Päev kajab

Järglane


Kaks korda päevas. Minimaalselt. Tavaliselt muidugi ei piisa nii vähesest, pigem siiski alati, kui võimalus tekib. Sest… Ega ilmselt paljud sarnase sagedusega ei viitsi, aga ma ei ole raudselt ainus sedasorti eksemplar. Ei saa öelda, et vajadust poleks. On. Ega muidu ei teeks. Huvi pärast – kui sageli teie vannitoa valamut puhastate? Harvem? Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik saaks olla. Meie elamises küll mitte.

Muide, mul on uuest aastast uus harjumus. Kui preili on kooli poole teele saadetud, kiirelt elamise peal laiali olevad asjad õigetele kohtadele paigutatud, siis mis te arvate, mida ma teen? Tööpäeva alguseni on veel aega. Kustutan kõik tuled korteris. Raadio jääb Star FM-ile mängima ja lähen magamistuppa uinakut tegema. Kunagi arvasin, et ei ole selliseks asjaks võimeline. Aga olen ja veel kuidas olen. Võiks ju arvata, et ööuni just selja taga, imekeeruline uuesti uinuda. No ei ole. Kusjuures, isegi raadiot kuulen magamistuppa. Aga see ei sega. Vanasti oleks väga häirinud, nüüd enam mitte. Pigem mulle meeldib, et raadio mängib. Saab natuke kuulata, kui tahtmist on. Panen telefoni uue äratuse ja lähen teki alla ja magan. See on parim asi, parim asi senini, mis minuga uuel aastal juhtunud. Laupäevadel oskan ka pikalt magada. Näiteks täna ärkas preili kell 7.30. Ajas mind üles. Ütlesin, et palun väga, ärka üles kui soovid, mine loe midagi, aga mina magan edasi. Ja nii oligi. Tundub, et saan ilusti päris pika jutu ära rääkida, aga ikka olen võimeline taas unne vajuma, sest ma tean, et võin. Kõik on korras ja hästi ka siis, kui edasi magan. Eriti hea on muidugi uni, kui Jaan end ikkagi üles ajab. Asi pole mitte selles, et siis saan vabalt voodis laiutada, vaid veel kindlam on teadmine – kõik on vägagi hästi. Maga palju tahad! Mõnus.

Nüüd kurvikas teemavahetus. Käisin preiliga Balti Jaama turul. Läksime teisele korrusele, seal on mänguasju. Neiu tahtis uudistada. Leppisime enne kokku, et midagi ei osta, aga ta võib vaadata ja uurida. Seal on lausa selline mänguasjade sektsioon, selgus. Ise ei viitsinud end lettide vahele pressida, ütlesime müüjatele tere, mina jäin eemalt preili liikumist jälgima ja tema siis uuris mänguasju. Võttis neid kätte ka. Täpsemalt nende pakendeid, et asju lähemalt silmitseda. Ta on 7-aastane. Ja siis ma kuulsin, kuidas müüjatädi, kes oli selline eakas, kuid väga kärme ja käbe vanainimene, kähvas preilile: “Vaata silmadega!” Mis tähendas, et ta ei tohtinud enam asju, mis olid müügiks, kätte võtta. Kui täiskasvanud lähevad poodi, siis palun näidake mulle täiskasvanut, kes EI VÕTA kätte asju, mida poes müüakse. Keegi meist päriselt ka ostab midagi, mida ta pole isegi korraks omale kätte võtnud?! Okei, kui tegemist oleks 1-3-aastasega, siis ma saaks aru, kui müüja pöörduks, minu kui lapsevanema poole ja paluks, et laps ei võtaks midagi kätte, sest see võib maha kukkuda ja katki minna või lihtsalt palju segadust tekitada, kui miski käest kuhugi pudeneb. Me olime turul. Selles sektsioonis, kusjuures, ainukesed kliendid. Ei mingit tunglemist. Mis turg see on, kus ma ei või midagi kätte võtta ja uurida?! Mul keris pulss hetkega kahesajale. Oleks see võimalik olnud, ma oleks midagi müüjale öelnud, midagi väga inetut, aga pedagoogiliselt ei oleks see õige, nii et piirdusin preili ära kutsumisega ja ütlesin, et lähme minema. Minnes selgitasin, miks ära läheme ja et asjade uurimine ja kätte võtmine on täiesti okei, ja iga jumala täiskasvanu teeb seda, enne kui midagi üldse kuskilt ostab, aga kuna siin seda teha ei või, siis läheme ära. Preili tundis end proua pragamise tõttu niigi halvasti, seega äraminek oli talle pigem kergenduseks. Preili, kes juba kaheselt võttis ise omale kapist täiesti tavalise taldriku ja tassi, kes ei lõhkunud ühtki nõud ära. Ja siis tuleb mingi suur inimene ja alandab teda sedaviisi, kui ta on 7-aastane, kes vaatab plastikust mänguasju, võttes kätte nende plastpakendeid kesk inimtühja müügisektsiooni. Vastik.

Teen uue pöörde.

Siia tuli isegi taandrida jätta.

Kaks on veelgi parem :)

Mu ajus toimus hiljuti väike plahvatus, seoses igipõlise teemaga, et mõned lapsevanemad tahavad, et nende täitumata unistused teostaks nende lapsed.

Ma olen alati olnud seisukohal, et otseloomulikult ei saa lapsed täita vanemate endi ammuseid unistusi saada baleriiniks, näitlejaks, õppida klaverit või teha midagi muud sarnast. Laps on täiesti omaette isiksus, kellel on õigus otsustada ja elada nii nagu ta ise kõige õigemaks peab. Arvan jätkuvalt nii. Ainut et nüüd plahvatas mu peas teatud mõistmine ja vaatenurk seoses vanemate säherduste veidrate püüdlustega, justkui laps saaks realiseerida nende täitumata unistused. Ja nimelt. Geenid. Kui sa n-ö ärkad vanemas eas ja viimaks leiad, et tegelikult oleks võinud teha hoopis niisuguseid või naasuguseid otsuseid, et viimaks ometi sa tead, mis valdkond sind tegelikult huvitab, siis väga tervitatav on selleteemalisi mõtteid jagada oma lapsega õigel ajal ja kuna te siiski jagate samu geene, siis täiesti võib juhtuda, et laps saab mingi inspiratsiooni või mõtte liikuda suunas, mida sa oleks tahtnud end valivat, kuid ei teinud seda. Ehk siis, mida ma sellega öelda tahan, on ilmselt see, et pole vaja karta, et te oma järglast kuhugi suruda tahate, kui te räägite oma valitud teest ja unistustest, olgu need siis täitunud või mitte. Te laiendate tema vaadet ja see on ainult hea. Annate võimalusi ja mõtteid. Tema ikkagi valib. Ja otsustab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s