Päev kajab

Murphy ja 3 last


Töönädalas on üks kindel päev, kui preilil on väga tihe graafik. Ta saabub koju alles kella 16 ringis. Minu jaoks on see päev, ilmselt nii mõnegi jaoks loogikavabalt, aeg kui saan rahulikult töövärgiga tegeleda ja lisaboonusena ei pea ka muul rindel väga pingutama st ennast väga viksilt viisakalt riidesse panema, sest ilmselgelt ühtegi sõpra enam kell 16 koju kaasa ei kutsuta. Kui kutsudki, siis 1. klassi vanemad meil siin enamasti veavad oma põnnid hämaruse saabudes ikkagi koju, võõrsile ei lasta. Kardetavasti kevadel on teised lood, näis….

Kui lapsel pikk päev, siis mina õnneks ei pea jooksma ega tõmblema, sest kõik äge ja hariv tundideväline tegevus toimub koolimajas, mis on meie kodust 10 minutilise jalutusteekonna kaugusel. Isegi süüa ei pea tollel päeval kojusaabuvale lapsele (täitsa üksi tuleb koju) pakkuma, sest viimane aktiviteet on tal kokakool :) Teevad ise soolase ja magusa toidu ning söövad lõpetuseks ära ka. Jaa, ma tean, mu põnn käib imelises koolis :D

Aga mis juhtus sellel nädalal. Murphy juhtus.

Kolmandikku lapse kooliteest näen meie kodu aknast. Ja mis ma nägin. Preili ei tulnud tollel 1. klassi põnni jaoks ülipikal päeval üksi, vaid koos kaaslasega oma kodu poole. Jalutasid rahulikult. Ajasid juttu. Täiesti reeglitevastane, selles mõttes, et meil on kujunenud nii, et veel koolis olles helistavad põnnid oma vanematele, üks küsib “Emme, kas X võib külla tulla?”. See, keda külla kutsuti, helistab oma emmele või issile ja küsib: “Kas ma võin X-le külla minna?” Lihtsad reeglid.

Mulle ei olnud mitte keegi helistanud. Koduhoovist laps lõpuks helistas ja küsis, kas X võib külla tulla. No muidugi võis. Reaalselt, keegi, kes mind päriselt tunneb, kujutaks ette, et ma ütlen – MITTEMINGIL JUHUL! ei tule ta meile külla. Isegi kui ma mingis pimedamas sopis, mingite veidrate asjaolude kokkulangemise tõttu, peaks sedasi mõtlema. Ei. Muidugi võib tulla. Eriti veel juhul kui olen teadlik, et see küllatulija on tegelikult juba täiesti kohal, meie hoovis.

Ja et seni raudpoltkindlalt lapskülaliste vaba päev oleks täiuslikum, siis too n-ö pidžaamapäev, mis tegelikult seekord oli siiski viisakate riiete päev, lõppes sedaviisi, et mul olid kell 17.30 õhtusöögi laua taga 3 last. Just – KOLM last. Üks meie maja laps lisandus seltskonda. Sellel õhtul, kui ma ei pidanud süüa tegema, oli mul 3 last kenasti ümber laua ja sõid.

Minu juures saavad kõik pisikesed nunnud süüa, juhul kui neile menüüs olev toit sobib. Minu enda preili peab midagigi sellest menüüst sööma, teised söövad KUI tahavad. Vabalt oleks võinud juhtuda, et mul ei ole mitte midagi külmikus, sest sellistel päevadel lähen tavaliselt pärast tööd poodi, seekord vedas…. Kõik said süüa.

Murphy trampis ringi, aga õnneks ilma traagiliste tagajärgedeta.

Panin oma mentaalsesse listi ühe lisapunkti – Sul peab alati kodus süüa olema! Vähemalt lastele. Eriti neil päevadel, kui sa arvad, et väga pole vaja mitte millegi pärast pingutada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s