Tirtsud ja ussid

Oh, mulle meeldib süüa! Söögi tegemisega on teadupärast hoopis teised lood, või kui veidi täpsem olla – mitte nii väga teised, kui vaid oleks aega rahus kokata ja ma ei peaks seda iga jummmmmala päev tegema. Tallinnas sai just restoranide nädal läbi. Vaatamata igatmasti tagasilöökidele, millest märkimisväärseim on meie pisipreili esimene palavikuga külmetushaigus, väisasin lausa kolme erinevat restorani kolmel eri päeval.

Haigus
Annu jäi haigeks nädalajagu päevi tagasi. Tuli palavik, mis kadus üleöö, seejärel saabus tatt. Miskipärast otsustas palavik, et kui ikka nii rammusalt priske tatitõbi end kohale veeretas, peab ka tema kindlasti platsis olema ja kogu uhket ninapuhastustralli sekundeerima. No vot ja nii oligi. Kaks päeva passis ja väsitas preilit mehemoodi. Kohe nii korralikult väsitas, et ma pidin meie kenasti ära pakitud kõhukoti uuesti välja kaevama. Preili tahtis ainult süles olla. Koguaeg.
Esimesel palavikupäeval kuulasime Straussi “Ilusal sinisel Doonaul”, õõdsusime natuke valsirütmis ja … Preili jäi magama. Vaatamata väiksele protestile ja nõudmisele muusikat edasi kuulata, rahuneti üsna kiiresti, kui ma neiu koos lutiga voodisse tekialla ümber kolisin. Magati kolm tundi jutti, seejärel kuulasime Straussi edasi. Rohkemat kui muusikakuulamine palavikus preili teha ei soovinud, vähemalt esimesel palaviku päeval. Teisest palaviku päevast jõudis preilini teadmine, et ma kraadin teda päevas korra ja sellel ajal saab Peppa multikat vaadata.
See on lihtsalt müstiline. Mõnikord mulle tundub, et räägin ühest ja samast asjast päevast päeva, miljon-triljon korda – ei mingit tolku, neiu ei saa mitte midagi aru. Ja siis mingi teine või kolmas päev, kui ma ütlen talle teist või kolmandat korda – “Ma tahan sind kraadida. Vaatame, kas sul palavikku on.”, läheb Anni saadud info peale lambanaha juurde, sikutab selle teleka ette ning nõuab “Pult!” ja lisab “Peppa”. Ma nimelt panen ta alati lambanahale istuma, kui Peppa saatel kraadimine või küüntelõikus toimub. Olin hämmingus.
Tänaseks on preili oma tavapärases meeleolus ja reipuses, kuigi tatitõvest me veel täielikult vabanenud ei ole, aga vähemalt palavik on meid ammu maha jätnud, söögiisu taastunud ja kurk valuvaba.

Ribe
Käisime lõunatamas. Mul oli ootamatul kombel lausa kaks meeldivat kaaslast ;) Ja kõige krooniks, isegi lapsehoidja suutsin kõikse etema välja sebida – Jaan oli kodus Anni-valves.
Interjöör – Mind ei köitnud. Olid mõned oskuslikult valitud detailid, aga üldiselt – surmigav, vähemalt päevavalguses. Kahjuks unustasin tualetti külastada, ehk oleks sealt midagi sisekujunduse mõttes huvitavat leidnud.
Toit – (kahjuks mul ei ole erinevalt kahest järgmisest kohast, salvestatud Ribe restoranidenädala pakkumist sõna-sõnalt st kenasti detailselt väljakirjutatuna, on vaid üldine toitude nimetamine) vutt pruunistatud naeri ja rupskiraguuga; šokolaadivaht hapukoorejäätisega soolakal karamellil.
Magustoit oli tõeline nauding – hapuka, magusa ja soolaka maitsepukett oli täiuslik! Oleksin seda kõike veel ja veel endale suhu kühveldanud! Hetkel veebist nende menüüd uurides sarnast magusapakkumist ei näe.
Teenindus – Meeldiv. 6-ne poisipõnn sai klaasitäie tasuta piimavahtu ja meie teenindaja initsiatiivil veidi ka tasuta jäätist.
Üldmulje – Kui keegi just sööma ei kutsu ja välja ei tee, siis tagasi ei lähe. Mitte et nüüd midagi ette oleks heita, üldsegi mitte, aga lihtsalt – eelistan uusi elamusi, uutes kohtades, millegi uue avastamine on ju see kõikse toredam asi üldse. Seda viimast vähemalt söögikohtade puhul kindlasti.

Salt

Õhtusöök.
ToitGrillitud tirtsud ja bamboo ussikesed polba tangu, musta trühvli, lillkapsa espuma ja portveini kastmega (polba tang, lillkapsas, vahukoor, portvein, must trühvel, tirtsud, bamboo ussikesed, taluvõi)

Mmm… ussikestest ma ei tea midagi, toidul nägin hoopistükkis sipelgaid, lisaks tirtsudele. Kui väga ei mõelnud, mida sööd, polnud probleemi, mingit erilist maitset putukatest lisandid ei andnud.

Madalal temperatuuril küpsetatud põdrasadul kuuse aioli, fermenteeritud apelsini-kõrvitsa kreemi ja karamellise naerisega (põdraliha, kuuse ja kadaka võrsed, pudelkõrvits, apelsin, vahukoor, muna, taluvõi, madeira)

Minu jaoks veidi liiga soolane. Aga eks ma olen viimasel ajal peamiselt poolmageda toiduga kokku puutunud (preili toidud püüan vähesoolastena hoida), nii et asi võis olla ka minu maitsemeele muutunud tajuväljas.

Purunenud pavlova sidrunivahuga (munavalge, sidrun, piim, želatiin, laim)

Jaaaa! Vaieldamatult super kombinatsioon – laim ja pavlova. Tundub, et mitte midagi pole muutunud, olen parandamatu magusasõber.

Interjöör Saltiga on säherdune kummaline lugu, et kui vaadata kiirpilgul tollesse keldrirestosse, siis – no igav noh! Ei midagi pilkupüüdvat. Kui mitte… No jah, tõesti… Avatud köögi kokad olid tõesti, vähemalt tollel õhtul, nägusad. Noored mehed, igati kompud, silm kohe puhkas. Võimalik et nende peale ongi kogu sisekujundus välja mängitud :D, sest mitte midagi muud väga erilist ei olnud. Kui muidugi tähelepanuta jätta vägagi tähelepanuväärselt piiiiiiiiiiisikene teeninduspind ja väääääääga minimaalsed vahed teenindatavate laudade vahel. No ikka kohe nii minimaalsed, et saledat joont hoidvad teenindajad mahtusid nendes navigeerima vaid külg ees ja siis ka tuli jälgida, et esi- või tagupoolega laudadelt midagi maha ei pühi. Mõnes mõttes võib see ju häiriv tunduda (eriti kui tahad oma kaaslasega romantilist mesijuttu ajada), AGA huvitaval kombel üllatus-üllatus! see mõjus kuidagi hubaselt.
Wc oli igavuse tipp, aga noh, kui aus olla, siis Salt on resto kuhu ma kõigist kolmest ainukesena tagasi läheks ja oleks nõus ka kõige eest ise maksma. Veider, aga nii on. Selles kohas oli miskit veel lisaks heale toidule ja äärmiselt meeldivale teenindusele, miskit seletamatut. Vähemalt tollel päeval ja tolles hetkes, kui mina neid külastasin.

Teenindus Sõbralik, aga siiski väljapeetud, lugupidav, hoolitsev ja tähelepanelik. Kuna ma Jaani kaasa võtta ei saanud, kuigi me olime algselt planeerinud kahekesi minna, siis pakuti mulle kohe õhtu alguses, kui mind oma kohale juhatati, variante, kas saan ise kõigest kaks portsjonit süüa või pakivad nad mulle teisele inimesele mõeldud toidu kaasa. Valisin toidu kojuvedamise võimaluse. Uuesti ma midagi meelde tuletama ei pidanud. Kaasapakitud kott toodi mu juurde veidi enne magustoidu serveerimist.

Üldmulje Positiivne, külastaks uuesti.

Sfäär

Õhtusöök.
Toit – Soolasiig (Marineeritud punapeedi, heeringamarja, paksu hapukoore ja ricotta sõrnikutega)

Imehea.

Maisikana (Bataadikreemi, portveinikastme, sidrunimoosi ning võis küpsetatud porgandite ja maisiga)

Sidrunimoos üllatas.

Mees küpsetatud viigimari (Mustikakisselli, šokolaadijäätise ning kreeka jogurtiga)

Kissellid pole eriti minu jaoks. Söödav.

Interjöör Ei laida, ega kiida. Söömist ei seganud.

Teenindus Kahe eelnevaga võrreldes kõige kehvem. Oldi viisakas, aga kuidagi väljapeetust jäi väheseks. Mulle ei sümpatiseeri, kui restorani teenindaja jätab mulje kui mingist üsna suvalisest neiust, kes on kui poolteismeline naabritüdruk kõrvalkorterist, kellega me ilmselt igapäevaselt tervitame ja aeg-ajalt ehk ka mõne lisarepliigi naeratuste saatel vahetame.

Üldmulje Lahja ja kuidagi pooliku mulje jättis. Nähtavasti rikkus üldmuljet liiga algaja teenindaja.

Ohhohhoooo! Kilomeetrine postitus. Ilmselt mitte keegi lõpuni ei loe, väljaarvatud ma ise, kunagi, näiteks viie aasta pärast :)

 

Tai Boh!

Oli üks õhtu kui Anni jäi koos Jaaniga koju ja mina sain oma tagumendi vedada õue tuulduma. Koju kiiret ei olnud. Selles mõttes et piiga küll tahab kunagi öösel veel korra süüa, aga no see üks kord on alles sügavas öös või mõnikord võib ka öelda, et väga varajastes hommikutundides, et nagunii ma nii kaua väljas olla ei taha, sest uni maitseb mulle praegu siiski magusamalt kui miski muu.
Korraldasin vaba õhtu puhul endale väikse kohtingu ühe toreda näitsikuga restoranis Tai Boh. Koht jäi mulle silma möödunud aastal ja seda oma nime poolest. Panin ta kohe oma mõttelisse Kindlasti Külastada! listi.
Sisekujundus on huvitavalt crazy. Praegu, näed, kahetsen, et seal tualetti ei külastanud. Üks väga oluline ruum jäi nüüd ju nägemata, aga ehk millalgi teine kord avaneb uus võimalus.
Hinnad on muidugi säherdused, et ega just iga päev või ausaltöeldes, isegi iga kuu seal ei käiks, sest need on krõbedamad kui nii mõnigi toit, mida nende menüüjärgi tellida saab. Aga vähemalt maitses nii praad kui ka magustoit hästi ja täitis kõhu isegi ära. Ei pidanudki lisandina pakutavat riisi praekõrvale tellima. Ja teenindus oli imetore, kui jätta välja hetk mil restoranist lahkusime. Nimelt saabudes oli eesleti juures meeldiv teretaja olemas, lahkudes polnud seal enam hingelistki ja kui oma head aega meist kiirelt mööduvale ettekandjale hõikusime, siis oodatud viisakat vastureaktsiooni me ei saanud. Kahju.Aga see nüüd ei tähenda, et ma sinna tagasi ei tahaks minna :)

Äripäevast on võimalik lugeda Heidi Vihma Tai Boh-ist saadud maitseelamusest.

Pildid: taiboh.com

01585-1444924122013about

Kohvik August

Üsna uhiuus kohake, avas oma uksed juulikuus. Pesitseb Tallinna vanalinnas aadressiga Väike-Karja 5. Pakutakse Eestis röstitud kvaliteetkohvi, kokteile, õlut, veini, smuutisid, kergeid sööke ja aeg-ajalt muusikat vinüülplaatidelt.

Olen seal paaril korral käinud. Viimati alles eile õhtul koos Jaaniga. Koht on üsna tilluke, samas istumisvõimalusi päris palju – lisaks traditsioonilisele toolivariandile saab oma pepukannikad mõnusalt laiadele, mattidega kaetud ja rikkaliku padjadekollektsiooniga üle külvatud aknalaudadele sättida. Olemas pisike teine korrus, kuhu ka paar lauakest ja istumiskohti varutud. Sisekujunduselt kergelt retrolik.

Mahe valgus, pluss küünlad laudadel teevad olemise õdusaks. Eile mahtus Augustisse kenasti lisaks teistele külalistele ära ka pika laua taga muhedalt aega veetev sünnipäevaseltskond.

Teenindus on seni alati super olnud – ehedalt sõbralik ja soe. Arvatavasti satume sinna veelgi :)

Mmmmm… kohviiiii!

Avastasime eile koos ühe väga toreda inimesega täiesti istutava-söödava-joodava kohviku Pelgulinnas. Ristikheina kohvik võlus oma lihtsuse, meeldiva teeninduse ja muidugi koogi ning kohviga. Minu apelsini-pistaatsiamaitseline toorjuustukreemiga tordilõik viis ülihoogsalt keele alla, õnneks suutsin end tagasi hoida teise lõigu tellimisest, sest esiteks ma olen teadaolevalt niigi paks ja teiseks ehk õnnestub ka Jaan Ristikheina vedada, siis saab ju raudselt veel kooki! Võib-olla ka suppi või praadi… mmmmmm!

Ja muidugi ei saa märkimata jätta suurepärane lattet, mida ma sain endale üle ma-ei-tea-kui-pika-aja lubada, sest härra Kontrolli polnud kohal ;), kes esitab sellistel puhkudel oma lauset “Ma muretsen sinu pärast” väga veenvalt teatud pilgu ja südantliigutavusega, mis reeglina kohviisu minema peletab. Olgugi, et kohvi joomine pole mulle keelatud, aga noh miskipärast tunnen siis naksti kohe süümekaid ja ei hakka kaagutama, et tegelikult ma ju ikka võin kohvi juua. Mõõdukalt muidugi, kuid siiski.

Igastahes Ristikheinas oli igati tore kolmapäeva hommik :) Oleks rohkem selliseid hommikuid.

P.S. Homme saan teada, kas olen kuuga liiga palju või liiga vähe juurde võtnud. Räägitakse tõenäoliselt ka rauast ja ehk tuleb ka mõni uus teema…

Kivi Paber Käärid

kivipaberkaarid

Foto: facebook.com/kivipaberkaarid

Asub Telliskivi loomelinnakus, pakuvad gluteenivaba toitu. Oleme seal juba korra enne piilumas käinud, fikseerisime tookord kui täiesti istutava ja toreda paigana, mis kohal viibinud inimmassi järgi otsustades rahva seas popp, esimene kord midagi ei tellinud. Seekord otsustasime, et no istume ja teeme argliku katse miskit kõhusoppi libistada. Jaan valmistub suvehooajaks, nii et tema oli ekstra tagasihoidlik, piirdus ühe latega. Mina, kui vana tuntud õgard, valisin menüüst šokolaadikoogi, mis oli, nii palju kui mu silm fikseeris, lisaks gluteenivabadusele veel ka täiesti laktoosivaba.

Noh, ega sellise tagasihoidliku valiku pealt veel midagi otsustada saa. Saan öelda vaid nii palju, et vaatamata oma gluteeni- ja laktoosivabadusele oli kook täitsa hea. Ma vist jään hetkel siiski eelistama tummisemat šokolaadikoogiversiooni kogu selle va laktoosi ja gluteeniga, aga tore oli tõdeda, et kui mind mingi hetk peaks laktoositalumatus tabama, siis päris maailma lõpp see vast siiski poleks.

muhupagarid

Allikas: facebook.com/MuhuPagarid/

Loomelinnakus on, muideks, nüüd ka oma pagarikoda – Muhu Pagarid. Astusime läbi. Kujutate ette, seal oli saba inimestest, kes kõik tahtsid ahjusooja leiba osta. Ei saanud meiegi ära minna, võtsime sappa. Pagarivälimusega muhe meesterahvas muudkui tõstis leivapätse paberkotti, pluss õnneliku olemisega leivajahtijad mõjusid lummavalt. Pärast muhukate leiva proovimist, ei imesta, miks sabatati. Nende ahjusoe leib on ülimaitsev! Krõbeda koorikuga, pehme ja mahedamaitsega. Mulle meeldib kindlasti rohkem kui Kalamaja pagariäri leib. Hind on muidugi soolane – 3 euri. Eilse leiva saad 2-ga (kuigi ma ei kujuta ette, et sellist eksemplari lähitulevikus tekib, pigem tuleb leivast puudu, kui et järgmine päev saad eilset leiba osta), pikksaia ka 2-ga ja vormisaia 2,5 euroga.

Allikas: facebook.com/MuhuPagarid/

Allikas: facebook.com/MuhuPagarid/

Pööbel

Sattusime Tallinna ühe uuema restorani Pööbel ukse taha puht juhuslikult. Ma ei tea, miks seda kohta restoraniks nimetatakse. Maalehe artiklist lugesin, et tegemist on restoraniga, kuigi see, mida mina seal nägin, ei olnud klassikalises mõttes küll kuidagi restoranimõõtu asutus, pigem pubi. Oma FB-lehel nimetavad nad endid: restoran – baar – pubi. Noh, siit saab vaid järeldada seda, et tegemist on kohaga, kus saab süüa ja juua.
Rahvas lõugas hämaras soojuses valjul häälel rääkida, sest muusika detsibellid olid lausa märkimisväärsed, kuidagi teistmoodi poleks saanudki oma lauanaabriga suhelda. Ikka ainult häält tõstes. Õnneks mängiti meile sobivat muusikat, nii et polnud põhjust nägu väga vingu kiskuda. Pealegi, interjöör on seal väga mõnus. Sellist tõesti omanäolist ja originaalselt hubast miljööd ei leia just väga tihti. Tegi kohe tuju heaks ja olemise lahedaks. Hiljem keerati muusikat natuke vaiksemaks, nii et olemine läks ainult paremaks.
Menüü oli üsna lühike. Jookidevalik sisaldas mitmeid huvitavaid õllesid, mida Jaan ka proovima asus. Mina täitsin oma tühja kõhu kamajahus praetud räimedega, Jaan piirdus vaid küpsetatud kartulikoortega. Toit oli lihtne ja maitsev.
Osa Pööbelist oli reserveeritud, võib-olla see reserveeritud osa oli restoranilikum? Teistsuguse menüüga? Rahulikum ja vaiksem seal olla ei saanud, mingit vaheseina ei olnud. No ei tea. Igaljuhul meile meeldis. Lahke pererahvas, hea söök ja jook, interjöör väga õdus ning hubane. Lähme kindlasti tagasi.

Mõned pildid leiab FB lehelt Pööbel.

restoran NOA

Tänavuse eesti 50 parima restorani pingereas kuulub Noale auväärne 20. koht. Viimsi ja Tallinna piiril asuv lummava linnasiluetivaatega resto võitis napi ühe tunniga, mis meil seal veeta õnnestus, täielikult mu poolehoiu. Samas, tagasi me sinna lähitulevikus kindlasti ei lähe. Rahakotile ebameeldiv kogemus. Eriti siis kui võtta praele lisaks magustoitu ja juua pokaalike veini. Keskmise lihtsa inimese jaoks on tegemist üsna kuluka söögikohaga. Aga ega Noa polegi tavalist pubitoitu või söökla lobi pakkuv asutus, vaid miljööd, teenindust ja nii silma kui maitsemeeli nuumav restoran, mis kuulub luksusteenuste hulka. Luksus poleks ju teps mitte enam luksus, kui kõik meist seda endale iga päev lubada võiksid.

Interjöör on Noas skandinaavialik. Palju valget tooni ja naturaalseid materjale. Tõenäoliselt on seal hämariku saabudes ja õhtupimeduses väga lummav ning romantiline. Ehk kunagi õnnestub Noa õhtuvalguses elavat tuld silmitseda, merd vahtida ja kauguses tuledes linnasiluetti silmitseda.

Toit. Ainult kiidusõnad. Kergelt krõbeda nahaga praetud siig maitses imehästi, Noa oma küpsetatud leib sulas suus, antrekoot oli enam-vähem ja mahlane sidrunikook pani kena punkti väga korralikule kõhtu täitvale lõunale.

Kindlasti soovitan.