Lendab

Käisin mõni päev tagasi õigekirjakoolitusel. Mul on õigesti kirjutamisega alati probleeme olnud, mitte et oleksin düsgraafik. Mulle lihtsalt ei jää grammatika mitte kuhugi kinni. Voolab rõõmsalt läbi, ajaga ehk midagi settib kuhugi, aga üldiselt loon mingeid oma reegleid. Vähemalt eesti keele õpetaja ütles seda kunagi ja mitte privaatselt personaalselt mulle, vaid selge, kõlava ja rõõmsa häälega tervele klassile. Ega muidu poleks nii eredalt meelde jäänud ka muidugi. Hää meel oli koolitusel teada saada, et nii mõnigi reegel on muutunud ja “pehmemaks” läinud. Kõik need toredad kohanimed, mis iganes asjade/toitude lisandusena, võib vabalt alati suure tähega kirjutada. Muide, ajalooliste sündmuste nimed võib kõik väikse tähega kirjutada, aga samas, kui sa kirjutad ajaloolastele, siis pane ikka suure tähega, sest nood saavad muidu infarkti. Mulje on selline, et vabadus kirjutamisel on juba suhteliselt suur ja aina suuremaks läheb.

Laps luges vahepeal “Sipsiku” läbi. Mõtlesin, et toon talle siis järgmise kohustusliku raamatu. Valida oli kahe võimaliku variandi vahel: “Pätu” või “Triinu tomat”. Esimene oli vaatamata kobedale eksemplaarsusele välja laenutatud, võtsin siis teise. Andsin üle ja ütlesin – loe! Järgmine päev lõunapaiku nägin raamatut oma kodukontori toolil. Võtsin kätte, lehitsesin, järjehoidjat ei näinud. Tekkis hirm südamesse. Võib-olla põlgas ära, mis iganes põhjusel. Uurisin, kuidas lugemine läheb. Piiga oli parajasti ninapidi ühes oma koomiksikogumikest. Ta loeb neid üle ja mitte nii, et alustab algusest, vaid otsib meeldinud loo üles ja läbib selle suure tähelepanelikkusega uuesti. Preili tõstis pilgu ja teatas: “Raamat on läbi.” Mina: “Mis mõttes? Eile alles tõin. Sa lugesid selle juba läbi?!” A: “Jah.”

Lugemisega meil probleeme ei ole. Järelikult. Jumal tänatud. Midagi on ikkagi hästi ka.

Koolivaheajal käib ta koos issiga tööl. Vähemalt pool päevast viibib kontoris, joonistades kohalikke kontorikoeri ja tundes kõigi tähelepanust rõõmu. Teise poole päevast on kodus, sest noh, ilmselgelt tahavad need inimesed seal natuke tööd ka ikkagi teha… Lisaks olen näinud millised giga-mega maiustustehunnikud on kontorihaldjas sealsetesse kappidesse ladustanud. Muidugi tahab laps sedasi kontoris käia, aga et asjad kontrolliall oleks, tuleb alaealise kontori-hängi ajaliselt piirata.

Koju vajalike asjade ostmine ei edene ja mitte nendel põhjustel, mida võiks arvata.

Nutikodu käib jätkuvalt närvidele ja no kivimaja ei ole ikkagi päris maja. See ei hinga korralikult. Kodu-vingu ketramine on ainult minu teema, teised kaks on, tundub, ülirahul.

Aprillilõpu reisiks valmistumine on veidi edasi arenenud. Mingi udu-umbkaudne nädalaplaan on paigas, selline lõdvakas. Ühtegi ööbimist pole bronnitud. Peaks tegelema plaanide täpsustamisega. Peaks. Igasuguseid asju peaks…

Kunagi sügisel ostsin Estoniasse Pippi Pikksukka etendusele 2 piletit. Nüüd selgus, et oleme tollel hetkel hoopis lennukis. Olen täielik “geeniusaju” selliste asjade ülelaskmisel ja arvamisel, et raudselt ei olnud ju SEE kuupäev, raudselt oli hoopis mingi muu päev. Ei, muidugi ei kontrolli! Ma ju mäletan küll!! Tegelikult muidugi ei mäleta ja pärast ei ole muud, kui järjekordselt tõdeda kui loll ma ikka olen. Seekord päästab mamma. Läheb ise koos preiliga teatrisse. Kahju on ka. Väga ootasin seda teatriskäiku. Lasteetendus küll, aga see on raudselt tore ja veel esimest korda preiliga Estonias etendust vaatama minna oleks olnud üliäge. Nüüd hoian pöialt, et minejad haigeks ei jää :)