Mart Sander “Litsid: Naiste sõda I”

litsidNii on. Sander on tõesti multitalent. Nii mitmes valdkonnas eduliselt tegutseda. Kusjuures, tundub veel et mängleva kergusega. Imetlusväärne.

Kerge-kiire lugemine. Lisaks maailma kõikse vanema ameti pidajate eluolu kirjeldamisele, saab ajaloomõttes põgusa, kuid siiski üsna tähelepanuväärse aimduse 1939. ja 1940. Eesti särast ja põrmustumisest.

Järgmisi osi vist ei loe. Olen hetkel natuke kõhkleval seisukohal, sest… Kuidagi tummisemalt oleks võinud lugu mõjuda. Tahaks kuidagi võimsamat emotsiooni või… Ah, ma ei tea. Ilmselt lihtsalt niisma vingusin praegu natuke. Raamatut lugema end sundima ei pidanud, haaras kaasa küll, aga kuidagi loiult või pinnapealselt. Oh, ei tea…

Advertisements

Kõik naistest

Ma ei tea mida teie teeksite, kui jõuate pehmelt öeldes väsitavalt autosõidult lõpuks sihtkohta, antud juhul Tallinnast Pärnusse, peate põhimõtteliselt kogu autosse laetud tavaari maha laadima, põnni esivanemale viskama, pluss põnni reisivoodi üles seadma, sest muidu ei saaks esivanem printsessi ööunne panna, ja kõike seda teadmise juures, et auto peatus esivanema maja ees 10 minutit enne etenduse, mille piletid on sul otseloomulikult eelmüügist juba soetatu, algust.

Kusjuures, etendus ei toimu mitte tavapäraselt Endla teatris, kuhu sa siiski sünnijärgse pärnakana oskad vabalt ka pimesi kulgeda, ei, kus sa sellega. Lisaks ootab sind ees põnev orienteerumine sanatoorium Tervise lähistel, sest otsitav saal peidab ennast kuskil sealkandis. No olgu, olen nõus ehk isegi möönma, et sünnijärgse pärnakana peaksin ka sanatoorium Tervise ümbrust enam-vähem tundma. Kusjuures tunnengi. Aga no ikkagi! Ma ei ole sealkandis enam aastaid ringi jalutanud.

Otsustasime vaatamata kõigele olla ülihelikiiredsuperorienteerujad. Esivanema juurest saime minema kuskil 4-3 minutit enne etenduse algust. Annil oli meist täiesti kama. Tema oli ilmselgelt õnnelik juba üksnes seepärast, et pääses turvatoolist ja no kui eksisteerib vana tuttav neljajalgne sõber, siis… Pealegi oli ta nagunii juba sada aastat mulle selgeks püüdnud teha, et tahab Pärnu mamma juurde. (Vahemärkus: Kohe kui Pärnust ära hakkasime sõitma, alustas preili vestlust teemal Sagadi mamma juurde minekust.)

Kui me viimaks Tervise juurde saabusime, siis natuke peataolekut ja … Üllatus-üllatus! Mulle meenus, et tegelikult kunagi aaaaammustel haaaaallidel aegadel, reaalselt olengi käinud saalis, kus nüüd etendus toimus. Määäädzik!

Me jäime hiljaks. Otseloomulikult. Aga keegi ei õiendanud. Õnneks. Saime saali ja siblisime enam-vähem vaikselt esimeste ridade juurde.

Etendus kandis pealkirja “Kõik naistest”. Publiku lemmik aastast 2015.

Blokib teed, talvist teed!

Ma ei väsi imestamast… Lihtsalt…

Kodanik ärkab paar minutit enne 7 hommikul. Kodaniku isa paneb teda lõunaunne ekstreemselt kaua – 2h (!!!!!@$€${€{! ). Kusjuures, ebaõnnestunult. Seejärel minnakse kärutama ja õue fantastilist suveilma nautima. Kas kodanik jääb kärus magama? EI.

Üsna õigustatud ootus une saabumisele pannakse pärastlõunasele autosõidule suunaga Pärnust Tallinna. Jah, teil on õigus! Kodanik EI jää magama! Vastupidi. Kui suurem osa teest käib üks jonnijoru ja jõuramine-mõuramine (kodanik Ema pingul närvide edukas järamine), siis pealinna saabudes läheb asi juba täiesti koomiliseks kätte ära. Sõna otseses mõttes.

Preilit ajavad naerma täiesti tühised asjad.

Kodanik Ema kommenteerib ootamatult auto ette sõitnud ja seiskunud masinat: “Mis ta blokib teed!?”
Anni täiendab: “Blokib teed, talvist teed!”

Preilil on uus lemmik unelaul “Tiliseb, tiliseb”, kes sõnu teab ja preili kummaliste unalulusoovidega kursis on, saab koheselt aru, kuidas oli võimalik säherdune veider lause konstrueerida. Oma ootamatuses mõjus väga koomiliselt nii preilile endale kui mulle ja Jaanile.

Öelge, et tegu on selle kõikse viimase 20. hamba lõikumisega. Lõikumisraskustega. Palun. Sest. Muidu. On meil äärmiselt kange iseloomuga preili üles kasvamas.

Kusjuures. Ööunne minekul informeeris mind korrektselt kohe igasuguste protseduuride alguses – “Ei taha magada!” Kodanik (põhimõtteliselt äsja kaheseks saanu) oli selleks hetkeks üleval olnud juba peaaegu 14 (!) tundi.

Huvitaval kombel jäi vaatamata eelkõlanud teadaandele siiski magama. Veerand tundi läks aega, aga magama ta jäi.

 

Tubased mängud

Tuli pähe, et võiks kirja panna mängulised tegevused, mis preilit praegu, kaheseks saanuna, kõige enam köidavad.

  • söögitegemise/söömise mäng  – “Emme tahab süüa!” on lause, mis kõlab, kui jälle on aeg söömismängu mängida. Kõlab, muide, kahtlaselt tihti.
  • magamapanemise mäng – Ükskõik kelle või mille tuttusaatmine/panemine
  • hüppeloomaga hüppamine – Viimasel ajal üha popimaks muutunud (meil on kollane põder)
  • kiikhobusega sõitmine – Kuna meil on säherdune kiikhobune nagu on, siis hoian hinge kinni, kui vaatan, kuidas ta hobule otsa ronib või maha tuleb. No siiihukene akrobaatika ja tasakaalumäng käib et….uuuh!)

2

  • voolimismass – Sai popiks kohe, kui ostsin ehk siis mitmeid kuid tagasi. Ega ta ise sellega suurt midagi tee. Pigem meeldib minu veeretatud pallikesi lömmi vajutada või tükkideks pudistada. Lisaks on meil kasutusel üks tähekujuline piparkoogivorm, mille abil teeme “kooke”.  Vormi “taignale” vajutada tahab väga.
  • nupumäng – Fanta Color portable large, ilmselt asi, millega ta võib, võrreldes mille iganes muuga (välja arvatud raamatud), veeta kõige rohkem aega
  • pildiloto – Ostsin millalgi ammu Tigerist. Sisaldab nelja alust, igal 9 pilti. Talle võib vabalt panna korraga näiteks kaks alust (18 pilti) ette ja ta siis leiab vastavate piltidega klotsid ja paneb õige pildi peale. Võiks vist 4 korraga panna. Peaks katsetama ehk see köidab pikemaks ajaks. Praegu võib näiteks kaks korda järjest 18 pildiga läbi teha ja siis kõik, rohkem ei viitsi. Tuleb oodata mõne päeva möödumist enne, kui on mõtet uuesti lotomängu pakkuda.
  • kleepsuraamatud – See on müüüüüstika, milliseid kleepsuraamatuid välja antakse. Meie preili oma praeguse vanuse juures ise neid kleepse sealt kätte ei saa, aga ise ära kleepida tahab väga. Nii me siis teeme meeskonnatööd. Mina annan preilile kleepsu, ühiselt otsime, kus kleeps peaks olema ja siis otsustab preili, kas ta kleebib selle täpselt sinna, kus see olema peaks või näiteks hoopis kõrvalleheküljele.On ka selliseid raamatuid, kus pole konkreetselt kohta määratud, võidki ise otsustada kuhu kleebise asetad.
  • koopad – Ehita koobas ja sa näed, kuidas neiu naeratama hakkab. Asi võib minna päris karmiks ja sisaldada naeru, pluss ohtralt kilkeid.

Saidki vist põhilised mängulised tegevused nimetatud. Preilil on suhteliselt palju puslesid (Larsen), milledest mõningaid paneb ise kokku, enamuse puhul tahab koospanemist. Kõige suurem pusledest on Peppa 15tükiline (Trefl), mille puhul nüüd näen, et ta on tükkide asukohad enam-vähem pähe õppinud :)

Veidi fantaasiamänge ka:

  • 3 in1 pult – Annil on oma telekapult, milles pole patareisid. See pult täidab kolme funktsiooni vastavalt vajadusele ;) a) telekapult b) telefon – ta reaalselt paneb puldi kõrva juurde ja matkib telefoniga rääkimist c) fotoaparaat – keerab puldi risti kätte, hoiab sellest kahe käega kinni ja ütleb, et ta teeb nüüd pilti :)
  • tool vs käru – Preilil on oma väike lastetool. Sellel on mitu funktsiooni. Esiteks lohistab ta tooli kohale, kui tahab minu kõrval kööginurgas söögitegemist “jälgida”. Pigem on tegu minu segamisega söögitegemise ajal, aga noh, õnneks suudan reeglina leida mingi kompromissi, nii et preili saab end miskitmoodi ikkagi kaasatuna tunda. Tema kõrvaletõrjumist ma ei poolda :)
    Teine funktsioon toolil – käru. Toolil on vilditükid jalgade all, nii et seda saab üsna kenasti mööda põrandat libistad. Neiu soovib mõnikord, et teda “käruga” sõidutatakse või siis sõidutab ise oma karusid-kutsusid “käruga”. Eriti ekstreemseks läheb siis, kui preili tahab emmet “käruga” ringi vedada :D Aga ka see on võimalik…
  • “paat” – tekihunnik põrandal

Uuuh! Ma ei tea nüüd, vist sai kõik peamine kirja.

Aaa, ülioluline asi läks meelest :D Suve keskel sai preili jooksuratta. Nüüd mõnel viimasel päeval on ta hakanud sellega toas ringi liikuma. Täiesti omaalgatuslikult. Sadulale veel väga istuda ei söanda, aga niisama käib sellega mööda elamist ringi.

Vist sai kõik.

 

Peotäite kaupa juukseid

Nägin unes kuidas võtsin peast peotäite kaupa juukseid. Need lihtsalt tulid ära. Suured peotäied… Huvitav et ei eelnenud, ega järgnenud, mitte mingisugust lugu. Lihtsalt peotäite viisi pehmeid, kohevaid (pestud? :D ) juukseid.

Mind ei huvita uneseletused, need tunduvad lihtsalt niivõrd … eee … õhust võetud. Aga noh, seekord võtsin kätte ja vaatasin, mida seletajad säherduse asja kohta sõnavad. Uudishimust.

Kirjutati nii: Kui aga unes hakkavad su juuksed ise peast välja kukkuma, siis tähendab see tõsiseid materiaalseid raskusi.

No vot. Jutt jummala õige. Ma just olin oma kontoga säästurahasse sisse sõitnud. Ütleme ikka korralikult kohe, sest kas te kujutate ette, KUI räigelt võib mõjuda rahakotile ühe väikese kodaniku lastehoidu harjutamine?

Väga laastavalt mõjub :D SEST sul nagu tekiks ilgemalt vaba aega. Kusjuures, koju sa ei julge minna, sest iga hetk võidakse hoiust helistada ja anda märku hädaolukorrast st laps karjub nutta. Ilmselt tahad sa säherduse situatsiooni tekkides välkkiirelt oma pisikese mutuka juurde tormelda. Niisiis, kus sa harjutamiseks mõeldud tunde veedad? Kuskil väljas ilmselt. Mina antud juhul täiesti kesklinnas. Miljon poodi ja triljon kohvikut käe-jala juures.

Esimesel päeval suutsin piirduda paari saiakese ostuga. Kuna ma ei seilanud mööda tänavaid väga rahulikus meeleolus, eelistasin olla pidevas liikumises. Jalutasin. Suuremat sorti omaalgatuslik raharööv pangaarvelt jäi seetõttu toimumata.

Teine päev. Nö vaba aega anti natuke rohkem. Närv oli veidi vintskemaks tõmmanud, nii et ma otsustasin teisel korral istuda kohvikus ja raamatut lugeda. Üks latte maksis rohkem kui eelmise päeva kaks saiakest.

Kolmas päev. Ostsin omale sügissaapad. Sest mul ei olnud neid. See ei loe, et suutsin eelmisel aastal terve sügise käia ketsides ja ketsid on jätkuvalt töökorras.

Neljas päev. Veeeeel rohkem vaba aega. Ostsin omale talvemantli. Õnneks teise ringi poest, kus see oli lisaks omakorda allahindluse saanud. Positiivne – maksis poole vähem kui mu eelmisel päeval ostetud sügissaapad.

Viies päev. Otsustasin koju minna. Enne käisin läbi turult ja ostsin söögikraami. Ei olnud odav lõbu, AGA tunduvalt rahakotisõbralikum saabaste ja mantli ostust.

Nüüd ma ei julge oma pangakontot vaadata, sest see fantastiline unenägu, see kurramus on ilmselgelt täide läinud.

Alexandra Oliva “Üksinda”

9789949279586Reality showd on mind miskipärast alati köitnud. No muidugi mitte kõik, mida vaatama olen sattunud, aga siiski üsna mitmed. Mäletan, kunagi ammu, ma-ei-tea mis kanalilt nähtud Big Brother, haaras üsna korralikult kaasa.
Keeruline seletada, mis neis nüüd nii väga meelierutavat on. Vast illusioon, et  näed midagi, mis on justkui päris. Ma ei ole kunagi arvanud, et see, mis pildis näidatakse ongi 100% naturaalne. Ilmselgelt kärbitakse, lõigatakse kokku ja tehakse vajadusel sada muud imet, et pilt naelutaks vaataja ekraani ette (mõnikord võid sa muidugi ka tuhat imet teha, aga publikut lihtsalt ei köida). See on nagu omamoodi kunst – luua uut reaalsust. Mida “ehtsam” on reaalsus, seda võimsam tagasiside, seda kõrgem reklaamimüüginuber, seda …

“Üksinda” räägib loo noorest naisest, kes osaleb metsas ellujäämise reality shows. On osalejad, on auhindadega mängud, on igat sammu jälgivad kaamerad on suure eelarvega telesaade.

Ja siis juhtub midagi. Midagi juhtub päriselt. Piirkonda, kus filmitakse, tabab tõsine katastroof. Ellu jäävad vähesed. Noor naine ei saa aru, et filmimine on ammu lõppenud, lihtsalt pole enam kedagi, kes filmiks…

Hoiduharjutamine

Plaanis on preili kaks korda nädalas hoidu viia. Hoiupäev algab kell 9 ja lõpeb pärast lõunaunest ärkamist. Pikemat päeva talle teha ei taha. Oleks preilile liialt stressirohke.

Miks hoidu? Sest preili tahab omasuguseid pisikesi põnne näha, koos nendega aega veeta. Pluss see oleks nii talle, kui, mis seal salata, ka mulle vahelduseks. Pluss tundub kuidagi hirmutav, pärast kolme aasta valdavalt koduseinte vahel möödumist, laps jätta plaksti VIIEKS ülipikaks päevaks nädalas lasteaeda. Sest nii see ju läheks. Ma pean maksimaalselt kolme aasta möödudes tööle minema. Tundus, et paar päeva suures kollektiivis viibimist, kusjuures kella 15-ni päeval, mitte õhtul 18-ni, aitaks tulevikus suuremat šokki vältida. Ehk. Võibolla.

Jah, ma tean, kirjandus ütleb – ei mingit hoidu-lasteaeda enne kolme, veelgi parem nelja eluaastat. Lapsele on siis vaja ainult ühte konkreetset turvaisikut, näiteks ema. No kui sa teed kaks põnni järjest, siis vist esimene saakski sellise graafiku järgi lasteaeda, aga mulle pigem tundub, et vanemad naasevad tööle esimesel võimalusel pärast nö emapalga lõppemist.

Kusjuures, veider on, et ma isegi ei tea, kumb meist kahest end hoiduminnes kõhedamalt tunneb. Sest… Mind ei ole sõime pandud, ma ei ole sõimes käinud päevagi. Lasteaias käisin kaks aastat. Ei meeldinud. Absoluutselt ei meeldinud. Igav oli. Päevad olid liiiiiga pikad. Ja palju kisa ja … No üldse ei sobinud mulle.

Kuigi plaan on preili viia kahel päeval nädalas hoidu, siis harjutusnädalal käisime kõigil viiel päeval kohal.

  1. päev – Olin koos preiliga hoius 1,5h. Saime toas ringi vaadata ja ka õues jõudsime koos teiste lastega natuke uudistada.
  2. päev – Andsin neiu hoidu üle ja tulin ise ära. Preili askeldas omapäi 1h, nii nagu hoidjaga kokku sai lepitud.
  3. päev – Preili jäi hoidu 2h, nii nagu kokkulepe eelnevalt ette nägi. Järeletulles oli neiu koos teistega õues. Koju tulla ei tahtnud. Veidike veenmist ja lubamist, et homme saab jälle, aitas preilil sammud koduteele seada.
  4. päev – Preili jäi hoidu kuni lõunauneni st kella 12.15neni, ehk siis sai kohapeal lõunasööki süüa. Koju tulla ei tahtnud. Tahtis koos teistega magama minna. Lubasin, et vaatame ehk järgmisel päeval saab ka tema koos teistega tuttu minna. Kodupoole kärutades jäi piiga kärus magama. Oli mõnusalt vihmane päev. Vihma kallas ja kallas ja kallas ja Annu magas ja magas ja magas :) No mis ma oskan öelda. Kodanik, kes on siin nädalajagu häälekalt lõunaune vastu sõdinud… Muidugi vältisin igasugust sekkumist. Lasin pühal uneajal kenasti kärus mööduda. Üldse, nii veider tundus. Ta ei ole enam sajandeid kärus magama jäänud. Magas tund ja kakskümmend minutit, 10 minutit vähem kui tavaliselt.
  5. päev – Preili jäi hoidu ka lõunauneks. Järgi pidin minema 15-ks. Saabusin 15 minutit varem. Preili oli just ärganud. Hoidja jutu järgi rehkendust tehes selgus, et neiu vist magas suisa 2h. Ühe korra võib arvata, kas ta nüüd viimaks tahtis koju tulla.
    Ei tahtnud.
    Võttis nukukäru ja kimas minema, ise teatas, et läheb teise tita juurde. No jah. Läks veidi rohkem aega, et veenda neiut koju tulema.

Hoidjad rääkisid iga päev, et Annu suhtleb heal meelel teistega ja tal ei ole üldse mingeid probleeme. Muusika minu kõrvadele ;)

Ega ma ei arvagi, et niivõrd roosiline pilt nüüd meil hoiu suhtes preili mõtteisse jääbki. Ilmselt tuleb tagasilööke. Vähemalt mind hoiatati, et see ei tähenda, et mõnel päeval näituseks nutuga hoidu ei jääda. Aga ikkagi, hoiatus hoiatuseks, rõõmustada on põhjust. Mulle tundub, et selline – Ei taha hoiust ära minna! – reaktsioon on parim, mis üldse saab olla.

Mul on enda kaitseks väike salaplaan. Jaan hakkab preilit hoidu viima, mina tooma. Sest ilmselt mu närv vastu ei peaks, kui preili veekalkvel silmi näeksin. Aga ma loodan-loodan-loodan-loodan, et pisardamist üldse ei tulegi. Ehk meil veab… Ei tea kas väga naiivne lootus :)