Käisin mõned päevad tagasi Zaras. Pole väga-väga ammu iseendale klassikalisest riidepoest klassikalisel viisil riideid ostnud. Kui sul on tütar, saad oma šoppamisvajadused kenasi rahuldatud ja rohkemgi veel. Nüüd küll, see oli nädalavahetusel, juhtus pesumasinasse valel temperatuuril keerlema-pöörlema üks mu lemmik kampsik, mis on vaja asendada. Tal oli täita kindel funktsioon, kindlate esemetaga kombinatsioonis. Läheb tõsisemaks asenduse otsimiseks. Kindlat tüüpi ja isegi kindlat värvi asi tuleb leida. Aga kõik need kaltsukates poodlejad, jah, just nimelt need, kes on uhked teise ringi poodides surfajad, ja teevad seda miskipärast suhteliselt sageli, sest noh, seal on ju riided odavamad ja üldse – mõtle, sain just püksid 3 euriga, miks ma ei või homme järgmisi pükse 2 euriga osta, olen ju taaskasutaja! Saa aru, võin iga jumala päev uued hilbud osta, sest teen seda teise ringi poodides! Päriselt?! Ilmselgelt nad kõike seda kraami, mida kokku krabavad, tegelikult ei vaja, ega suuda ka läbi kanda. Neil on ju mingi kriitiline kogus riideid ammuilma olemas. Nad tahavad lihtsalt vaheldust, mis on naisena üks peamisi põhjuseid miks üldse endale pidevalt uusi rõivaid soetatakse. Teine variant – endale millegi meelepärase lubamisega kompenseeritakse vajakajäämisi mingis muus valdkonnas, või siis kolmas võimalus – premeeritakse end millegi eest. Olen neis kõigis katekooriates kenasti esindatud.
Aga ma ei tulnud siia riiete soetamise põhjustest rääkima, vaid hoopis peeglitest. Zara proovikabiinides on suurepärased peeglid. Kas olete tähele pannud, et erinevad peeglid kuvavad meid veidi erinevalt. Mhmhm. Määrav roll on seejuures suuresti valgustusel ja ka sellel, kui kaugele sul võimaldatakse peeglist minna. Zara kabiinides on kõik paigas. Ma näen nende peeglites välja umbes 4 kg kergem, tsipa pikemate jalgadega ja parema jumega. Isegi kortse tundub vähem olevat, sest valgust on piisavalt, see langeb ühtlaselt ja täidab kortsude põhjad, nii et tundun justkui veidi noorem. Seega – ma armastan Zarat! :)
Kodus, selles uues siin, kus oleme poolteist aastat elanud, langeb valgus peeglitele enamasti vale nurga alt, mis tähendab, et enda peegeldamine on omamoodi julgustükk. Kohati muidugi ka täiesti masendav masohhistlik hobi. Tuhat aastat ja üks päev on neist vaadates mu vanus. Masendav. Või – mis ei kõnni tõest ka just otsejoones mööda – ma reaalselt olengi selle viimase talvega räigelt vananenud. Õudne.
No nüüd kadus kirjutamisisu täiesti ära. Tõmban tänaseks joone alla.
Blogistaja 