Ühe otsa pilet on olemas. Kes tahab kaasa tulla? :) On vabatahtlikke? Aprilli lõpus minek. Koolivaheajal. Normaalne lapsevanem ikkagi mõtleb sellele, et hariduses lünki ei tuleks ja nii ta planeerib oma puhkuse koolivabale ajale, et lapse saaks ilma lisakoormust tekitamata vanavanemate juurde komandeeringusse saata. Ma ei suudaks sellise närvipingega ise reisida, kui teaksin, et vanavanem peab veel koolitükkide ärategemist ka kontrollima. Lisaks sellele, et laps tuleb elus hoida ja hiljem tagastada sarnases konditsioonis, nagu ta vastu võeti. Kooliga seotud lisakoormus oleks ju meeletult ebaõiglane, eks ole.
Teise otsa pilet tuleb peagi. Ma lihtsalt olen megalaisk olnud ja istun siin oma pehmes ja soojas naiivsuse mullis, lootes et need tagasituleku piletid lähevad mingi ime läbi odavamaks. Muidugi ei lähe. Kes kaasa tuleb, peab järelikult arvestama, et lapsed tuleb koju jätta. Meie ju läheme lapsevabalt. Et rohkem näha, pikemalt käia, ja aju hoida olmeprobleemide vaba, nagu kes mida ja kus sööb, või kas kuskil millalgi peaks juba magama minema või üldse, kas kuhugi saab lapsega sisse või pigem mitte. Muide, sellele “üliohtlikule” rajale nimega Caminito del rey , alla 8aastased ei saagi. Järelikult. Seekord kaasa ei tule.
Teatud mõttes siis plaanis selline rahulikum reis. Nagu päris puhkus, mitte ebameeldivate lisanditega (lisand ei ole otseloomulikult mitte laps, vaid tujud ja toiduga ja unega kaasnev planeerimine), poole vinna peal, närvivapustuse äärel väljamaal kügelemine, et tagasi tulla ja öelda – üliäge oli. Mõnede mööndustega on tegelikult koos väikeste lastega muidugi ka äge, praegu on vaja lihtsalt teistsugust reisi. Ja kui preili ise arvab, et jääb seekord maha, siis on kõik kõikse paremas korras.
Nüüd on ainult see mure, et üle ei planeeriks. Lehvitan siin vaikselt T-le ja ütlen, et me võib-olla tuleme hoopis 3. mail tagasi, sest… 1. mai on vaba päev :) ja vist saab odavama tagasilennu kui 1. ei tule ja üldse-üldse…
Nagu aru saada, siis ma olen juba natuke elevil ja ajan täiesti segast juttu.
Kõik imetoredad soovitused, mida Andaluusias raudselt teha või vaadata on väga teretulnud. Meie eelistus on loodus ja imenunnudes külades ekslemine, samuti linnatänavatel arhitektuuri imetlemine. Muuseumid tulevad viimases järjekorras. Kust saab head sööki ja jooki, on ka päevakorras. Mingid rõvedad kohalikud delikatessid või siis mitterõvedad on ka väga teema, ehk siis äärmiselt huvipakkuv info.
Blogistaja 