tuleb teistelt lastelt mingi surve, nagu peaks nüüd kuhugi maailma otsa reisima ja korraldama midagi üüber vinget, sest noh – koolivaheaeg! Aga ei. Võimalik, et kooli naastes kerkib teema üles. Eks näis.

Meie tegime ühe ööbimisega pisikese autosõidu Riiga. Postitasin hunniku pilte IG lugudesse.

Meil on ülilihtne Lätis käia, sest oma n-ö staap Pärnus olemas. Mis millegipärast ei tähenda, nagu oleksime seal enne Annuga käinud. Inimene on ekselnud Sri Lankal, samas ei kordagi tõstnud jalga naabrite juurde. Nii räme viga vajas parandamist.

Laupäeval jalutasime mööda Riia vanalinna. Külastasime kohvikuid ja Tallinna Kvartalit. Ööbisime keset vanalinna küttevabas hotellis. Vähemalt meie toas kütet sees ei olnud. Küsisin lisatekid, sain. Hea seegi. Olime kõik koos suures voodis, nii et külm magada ei olnud. Väidetavalt viibisime hotelli kõige suuremas ja paremas toa.

Hotelli restoran oli minu silmis alla igasugust arvestust. Puhtalt ühe imepisikese detaili tõttu. Tahtsin saada pasta carbonarat ilma parmesanita, sest Annukas ei söö parmesani. Ettekandja ütles – ei ole võimalik. Parmesan ei lähe mitte lihtsalt peale, vaid segatakse kõik toidu sisse. Ei ole võimalik. Neil on itaallasest kokk ja ettekandja ei saavat talle midagi sellist öelda.

?!?!!?!?!?!

MISASJA?! Soovisime õhtust süüa. Olin väsinud. Me kõik olime. Panin silmad kinni ja tõstsin käed näo ette. Kuidas saab selline söögikoht olemas olla? Kas tuli ettekandjalt mingigi vabandusega sarnane sõna või mõni ettepanek, mida võiks tellida, et sedaviisi kuidagigi ahastavat ema rahustada? Ei tulnud. Masendav.

Lõpuks tellisime kaks pitsat. Mõlemad nätskete põhjadega. Ja-jah, itaallasest kokk…. Võib-olla. Aga sellisel juhul väga halb kokk. See oli ilmselt meie väikse reisi kõige kehvem hetk.

Pühapäeval tuli kohustuslik loomaaiakülastus.

Annan ühe soovituse, kuigi saaks anda mitmeid, Riias tuleb külastada Mikla Bakery´t. Seal on väga head saiakesed. Kõikse paremad muidugi :) IG järgi võis jääda mulje, et proovisime ainult kaneelirulle. Me ikka sõime teisi saiakesi ka. Miklal on üle Riia mitu esindust ja õnneks asus üks neist meie hotelli vahetus läheduses. Pühapäevahommikul väga vara avatud, juba kell 7.30. Ja kohv on neil ka häää! :)