Keith Stuart “Plokipoiss. Isa, poeg ja autism”

Raamatu sündmused on inspireeritud autori elust. Täpsemalt sellest kuidas ta oma autismispektri häirega poega läbi Minecrafti tundma õpib.

Väga liigutav lugu. Kaasahaarav, mõtlemapanev, ütleks, et lausa maailma avardav kogemus, emotsioonidest pungil. See emotsioonide rõhutamine vast meeslugejaid veidi pelutab, aga ärge laske end heidutada. Kõik enam-vähem täiseaised võiksid “Plokipoissi” lugeda. See on ütlemata hea lugu veidi teistsugusest poisist, perest, kes peab nihutama piire, olema iga päev meeletult loominguline, avatud, mõistev ja esmajärjekorras tingimusteta armastav. See on kasvamise lugu. Sisukokkuvõteks passib ka lause: Lõpetage muretsemine ja hakake elama!

Petegelane on kolmekümnendates pereisa, kes visati naise poolt kodust välja. Mees ei taha perekonda kaotada. Senini on ta kartnud pidevalt “plahvatusohtliku” 8-aastase pojaga kahekesi aega veeta. Nüüd aga hakkab Alex  tegema pingutusi mõistmaks omas maailmas elavat Sami. Isa ja poeg hakkavad juhuse tahtel koos Minecrafti mängima. Suur muutus on alanud…

Katkendit saab YT-st kuulata, aga ma pigem ei kuulaks ;) Mulle see lugemise viis ei sümpatiseeri miskipärast. No ei kõla, noh… Minu peas kõlas kõik hoopis teist moodi :)

Kulat?!

Võib-olla mõni veel pole aru saanud, või noh, kuidas sa ikka märkad midagi, mida nagu pole olnudki. Et siis jah… Kaua sai teist oodatud, aga näe, sunnik tahab vägisi “varsti” varvast lasta. Üllatus-üllatus, mis teha, nii on – esimene nö suvekuu ongi kohe-kohe läbi ja ainult kaks neid veel ees ootabki. Uskumatu, eks ole. Kiiremad reageerijad valmistuvad juba talveks. Ostavad teiselt ringilt talveriideid-jalatseid ja mida kõike veel, et need üheksa külma ja pimedat kuud üle elada.

See oli nüüd puhtalt info mõttes :) Mitte et ilmtingimata peaks suvel midagi väga erilist tegema. Lihtsalt. Kui sa oled suve oodanud, siis ikkagi tasub miskit meeldejäävat ette võtta, mitte päris niisama oma tavapärases rutiinis tagumenti sügada.

Kuna mul endal puhkust ei ole või siis, kuidas võtta, mõne jaoks olen ilmselt ühes lõputus puhkuserežiimis juba peaaegu 2 aastat vedelend, planeerisin veidi Jaani puhkust :). Too imede-ime peaks 8. juuliga alguse saama. Plaanis on veeta aega Pärnus, mõned päevad viibida Tartus, korra Haapsallu sattuda, Sagadis olla, mõned päevad muidugi ka Tallinnas ringi sibada. Tahaks Hiiumaale kulgeda, aga vist ei õnnestu, eks näis. Liiga palju ei saa ka ringi tõmmelda, muidu oleme mõlemad pärast, vastupidiselt soovitule, energiast tühjad mis tühjad.

Miskipärast meenus hetk tänasest päevast – Anni patsutamas mulle vastu põlve, naeratamas kuidagi iseteadvalt, öeldes: “Totu!”

Üha enam tuleb tähele panna mida ise suust välja ajad ;) Näituseks, minu meelest oskab preili meil kiruda. Ta on kahel erineval päeval öelnud täiesti tühja koha pealt “kulat”. No r-tähte ta meil ei ütle, asendab selle sageli l-iga. Neil mõlemal päeval ei kuulnud ta mitte kedagi kirumas, minu teada. Aga ma möönan, et ta on kuulnud kirumist, ka minu suust, no mis parata. Ma ei ole mingi sarikiruja, vääääga harva juhtub. Aga noh, mõnikord piisab talle täiesti ühest korrast sõna kuulmisest, et see tuleks plaksti sõnavarasse, nagu näiteks too “totu”-gi :).

Kummalgi korral ma ei täpsustanud öeldut, kui kuulsin tema suust paar korda järjest väljendit, mis kõlas väga sedamoodi nagu “kulat” . Tavaliselt ikka peegeldad vastu, mida põnn sulle just lausus, aga seekord lasin kõrvust mööda, et ei juhtuks mingi säherdune põnev lugu, et tegelikult mõtles ja ütles neiu hoopis miskit muud, aga näed, ups!, õpetasin piigale puht juhuslikult täiesti vabatahtlikult kirumise selgeks.

Täna saab meie draamakuninganna aasta ja kümne kuuseks. Nii huvitav on vaadata, kuidas ta üha enam meid jäljendab. Näiteks pole midagi ebatavalist kui preili mulle ootamatult lehvitab ja justkui ennast kuhugi minema asutab. Küsin: “Kuhu sa lähed?” Naeratuse saatel kõlab täiesti loogiline vastus: “Tööle!” Ja juba ta kaobki esikusse :) Sealt ta muidugi naaseb veelgi suurema naeratusega kõigest mõni sekund hiljem.

Minu lemmik moment seoses jäljendamisega oli eile. Preili nõudis omale suure keedupoti, sest ta tahtis “suppi” keeta. No ma ikka annan talle päris köögiriistu ka vahel, meil mängukööki pole. Mõned heegeldatud aedviljad-juurikad õnneks muidugi eksisteerivad. No igastahes. Sai poti. Pani sinna kaks heegeldatud kartulit sisse. Jalutas minu juurde, kes ma parajasti päriselt süüa tegin, ütles: “Vesi peale!” Mul oli söögitegemisega käed jalad ametis, nii et ma väga tähelepanu ei pööranud tollel hetkel. Läks mõni sekund mööda. Preili jalutas uuesti pott käes minu lähedalt mööda. Ja mis ma näen – nö kartulid potis ongi veega üle valatud :D Vesi oli potis. Seda oli küll imevähe, aga siiski. Mis järelikult oli toimunud? Preili oli võtnud oma veetassi, tema tassis on alati vett, et ta saaks ise juua, kui soov tekib, ning valanud kogu selle sisu oma “kartulitele” :D. Ilmselgelt keedetakse kartuleid veega. Ja vee see pisike preili kätte ka sai, mis siis et seda polnud kuigi palju.

Täna ta seisis oma toolil ja jälgis usinasti, kuidas ma liha pehmeks haamerdan ja siis pannile praadima panen. Ma ei taha väga mõeldagi, mis huvitavad jäljendamised siit hakkavad tulema :)

 

 

Tehke võimalikult vara ära

See oli eelmisel nädalal, kui teatasin Jaanile, et nüüd on mul vaba päeva vaja. Võimalikult ruttu. Kui mitte homme siis ülehomme ja kohe ikka tervet päeva, sest muidu… muidu põlen säherduse leegiga läbi, et… Plahvatuseoht oli märkimisväärne, võiks öelda, et kerget suitsu- ja kõrbehaisu oli juba tunda.
Sain oma vaba päeva. Niivõrd kuivõrd st tegin ise väiksed mööndused ja veetsin suurima hea meelega vähemalt mõned tunnid pühapäevast koos oma kahe kõige olulisema inimesega ja ülejäänud aeg kulus iseenda laadimisele…

Üllatav, lausa kohutav milliseks ma muutun, kui ei saa aega endale ja ma ei mõtle neid unearvelt varastatud tunde, mida iga päev hilisõhtutelt näppan. See pole see. Need ei lae mind, need aitavad säilitada virvendust normaalsusest. Kui neid ei näppaks, siis… ega ausaltöeldes ei tahagi mõelda, mis siis saaks. Nii et mina, kes ma eelistaks magada iga jummala päev 9h, magan max 6h, sest vajan eluspüsimiseks aega ainult enda jaoks ja seda saan enamasti vaid pärast pikka päeva õhtu- või öötundide arvelt, pärast pisikese preili tuttupanekut. Ja kui arvestada, et öösel tuleb ikkagi jätkuvalt veel kord, või kehvemal juhul kolm korda, unest virguda (sest see kurrramuse lutt on kuhugi kadunud!), lisaks neile kordadele, kui mu ergud meeled ärkvele kohkuvad preili aktiivsest parema tuduasendi otsingutest tekitatud “mürast”, siis noh… pole mingi ime, et mu põhiseisundit kirjeldab valdavalt sõna – väsinud. AGA ma olen sellega suhteliselt harjunud, kui vaid saaks igal nädalal ühe päeva üksnes enda tegemiste jaoks. Tegemised võivad vabalt tähendada ka hambad laiali diivanil lösutamist ja raamatu lugemist :)

Kui sa ikka oled oma senisest iseseisvast elust märkimisväärse osa olnud oma aja ja tegemiste peremees, siis mida vanemas eas pead sa selles suhtes korrektuure tegema, seda keerulisem. Nii et tehke tited ikka võimalikult vara ära, pärast on keerulisem muudatustega harjuda :)

Mu tänane lemmik:

P.S. Jaanilaupäevad on toredad, olgugi et ma olen 110% pärast surnud mis surnud.

Jube-jube!

  • Anni istub põrandal. Võtab oma jala pihku, kiikab talla alla ja hakkab seda käega puhtaks pühkima, ise seejuures lausudes: “Jube-jube! Jube-jube!”
    Mis ma oskan kosta :) Põrandal tõesti on aeg-ajalt liiva ja muud puru, mis kipub palja jala puhul end talla alla kinnitama. Ei imesta enam, kui sellele “jubetamisele” järgneb mõnikord soov – “Sokid jalga!”
  • Oleme jõudnud putukate pelgamise faasi. Kui Preili märkab toas mõnda putukat, ja neid ikkagi suvel avatud aknast aeg-ajalt tuppa satub, teatab Preili “Putukas õue!” Kui õues mõni lendav putukas liiga lähedale satub, võib ette tulla kiljumist, enamasti küll vaid klammerdutakse hirmunult emme külge.
  • Kivid. KIVID. Andke mulle KIVE! PALJU KIVISID! Mida suuremad, seda parem, aga väiksed on ka head. Peasi et neid on.
    Kivid on praegu Preili suured lemmikud :)
  • Liivakast. Võiks kuuluda iga päeva kohustuslike elementide hulka. Vähemalt Preili arvates. Sama lugu on tegelikult ka koerte ja teiste lastega. Neid viimaseid küll tahaks valdavalt lihtsalt vaadata.
  • Kartul. Meil on siin üks pisike allameetrine, kes sööks pidevalt kartulit, võid ja sepikut. Pärast Pärnust naasmist nõudis ta mõned head päevad pidevalt “Tatraleiba! Tatraleiba!” Mul ema küpsetab seda peaaegu ülepäeviti.
    Lisaks erilistele lemmikutele, tundub, et ta sööb peaaegu kõike, kui läätsed välja jätta.
    Hiljuti tegin rabarberikooki. Lasin rabarberitükkidel mõnda aega suhkrus seista. Plaan oli lubada Preilil need eelküpsetatud koogipõhjale siputada. Plaanid, need jah, võivad ju olla ilusad… Neiu hakkas niivõrd ennast unustavalt rabarberit sööma, et noo… Kaasamine missugune :D
  • Muuuuuusika! Preili armastab muusikat. Igasugust. Absoluutselt. Meist võib mööduda auto, kust tuleb no niiihuke tümakas, et hoia ja keela, aga Preili on elevil ja teatab “Muusika!” Kodus nõuab pidevalt “Muusikat!”
  • Minu lemmikhetk möödunud nädalast: Jalutame kolmekesi pühapäeval linnas. Veidi eemal sõidab hobune vankriga. Jaan näitab Preilile hobust. Anni näeb hobust ja teatab “Jookseme!”, ise pistab punuma nii kuis oskab. (See oskus pole meil veel väga kiita. ) Ikka hobuse poole.

 

IMG_2825

Aprillikuus tehtud klõps

 

Hoiame?

Kas hoida last kodus kolm aastat või vähem? Miks panna põnn lastehoidu? Miks mitte minna kohe sõime st lasteaeda?

Mul miskipärast üha süveneb tunne, et Preili peaks hakkama paar korda nädalas hoius käima, seda septembrist või sügisest. Ilmselt olen septembri-plaaniga lootusetult rongist maha jäänud, aga kes teab, võib-olla juhtub imede-ime ja ühes konkreetses hoius, mida esimesena kirjaga pommitasin, vabaneb koht. Vaatame.

Miks mul selline veider mõte tekkis? Sest. Annil on kodus igav. Talle on vaja omaealisi mängukaaslasi. Pluss igatmasti areng toimuks seltskonnas kiiremini. Võib ju siin filosofeerida, et kuidas nii pisikesel ikka igav saab olla ja ega ta muud ei vaja kui tähelepanu, armastust ning veidi kaasamist ja lihtsalt mängu. Olen üldjoontes nõus. Aga… me elame linnakorteris. Ma ei pea puid riita laduma, ahju kütma, muru niitma, lehti riisuma, peenraid rohime jne, pesu peseb masin, korter on üsna väike, suurem laga saab suhteliselt kiiresti koristatud. No ei ole kuhugi väga palju kaasata. Eks iga päev teeme tavalisi toimetusi koos – alates ostetud kraami poekotist kätteulatamisega, lõpetades prahi prügikasti viimisega. Kusjuures, just meenus, et leidsin Anni retuusid oma pesusahtlist, Preili oli viimati ilmselgelt väga usinasti ametis kuivanud pesu laialijagamisega. Aga ma ei pese reeglina iga päev pesu, pole kunagi pesnud, isegi siis mitte kui Anni päris pisi-pisi oli. Polnud vajadust.

Hiljuti kohati tundus, nagu ma oleks Preilile miskitmoodi meelelahutuskeskus. Praegu me veedame enamuse ärkveloleku ajast õues, vähemalt kindlasti siis kui ilm on nii ilus nagu täna. Ja on kordades lihtsam aega sisustada. Aga, jah siin on oma AGA, meil ei ole aiaga piiratud nö päris oma koduõue, kus neiu avastaks ning möllaks veidi omapäi. Ehk siis lisaks sellele, et mulle tundub – ma ei suuda talle pidevalt midagi uut ja huvitavat ette sööta, koorub siit välja tõdemus, et ma pean ennast halvaks mängukaaslaseks, kes kohati tunneb end kui tühjaks pigistatud sidrun. Ehk siis hoid annaks Preilile kordades rõõmsama ja entusiastlikuma emme. Seda muidugi juhul, kui hoiuga harjumine tohutut draamat endaga kaasa ei too :)

Vot seda viimast ma pelgan kõige enam. Preili pole just meeletu seltskonnalõvi, pluss ta on suur sülelemb. Oh, ma ei tea! Nii õudne on mõelda, et meie pisike Preilike on terve päeva kuskil võõrsil, sisuliselt üksinda. Oeh! Aga kuidagi neid sotsiaalseid oskusi tuleb ju harjutada. Pole sugugi kindel, et kolmeselt lasteaeda minnes läheks harjumine valutumalt. Pealegi SIIS peaks ta suhteliselt ruttu jääma kohe terveks nädalaks aeda käima. Praegu harjutaks hoiuga, kus reeglina on vähem lapsi kui aias ja seal saaks ta mängida-tuuseldada esialgu ju vaid kahel päeval. Vähem lapsi tooks ehk ka vähem haigestumisi, kuigi seda ma eriti ei looda. Samas, lasteaia-ajaks oleks siis ehk immuunsussüsteem veidi tugevamaks treenitud ja ma ei peaks esimest lasteaia-aastat suures osas kodus Preilit põetades veetma.

Vaatasin, et hoidudes on sarnased päevakavad lasteaedadega. Lisaks õueskäikudele on meisterdamised-muusikatunnid, mõnel pool ka võimlemine. Hind on küll soolasem kui lasteaial, aga omavalitsus tuleb siin appi ja kompenseerib osa kuludest.

Kui mõni sobilik hoiukoht peaks sügisel vabanema, siis ma igal juhul tahaks proovida. Selleks ajaks on Preili juba mõned kuud vanem ka st ühtlasi vapram ja osavam :)

 

Naasmine pole lihtne

No vot. Ega ei ole lihtne küll. Kusjuures, mulle Pärnus tundus, et pean ilgemalt palju Anniga möllama ja sahmerdama, aga praegu, tagasi kokkamise juures….. No küll oli ikka mõnus ise mitte üks raas söögitegemise pärast muretseda! Praegu on tunne, et tegelen ainult poeskäimise või pliita juures passimisega. Aaaaaaaaa!

Kusjuures, sain kohe esimesel naasmise päeval täieliku üledoosi toidupoe vahet sõelumises. Tatsasime sinna Anniga tervelt 3x päeava jooksul! Miks nii palju? Esiteks, külmikus haigutas peaaegu et otsatu tühjus, kui kahe silma vahele jätta paar halvaks läinud ja sajandeid säilivad tooted, no näituseks majonees. Teiseks, suutsin ühel korral pangakaardi koju unustada. Ilmselgelt naeratuse ja ausõna peale, et oot-oot! kohe toon teile kodust raha, ei viitsi säherduses asutuses keegi isegi kulmu kergitada, rääkimata imestamisest, mis hullu juttu see veider lapsega naisterahvas ajab. Täislaetud ostukorv jäi uut omanikku ootama.

Üldse. Kui nüüd rääkida kodu mõneks ajaks mahajätmisest… Jätta meeskodanik üksi koju, tähendab naastes üldjuhul eest leida peldik. Minu oma on veidi madalama leveliga, nii et ta tunnistas – enne meile järgitulekut võttis ta põrandad tolmuimejaga üle.

Musta pesuga maadlesin kuni pühapäeva õhtuni… Lilled. Jaaaaaa… hullusti, kui need sul meelest lähevad. Tunnistan oma hajameelsust, selles mõttes, et kohe kindlasti ei oota ma kunagi, et meesterahvas tunneks hetkekski huvi lillede hingeelu vastu või noh, üldse selle vastu, kuidas mõnel taimel kodus eluke ka veereb, või no, olgem ausad, ma isegi ei arva, et kodanik Mees TEAB, et kodus mõni taimolend viibib. Korra mul Pärnus välgatas mõte, et peab helistama ja paluma lilli kasta, aga sama kiirelt see mõte kuhugi eemale ka triivis. Ehk siis kokkuvõtlikult – tääkliilia vist jääb ellu, draakonipuu tõesti ONgi väga visa hing ja see tundmatu taim, mille mulle tädi siia elama suras, tema suutsin vist mitme päevase veesistumisega mingitmoodi elule ärgitada. Eks näis.

Jaan tunnistas, et põrandaid tolmuimejaga puhastades märkas ta lilli küll ja tekkis pähe mõte, et on need vist tahtmatult mõrvanud, mille hirmus neid igaks juhuks natuke kastis. Noh, võimalik, et see nende elud päästiski.

***

Nädalavahetusel avastasime Balti Jaama uhiuut “kaubanduskeskust”, hiljem patseerisime Stroomi ranna mänguväljakutel ja mereliival. Tulemus ei lasknud ennast kaua oodata. Preili jäi nohusse, mis esmaspäevase seisuga tõi endaga kaasa ka piiiiisikese palaviku. Istume toas.

palun

Palun sepikut!

 

Paar punktikest…

  • Pistaatsiapähklid. Naturaalsel kujul, ilma igasuguse soolata, pluss kasvatusviisilt ökod. Olete söönud? Ma nüüd olen. Mu uued lemmikud. Annigi krõmpsutab neid  heal meelel.
  • Munakivitee. Mul on siin üks preili, kes fännab munakivideid. Kui mõnda säherdust märkab, tormab peale. Kui sealsamas kõrval kulgeb sile asfalt, jääb see pika ninaga.  Kui preili peaks tollel märkamise hetkel kärus istuma, teadustab: “Anni, maha!”
  • Latte. Mõjub tujutõstvalt. Kofeiin, ma ei ole sinust sõltuv! Veel. Vist. Vaata, et sa alati olemas oled kui sind vajan :D
  • Positiivsus. Jaa! See on võimalik! (Ka ilma kohvita ;)) Nüüd ma usun. Aeg-ajalt küll esineb tagasilangusi, aga mitte põhjatuid. Asi ON mõtlemises. Sa pead otsustama ja õigel ajal ütlema endale STOPP. Alguses teadlikult, hiljem tuleb kõik juba iseenesest. Otsustada on vaja. Mõtlemismustrid, neid tuleb korrastada ja suu elu on, kui mitte lill, siis päikselisem kohe kindlasti. Ja see ei ole keeruline, päriselt.
  • Võitsin ühes loosimises käruluku! :D Nagu… Ma olen täiesti julmalt senini käru igale poole õue jätnud, ka koos poolamaise (st odav) lambanahkse kärukotiga. Kusjuures, ma ei teadnudki, et käruluku loosimises osalen. Lihtsalt vapustav :D
  • Pärnus Aara kohvikus on maailma kõige paremad lehttaignast suhkrukringlid!!!
  • Kui sa pole kaks nädalat ise süüa teinud, (lepime kokku, et pudru keetmine pole toidutegemine), siis VÕIB juhtuda, et naastes tavapärase söögivaaritamisgraafiku juurde, esinevad mõningad võõrutusnähud. Elame näeme. Ei oota. Kardan. Natuke.
  • Te olete nii toredad, te kõik, kes te olete meile oma reisidelt postkaarte saatnud! Lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiii armaz teist!
  • Haaaaa! Meid kutsuti pulma!
IMG_3540

Tähistasime lastekaitsepäeva :) Väljas oli peaaegu et talv. Klassika. Meil ju algas esimene suvekuu…

IMG_3600

Jäätisepäev Martensi väljakul Pärnus. Oli suhteliselt soe, vahelduseks. Naturoll Jäätis.

IMG_3605

Naturoll Jäätis. Poes ei müüda. Võimalik on kutsuda näiteks suvepäevadele või mõnele muule, kasvõi kodusele, üritusele. No kui sul piisavalt raha on, eks ole. Maitses hästi :)