Lõpetasin just ühe mitte kõige parema raamatu lugemise. Mingi thrillerilaadne toode, kus ühel naisel kaob enne 40. sünnipäeva uni. Ta ei saa magada. Põhjus, mis viimaks selgus, oli minu jaoks veidi liiga utoopiline ja ilmselt unustan raamatu peagi, sest… Polegi oluline, miks. Veidral kombel tekitas see koos paari tänase telefonikõnega peas säherduse kombo, mille tulemusena jõudsin mõteteni, mis puudutavad olulisi teemasid, millest lapsega rääkida. Mis võivad olla väga määrava tähtsusega. Mida teha, kui midagi juhtub.
Kirjutasin siin millalgi, kuidas õpetasin Annile helistama numbril 112. Mobiiliga, mille avamiseks ta salakoodi ei tea. Praegu panen endale mõttelise meeldetuletuse, teha see koolitus uuesti läbi, sest kõik need teadmised, mida pole vaja praktiseerida, neil on omadus ununeda. Aga kui ei ole telefoni käepärast?
Hüppan keskpäevaste telefonikõnede juurde.
Annu tuli koolist ja helistas oma kõigest 10minutilisel koduteel kahel korral kellaga mulle mobiilile.
A: “Emme, ma leidsin pudeli tee pealt. Kas võib ma võtan selle kaasa?”
Mina: Klassikaliselt ebaadekvaatne ja ebanormaalselt aeglase reageeringuga inimese vaikimine.
A: “Sest vaata, keegi võib ju selle pärast kukkuda. Ei pane tähele ja astub peale ja kukub.”
Mina: Mõtlen – Mul on ikka nii empaatiline laps! “Jah. Okei. Võta kaasa.”
Anni: “Panen selle meie prügimaja ukse juurde püsti, eks.”
Mina: Mõtlen – Kuidas ta nii loogiline on? Prügimaja on lukus ja ta ei saa seda ise prügikasti panna. Ja ta on ise veel nii lühike, et tee peal olevasse avalikku prügikasti ta seda pudelit panna ei saa. Tegelikult ma ei saa aru, miks osad avalikud prügikastid on nii ebanormaalselt kõrgele postide külge kinnitatud. Miks ei või laps saada prügi prügikasti panna? “Jah. Muidugi. Pane jah ukse juurde.”
Lähevad mööda mõned minutid. Vaatan, uuesti helistab Annu.
A: Sosistades ütleb: “Emme, tee välisuks lahti. Ma ei hakanud uksekella andma. Siin lähedal magab üks väike beebi kärus.”
Mina: Tõsi. Fonolukuga välisuks teeb lärmi, kui seal klahve toksida ja lisaks on n-ö telefoni kutsuv heli üsna valjult välja kuulda. Täiesti võib juhtuda, et ajaks lapse üles. Võib-olla. “Jah. Muidugi. Kohe teen ukse lahti.”
Reaalselt ise pühkisin peaaegu, et pisarat silmanurgast :) Mind on emadus ikka täiega pehmoks teinud. Mõtlesin, et mis iganes asjad, no kõigil on mingid asjad, millest väga ei taha räägita, mille pärast pabistad, seoses oma põnniga, aga vähemalt süda on Annukesel õige koha peal! Ei ole oma meelest selliseid asju õpetanud. See tuleb loomulikult. Vist. Tittede magamisest olen tegelikult rääkinud. Jõudsin mõttele.
Tuli pähe, et võib-olla ikkagi olen pudelitest ka rääkinud…. Lihtsalt ei mäleta. Ehk siis… Kõik on ikkagi kasvatuse küsimus?
Otsustasin spontaanselt kohe Annukale rääkida niivõrd elementaarsest asjast nagu nina nuuskamine. Mõtlesin, et kui ikkagi see kõik oli nüüd kasvatamise teene, siis peaksin seda rohkem tegema. No nii. Ma ei saa nimelt aru, miks lapsed nina löristavad. Taskurätikut ei ole? Okei. Aga peaaegu igal pool saab minna vetsu ja kasutada nuuskamiseks vetsupaberit. Koolis käiv laps võiks ju sellist asja teada, et ei ole viisakas ja tervislik löristada tativärki. Nüüd ütlesin Annukale ka, kui sõber tuleb külla ja sa kuuled, et ta löristab, siis anna talle lihtsalt taskurätikupakk. Midagi ei peagi lisaks ütlema. Aga kui ta miskipärast aru ei saa, miks sa seda taskurätipakki ulatad, siis ütle – Nuuska nina tühjaks.
Tulles alguse juurde tagasi. Ma vist ei ole Annuga rääkinud teemal, mida teha siis, kui oleks abi vaja, aga pole telefoni. Mingis mõttes võib tunduda, et miks ja üldse millest siis täpsemalt rääkida. Sa ei taha ju esimese klassi põnni lihtsalt hirmutada, vaid õpetada teda hädaolukorras adekvaatselt käituma. Muidugi lisanduvad eriolukorras mitmed psühholoogilised tegurid, aga kui me räägiks mingitest kriisiolukordadest, siis see ju aitaks teda kunagi hiljem oma käitumist ehk adekvaatsemalt vormistada.
Annukas on saanud vaadata küll sellist lastesaadet nagu “Operatsioon Ai!”, mis on lihtsalt imeline materjal ja harib põnne no nii mitmes valdkonnas, et lihtsalt ma ei suuda oma vaimustust kirja panna. Aga ikkagi. Kui juhtub midagi. Minna naabrit appi kutsuma, ei pruugi olla esimene mõte, kuigi võiks. Selleks, et nii lihtsad, aga mõnikord tähenduselt väga suured asjad juhtuksid, on vaja neist rääkida.
No vot. Raamat, mida lugesin, ei olnud suurem asi, aga tekitas mõned punktid, millega nüüd tegelema asuda.
Soovitan sellist kaardipakki (raamatupoest saab) nagu “Mida sa teeksid kui?”. Täitsa mänguna mängitav ja läbi vaba arutluse saab igasugu keerulised olukorrad selgemaks rääkida. Ma tööl vahel kasutan. Lastele meeldib.
:) Aitäh, Ande! Võtan ostuplaani.