Tahtmine on taevariik, saamine iseasi

Unetus seljatatud. Pärnus oli mõnus, nagu ikka :) Käisime iga päev mammal aias tikreid, punaseid ja musti sõstraid söömas, isegi natuke vaarikaid jagus meile. Tegu on kollektiivse aiaga, mitme elamise peale. Ma ei tea, kas seal kehtib reegel, kes ees see marjade sees, või midagi, igastahes, me ei näinud mitte ühelgi korral mitte kedagi teist põõsaste vahel siblimas. Veelgi hullem, ma ei näinud mitte kordagi mitte ühtegi teist inimest aias. Mis mõttes, eks ole. Aias on küpsete marjadega põõsad ja mitte keegi ei vitsuta vahetpidamata mammunaid. Uskumatu.

Me pingutasime nii kuis vatsad võtsid, sõime nagu näljahädalised. Kui preili järjekordselt informeeris “Otsas!”, ja sättis end minekule, tegin ainukese loogilise järelduse, et tal on marjadele reserveeritud kõhuruum täis saanud, sest marju, neid oli. Neid oli suisa nii ohtralt, et jäi ka pärast meie Pärnust lahkumist märkimisväärsel hulgal põõsastele.

Üheks meeliköitvamaks atraktsiooniks Pärnu-külastusel sai neiu jaoks Bingo ujumaskäimine jões. Nõuti lausa kordusetendusi. Bingo oleks neid isegi rohkem andnud, kui vaid oleks lubatud, aga noh, ei saa ju päris igat preili soovi ka alati täita. Ja neid soove, ollallaaaa!, neid on meil tekkinud… ja tekib juurde. Pluss üks pidev-lakkamatu “Ei taha!” skandeerimine võtab kohati juba kõrvad sedasamustki jooksma…

Kui ma poleks näituseks terve eilse päeva jooksul saanud no niivõrd grandioosset “Ei tahaaa!” kontserti kuulata, siis võimalik, et väiksema kaliibrine eitahatamine, pluss keset tänavaid maha istumine ja edasi liikumast keeldumine, oleks mind lõpuks pehmelt öeldes ära tüüdanud, aga kuna etteasted kõik kokku olid muljetavaldavad, ajas mind kogu see esinemine õhtuks juba omajagu naerma.

Vahemärkus: Huvitaval kombel olid mul õhtuks silmad ülimalt väsinud. Ei tea millest? Ettendus iseenesest, mis kogu selle tänavatel ja mänguväljakul jauramise juurde käis, ei pannud mind just eriliselt silmi pungitama, vähemalt mulle tundub nii. Pigem oleks võinud kõrvad või pea valutada.

Või pigem mitte. Ma olen kuulnud neiut täisvõimsusel kisamas. KUI kõik need eitahatamised muutuvad ükskord tõeliselt kriiskavateks, vot siis pean ma arvatavasti pärast ägedamat päeva ühe ägeda kõrvavaluga arstile minema, aga praegu kindlasti mitte. Praegused ühe tänava otsast teise karjumised on köömes nende võimete juures, mida ma tean selles väikses kõris peituvat ;).

Mõnikord ise ka ei usu, et meie tagasihoidlik-vaikne neiu on muutunud selliseks esinejaks ja no niiiiii kangekaelseks, et … Kohutav kahene on saabunud :) 11 päeva veel ja preili saab ametlikult 2-aastaseks.

IMG_4562

Kas me hakkame ükskord minema või ei hakka?! (mänguväljakule)

IMG_4581

Kivid… mmmm… Andke mulle rohkem kive!

IMG_4625

Igapäevane. Küsimus on millise nurga alt asjadele läheneda. Kui näed asju õige nurga alt, on alati tuju hea. Antud juhul keset Pärnu peatänavat Augustiunetuse täiesti algustundidel. Neiu oli vaimustuses, ilmselgelt. Ma parem ei kirjelda, millise huilge saatel enne ja pärast selliseid “vaatlusi” inimeste vahel ringi “joosti”. Ja EI, me ei olnud üleväsinud, me olime just täiesti korraliku lõunaune maganud.

 

 

 

 

 

 

jhtsiha¤)/”%kfh

Kristus küll! Sõnusin oma eelmise postitusega miskit väga olulist ära. Täpsemalt küll tolle pealkirjaga… Peili Ei Taha on loobunud unest! See on lihtsalt… maivõinagu! Lõunauni jäi ära. Tohutu skandaaliga. Õhtul kella seitsme paiku sõitsime Pärnusse. Autos suutis terve päeva magamata neiu tududa 35 minutit ja siis kõps üleval. Praegu saab kell kohe-kohe üksteist öösel (no minu jaoks on öö, eks ole). Jaan on Peili tuttupanekuga tegelenud kohe-kohe täpselt tunni. Soovitud tulemus viibib. Nagu ffffffffffff

Mina igastahes tahaks nüüd magada. VÄGA!

Unetusele -JAA!

Veider. Seekord lähen Augustiunetusele, aga ilma Jaanita. Härra on lauamängulaagris ja suvepäevadel ja kus kõik veel… Meie koos tibiga oleme see-eest kohe-kohe saabuval nädalavahetusel Pärnus lebosklemas. Mamma kaela peal. Käime kõigile närvidele ja hõigume ilmselt üle kohalike külatänavate täisvõimsusel “Mammaaaaa!”. Ma arvan, et säherdusele meelelahutusele on raske midagi võrdväärset kõrvale pakkuda, aga mu ülimalt tihe plaangraafik näeb ette, et me võtame ka natuke päikest, ujume, jalutame, korjame käbisid, kive, teokarpe ja… Ja mina patseerun suure tõenäosusega unetusele, siis kui preili jääb Pärnu-mamma valvsa pilgu all ööunne.

Teeme nüüd nii, et nädalavahetuse ilm on ilus, ka öösel! Ja ma ei mõtle siin eestimaises mõttes ilus, a´la ei saja lund ja vihma korraga, vaid ikka selles va haruldasemas versioonis – päeval paistab päike ja ööd on soojad-sumedad. Eksju? Onju? Oleme kokkuleppinud!

Ahjaa, teeme ühtlasi nii, et mul on meeles fotokas kaasa võtta, sest noh, varsti kisub asi juba veidi liiga pildituks, sest kujutlege vaid, meil ei olenud aparaatust kaasas ka Haapsalu külastades. Häbilugu!

 

P.S. Sellenädalased vegantoidud õnnestusid üle ootuste! Isegi mina arvan, et need olid head ja kordust väärivad katsetused. Olgugi et mul on sageli uute maitsetega leppimisel mõningaid probleeme.
Jaan sööb nagunii kõike.

Tatravorm ubade ja hernestega mmmmmmm! kui heaaaaa! Ja makaronid tohutuhunniku suvikõrvitsa ja maitsepärmiga – no nii juustuse mekiga, et midagi enneolematut. Reaalselt ei sisaldanud vorm tilkagi juustu :) Korrata!

Valitud

Neljas hoius kohal käidud, vaadatud, tutvutud. Kõigis olid oma plussid ja miinused. Sattus sedaviisi, et neljast kolmes nägin ka hoidjaid. Rääkis ja tutvustas reeglina siiski juhataja moodi inimene. Ühes kohas oldi üldse ära unustatud, et me vaatama pidime tulema. Lähemal silmitsemisel-kuulamisel ei olnud suurem asi koht ka. Kui välja jätta laste magamistuba. Täiesti eraldi ruum, väikeste ERALDI voodikestega. Reeglina kasutatakse ruumi kokkuhoiu mõttes sahtelsüsteemis voodeid. Ma ei kujuta ette, kuidas nad kõik magama suudavad jääda, kui nii ninapidi koos on. Eraldi voodid olid selles mõttes väga positiivne üllatus.

Nelja nädala pärast läheb lahti. Esimesel harjutusnädalal käime lausa igal päeval kohal. Kas Preili hakkab seal lõpuks käima 2 või 3 korda nädalas või kas üldse (see variant on ju ka võimalik), näitab aeg.

20663247_10213844401248762_1929550324_o

Täditütardel külas

Katki

Kõik laguneb ja rahakotis puhub tuuu-uuuul! Ega enam ei saa siin mõelda, et “Ooo! Ma olen Preiliga 3-aastat kodus. Põnn vajab 3 esimest aastat vaid ema ja punkt!” (või noh, hüüumärk). Söögirahaga meil probleeme pole, aga…. No söögirahaga on selles mõttes siiski kriminaalne lugu, et toidule kulub seda va kõlisevat liiga palju. Ma ilmselgelt olen rõve õgard. Võibolla need, kes mind näinud, ei usuks, aga tegelikult… Hooo! Ma söön nagu loom :D st palju. Otsustasin vähem sööma hakata. Vaatab, mis saab.

Kusjuures, ma söön valesid asju… Hoian kõik parema kraami, näiteks marjad, Preilile. Selline asi tuleb ära lõpetada. Mitte marjade Preilile andmine, vaid enda neist täiesti ilma jätmine. Mis tähendab linnas olles, üllatus-üllatus!, automaatselt toiduarve kasvamist. Hetkel katsetame toidu kojutellimise teenust. Ehk säästame aega ja raha. Värske kraam tuleb mul muidugi ikkagi jooksvalt turult osta.

Muidugi on palgatöö tegemine (lisaks söögiraha teenimisele) ka puhtalt vaimse hääolu huvides üsnagi tervitatav igapäevarutiini osa. Minu meelest. Esineb erandeid, ilmselt. Nagu ikka. On emasid, kes paistavad silma tohutu altruismiga. Pühenduvad jäägitult vaid lastele, seda suure kire ning andumusega. Kehv lugu, aga mina nende hulka ei kuulu. Mul on häääädasti vaja oma aega, oma tegemisi, oma raha. Ma ei taha raha küsida ja ma ei taha põhjendada, miks ostsin näiteks kilo herneid.

Kui nüüd seda lagunemise juttu vähe konkreetsemaks ajada, siis mu mobiilifon annab varsti otsad. Ta kukkus, päris mitu aega tagasi. Ekraaniklaasil tükk väljas. Kui kaua ta sedaviisi hinges suudab püsida, ei tea.

Minu katki-olemise füüsiline ilming tuletab end iga päev parema käe randmes teravalt meelde. Parema käe ranne on kuid (vast juba pikemalt kui pool aastat) järsema liigutuse või intensiivsema ringutuse puhul teravalt valulik. Perearstil käisin mõned kuud tagasi. Tegid pildi, et välistada luu murdu või mõra. Pilt tundus neile viisakas. Luuga nagu võiks kõik korras olla.

Kommentaar tehtud pildi kohta edastati telefonitsi pereõe (või oli see lihtsalt perearstikeskuse administraator?!) poolt, ma ei suvatsenud miskipärast uurida, mis nagu edasi siis saab. Luu terve, aga räigelt valus on ikka, et palun, kirjutage mulle mingid antibiotsid või salvid-kreemid värgid, ma tahan kõike seda kasutada, sest see käsi ajab mind kohati lihtsalt …..! Ja ärge palun tulge mulle rääkima, et käele tuleb rahu anda. Preili on 13kg (pluss-miinus midagi sinna-tänna) ja teda tuleb aeg-ajalt tõsta-vinnata kuhugi kuskilt. Süles kandmine minu meelest ei tee sellele käele midagi, aga tõsted küll. Täiesti ebapädev, puht tunnetuslik, mitte midagi maksev arvamus selline.

Mitme sõnaga – olin rahul, et luuga on kõik korras. See ei hõrene, ei mädane. Tore. Nüüd, taaskord kuid hiljem, tuleb vast siiski uuesti kontakteeruda ja küsida, et mis edasi. Tahaks valuvaba elu.

Puhkuseaeg oli tore aeg, aga see tõi kaasa nö võõrastes voodites magamise. Need voodid olid liiga pehmed :) Mu selg on meie kõvemat tüüpi madratsiga harjunud. Ja palun väga, selg, mis on senini täiesti kenasti vastu pidanud, otsustas poolenisti valusaks minna.

Hetke seisuga hakkab valu, küll aeglaselt, aga siiski, taanduma. Olen oma mõnusal kõval madratsil tagasi, see on kui imerohi.

Kiunu kokkuvõtteks – Preili peab hoidu minema ja mina tööle, mitte et ma mõned head kuud tagasi poleks just oma tööandjale tema viisaka uurimise peale teatanud, et voh, ei tule jah enne kolme aastat tagasi. Ei tea kas peaks nüüd kõrvad lidusse tõmbama, saba jalgevahele vedama ja väikseid korrektuure väljaöeldus tegema. Oh, jah…

P.S. Tuleva nädala menüüs on vegantoit, milles kasutan elus esimest korda maitsepärmi. Mitte et ma plaaniks juustust (mida antud juhul maitsepärm asendab) loobuda, sest see on kallis toiduartikkel. Ei. Lihtsalt vahelduse mõttes. Ärge pabistage, Preilist ei saa nüüd sunniviisiline-vabatahtlik vegan.

Mamma!

Jälle tagasi linnas. Mõned päevad olime Sagadis. Mis seejuures kõikse “toredam” – kaamera unustasime koju, nii et jäime täiesti pildituks. Kahju. Mälupildid on muidugi head asjad, aga ega mu isiklik mälukaart just kummist ole ja no, ma võin ju tahta, et jätan selle ja tolle meelde. Tahta võib mida iganes, eks ole. Tegelikult ei küsi sedasorti salvestamise juures mitte keegi mu isiklikke soove, mida võtta, mida jätta.

Oli tore. Käisime rannas, metsas, Võsul. Panime käbisid vihmaveetünni ujuma, vaatlesime liblikaid, sõime metsmaasikaid ja mustikaid, saime hulganisti sääsehammustusi, leidsime “pannkoogikive”, otsisime teokarpe, kiljusime-karjusime, ajasime mammat taga, kui mammat parajasti nägemisulatuses ei olnud, tuli karjuda “Mamma!”, kui mamma nähtavalt oli, siis võis nõksu võrra vaiksemalt karjuda “Mamma!”. Peaasi, et sai karjuda “Mamma!”

Preili on meil muutunud üheks parajaks vinguviiuliks. Ütleb kõige peale “Ei taha!”. Ka siis, kui tegelikult nagu ikka natuke sooviks seda, millest jutt käib. Issi-streik on tal ka miskipärast. Issi ei tohi neiut söögitooli või sellest välja tõsta, võtta käest kinni, panna riidesse, viia pissile… No nimetage vaid mida iganes, seda kõike peab tegema EMME! Ja ohhohhooo! kui issi peaks mingil veidral põhjusel emme sülle võtma! Siis tuleb seda meeskodanikku pahaselt eemale tõugata. Kehvemal juhul saadab nimetatud tegevust fraas “Mine ära!”. Aga. Kui preilil tekib soov “Lennata!”, siis on issi see, kelle poole pöördutakse. Ja kõige lahedamaid saltosid oskab (loe: julgeb) preiliga visata ikka issi, emme ei suuda siin ammu enam mitte kedagi miskitkimoodi loopida.

Magamapanekuga on kehvad lood. Eriti selle va öise une peale saatmisega. Tollega seoses leidis aset mu enda jaoks huvitav detail. Panin neiut magama. Kui olin juba umbes pool miljonit korda tulnud vastu soovile “Emme, unelaulu!”, ja otsustasin, et nüüd aitab, ei mingit soovikontserti rohkem, siis mingi valemi põhjal tuli piiga mõttele, et küsib samamoodi unelaulu, ainult et sõna emme asemel kasutas ta minu eesnime. No nii üllatava nükke peale ma ilmselgelt laulsin veelkord.

Mõned päevad veel ja Härra suvepuhkus saab läbi.

 

Nathan Filer “Kui kuu on kadunud”

kui-kuu-on-kadunudTagakaas, tekst sellel, tekitas ülemäära kõrgeid ootusi. Enne lugema asumist juba kujutlesin, kuidas ei suuda raamatut käest panna ja iga vaba hetk kuulub vaid talle. Midagi nii ekstreemset siiski ei juhtunud. Pigem vastupidi. Liigne depressiivsus ja mitte just ülemäära köitev jutustamisstiil (maitsed on muidugi erinevad) pelutasid kohati eemale. No aga samas, mis lillelisust sa ühest skisomaailma uppunud minajutustaja loost ikka nii väga leida tahad. See peabki depressiivselt mõjuma.

Peategelane on skisofreenik. Tüüp, kes 9-aastasena põhjustas tahtmatult oma veidi vanema venna surma. Matthew on sunnitud aeg-ajalt viibima psühhiaatria osakonnas, et oma peas kõlavat surnud Simoni häält, ja mitte ainult, kontrolli alla saada.

Pärast mõõdukat ponnistust sain loetud. Lõpp helgetes toonides. Ei mingit roosamannat, õnneks.

Tõlgitud kolmekümnesse keelde ja saanud ka mõned auhinnad.

Järjejutuna Vikerraadios kõlanud.