Lihtsalt nii hea ajastus. Hämmastav kohe. Nüüd tean elu lõpuni TÄPSELT, millal esimest korda covidit põdesin. 2. detsembri hilisõhtul pärast restodes käimist, naastes oma 41. sünnipäeva söömingult, viskasin siruli, seekord miskipärast üsna kindel, et nüüd ta siis tuleb…. Ei, mitte surm. No nii vana ma nüüd ka ei ole, eks ole. Tuli hoopis covid. Tegin kohe testi ja näe, olingi positiivne. Järgmisel päeval midagi ei muutunud. Ikka positiivne. Haigus kulges üsna mõnusalt ja vist tüüpiliselt praegusele leebele tüvele. 5 päeva kestis ja läbi ta oligi. Ei mingeid lihasvalusid. Ainult ühel päeval peavalu, mis sarnanes pingepeavalule, ehk siis ei midagi kohutavat, ega ülemäära ebameeldivat. Ja ühte unetut ööd sisaldas ka, kui palavik lage püüdis paitada. Põhiliselt sisaldas kogu protsess lihtsalt tonnideviisi väsimust. Külmavärinad olid. Ühel päeval. Kui kirjeldasin, mis tüüpi külmavärinad mind tabasid, ajas see Jaani naerma. Mõtlesin, et see on covidi omapära, sellised veidrad külmavärinad. Nad olid nimelt toredad. Kõik teavad seda tunnet, kui oled külmast viimaks saanud mõnusalt sooja teki alla. Siis tulevad sellised rõõmuvärinad, a´la kehal hakkab kohe mõõõõnusalt soe. Vot sellised külmavärinad olidki. Mul ei hakanud palav, ei higistanud, ei olnud ebameeldivat külma tunnet. Oli selline tunne, mis valdab kui satud jahedast just parajalt sooja kohta – teki alla. Seda tüüpi mõnusad külmavärinad. Veider, vist. Minu mättalt nähtuna muidugi kõige etem variant värinatest.
Ja siis jäi Jaan haigeks (covid muidugi) ja hakkas mulle rääkima mingitest lihasvaludest, mis teda õhtul kimbutavad. Ma siis umbes nii ütlesin, et tõesti, pardonks, ei tea mis sul viga on, aga covid see ilmselt küll ei ole, ei saa olla, sest noh, minul ju lihasvalusid ei olnud :D
Anni piinles kuus päeva puhtas igavuses, küll positiivse testitulemusega, aga ilma eriliste sümptomiteta. Üks köhatus hommikul ja teine õhtul, ei paista nagu eriti silma ja ei tundunud füüsiliselt kurnavat ka. Raske neid kuidagi haigusena võtta. Siis sai isolatsiooniaeg täis ja Anni pani nii kui püssikuul kodust kohe minema. Kooli. Ta ütles – EI, MA EI SUUDA rohkem toas olla!
Midagi muud ei olegi toimunud. Jaan keeldub tellimast lisaks veel ühte raamaturiiulit, vaipa ja uut veekeedukannu. Ma ei tea kuhu me sedaviisi jõuame. Igal juhul mitte sellesse punkti, kus saab öelda, et elu on lill.
Järgmise korrani!
Blogistaja 