Jookseme?

Mis me vahepeal teinud oleme.

Tartus sai nelja päeva jooksul mõned korrad külas käidud ja mõned korrad inimestega väljas kohtutud. Meie jaoks haruldaselt tihe suhtlusgraafik :) Eriti kui arvestada, et igat päeva poolitas preili lõunauinak, milleks alati kenasti “oma” korterisse tõmbusime.

Tartu on päris palju kolme või nelja aasta jooksul, mil ma sinna kordagi pole sattunud, muutunud. Kvartal jättis väljast üsna sümpaatse mulje. Seest nagu kaubanduskeskus ikka, aga väljast hoopis miskit muud, kui tüüpiline suurte vaateakendega ostuparadiis.

Aparaaditehases käisime. No oli nagu Tallinna Telliskivi Loomelinnak :) Sõime Aparaadis päevapakkumist. Ei olnud meie maitse, ka Anni oma mitte, aga mis siis. Mulle meeldis nende käimla. Või noh, sealt too komplekt, mis täitis kätepesemist võimaldavat funktsiooni. Väga leidlik. Kes külastab, see näeb.

Üks õhtu oli mul preilivaba. Jalutasin hoogsalt läbi suure hulga minu või meie kunagisi radu. Eesmärgiks oli küll minna poodi võid ostma, kuni Jaan preilit magama paneb, aga sellest sai hoopistükkis päris korralik ringkäik läbi Tartu. Lõpptulemusena jäi mul või ostmata. Juhtub. Mõnikord. Ostsin eksikombel hoopis jäätist, mille jalutades ära sõin.

Tartu on armas :) Eks me külasta teda veel. Ja kohe kindlasti varem kui kolme-nelja aasta pärast.

Reedest esmaspäevani olime Pärnus. Käisime Rõõmsate Laste festivalil. Muidugi sattusime randa, sest imede-ime – suvi saabus! Sõime jäätist. Annile tundub idee jäätisest väga meeldivat. Ta isegi sööb seda mõned head suutäied, aga siis söömine soikub, kui mul juhtub kaasas olema värsket kurki, katkeb jäätise manustamine ja minnakse kurgi peale üle. Ei kurda.

Ekspluateerisime minu ema ja võtsime omale kaks järjestikkust vaba õhtut vaid kahekesi koos väljaskäimiseks.
Kui meil jääb preili ööunne kuskil tunniga, siis ema rääkis mulle esimesel õhtul umbes midagi sellist: “Läksime veidi enne kaheksat pesema. Ja no kui ma ülakorruselt alla tulin ja kella vaatasin, siis see oli kaheksa viisteist.”  Ei suutnud uskuda, mida mu kõrvad pidid kuulma. Kogu magamamineku-jäämise protsess võttis laias laastus veerand tundi. Fantast, eks ole! Aga miks mina nii ei saa?!
Järgmisel päeval oli see küll juba 30 minutit. Toas oli palav ja uinumine raskendatud, nii et imestamine ning hämming olid jätkuvalt päevakorras.

Nüüd taas pealinnalainel. Mõneks ajaks :)

IMG_4075

IMG_4150

Kes te olete ja mida te tahate?

IMG_4241

Lebo

IMG_4439

Siis kui issi kiusab :)

IMG_4517

Meil käivad need asjad ikka niipidi…

P.S. Preili saab kohe-kohe aasta ja üheteistkuuseks. Kaheaastase staatus on peagi käes. Niisiis, vahetult enne Pärnust äratulekut sai neiu meie sünnipäevakingi juba kätte :) Jooksuratta. Roosa. Ilmselgelt. Kiiver on vastukaaluks helesinine.
Oleks imeline, kui ta rattaga ka sõitama hakkaks. Kunagi. Esialgu on meil käsil harjumise ja tutvumise faas. Tundub, et see sujub kenasti. Pärast lõunauinakut küsis kohe, kus ratas on. Toas on. Muidugi. Mitte et meil keldrit ei oleks. Aga nii nagu meile selgitati, siis põnn vajab rattaga harjumiseks aega. Võimalust seda aeg-ajalt ise toanurgas torkimas käia.
Tegelikult mul on tunne, et ratas on talle piisavalt huvitav, vähemalt praegu. Probleeme võib tekkida kiivriga.

Kui me ratast ostma läksime, ütlesin Annile: “Lähme ostame sulle ratta!” Preili vastas see peale: “Kiiver ka!” Vähemalt saab ta aru, et need kaks käivad koos st tundub, et saab aru. Ega pead ei või anda, kui palju ja millest ta täpselt aru saab. Mõnikord on mul tunne, et ta ei saa kohe nagu üldse mitte vähematki mitte kui millestki aru. Aga teine kord… Mnjaaa, vot esineb säherdusi hetki, kui mulle tundub, et peaks veelgi poliitkorrektsemalt end suheldes väljendama.

Kiivri juurde tagasi. Kiiver on hirmutav. Preilile. Või noh, ta ju pole meil suur mütside-peapaelte lemb ka. Aga kiivrita säherduse rattaga ma sõita ei luba. Ratas on selline, millega saab ringi rallida veel ka 5-aastane kratt. Nii et natuke nagu aega on selle va harjumisega. Loodame parimat :)

Lubatud

Tartus on säherdune kohvik nagu Muinasjutt. Pesitseb see Tartu Kaubamajas Apollo raamatupoe taga st tuleb minna läbi poe, et jõuda kohvikusse.

Kohvik kui selline pole antud juhul oluline. Silma hakkas pigem teenindaja leti taga. Ei, mitte tema välimus. See ei olnud kuidagi ekstra eriline. Mind ausalt öeldes ei huvita kunagi teenindaja välimus. No erandiks muidugi juhud, kui see peaks olema ekstra räpakas. Ilmselge, et mustade küünealuste või munaplekilise pluusi ja rasvast tilkuvate juustega inimloom ei mõju mingiski mõttes ettevõtte mainele poisitiivselt. Arvatavasti põgeneksin ummisjalu niivõrd pikantse väljanägemisega persooni eest. Loobuksin silmapilkselt igasugusest teeninduskogemusest.

Ühtlasi ei saa öelda, et otsene teeninduskogemus oleks kuidagi eriliselt meeldejääv olnud. Ei midagi ebaviisakat, kõik kaunis ja väljapeetud. No tavaline, selline nagu peab – viisakas, meeldiv, vastutulelik.

Vabalt võib öelda, et oleksin tolle kohviku unustanud peaaegu kohe, kui jälle tänavale jõudsime.

Miks niivõrd tavalist, võiks öelda et suisa igavat kohta (no, maitsed on erinevad, eks ole) ikka veel meenutan. Mida erilist see teenindaja seal leti taga siis tegi? Mis mulle silma jäi? Mis mulle meelde jäi? Ja kujutate pilti – tekitas isegi tunde, et võiks tagasi minna.

Kohviku, mis oli ilmselgelt nö raamatupoe pikendus, teenindaja istus ja luges raamatut. Jah, kujutate pilti – luges raamatut! Muidugi mitte siis, kui keegi parajasti teenindamist vajas. Ta näiteks tajus isegi selle ära, et meie hakkasime ära minema, tõstis pilgu ja soovis  meeldivalt head päeva. Head päeva on võimalik soovida sajal, kui mitte tuhandel erineval moel. Mõnel inimesel see tuleb välja nö õigesti, mõnel mitte. Sa võid seista kui tukunui ja pingsalt jälgida igat klienti, kõigile kramplikult naeratada ja midagi head soovida, aga see ei mõju siiralt. Siirus on see, mis loeb. Võti peitub siiruses ja seda on raske õppida, mõnikord üldse mitte. Nii on. Sa võid mõjuda ülepakutult, tüdinult, automaatpiloodil töötavana…

Too konkreetne teenindaja mõjus väga loomulikult. Tekkis tunne – Oot-oot! See on ju täitsa muhe koht! Peale selle mõjus ta kui elev reklaam poele, mille pikendus kohvik oli. Kuidagi armas ja soe tunne tekkis. Mõtlesin, et läheks ja küsiks, mida ta loeb ja kas on ka väärt kraam. See viimane tuleb sellest, et loen isegi hea meelega :)

Muidugi KUI teenindaja peaks lugedes täiesti raamatuilma ära kaduma ja unustama, mis tema põhiroll antud hetkes on, oleks see mind häirinud, aga kuna lugemist osati väga elegantselt teenindajarolliga sobitada, olin vaimustuses. Kusjuures, mulle tekkis hoopis mõte – just NII SEE PEABKI OLEMA. Raamatupoe kohviku teenindaja peab raamatut lugema. See peab kuuluma tema rolli juurde.

Ilusaid muinasjutte kõigile! ;) Uneaeg taaskord kättejõudnud.

Ponid ja jahid

Väike vahekokkuvõte, enne kui homme mõneks päevaks Tartusse kulgeme :)

Kuna meil reeglina on suviti vihmasesoon ja sooja antakse jao pärast, siis tuleb kõik vähegi kabedamad päevad raudpoltkindlalt õues veeta ja no kui läheduses on rand, püüda ka seal oma vana paksu pekikest võdistada. Häbelik inimene nagu ma olen, jääb võdistamine reeglina ära, piirdun tavaliselt varvastega liivas urgitsemisega. Preili tõttu teen mõistetavalt väikseid korrektuure ja olen lisanud rannarituaalidesse vette ja veest välja jooksmised. Mitte et ma oleks nüüd kuidagi tohutult ülemäära plikastunud, ei. Peaaegu Kahene soovib nimelt vudiskleda vette ja veest välja minu näpust kinni hoides.

Tuleb öelda, et ma pole talle spetsiaalset rannakostüümet ostnud. Meil vist enam-vähem selgaminev trikoo kuskil on… Aga ma ei viitsi trikooga jännata. Me ei ole rannas-vees nagunii eriti pikalt. Õrn nahk, “põnev” kiirgus taevastest avarustest jmt jutud. Õhukesed-kerged hilbud selga ja käib küll. Ujuma ta ju nagunii veel meres ei hakka.

Viimati ehitas preili koos Jaaniga mere piiril uhket liivamüüri. Neiu, kes möödunud hooajal pelgas merd, oli nüüd täielikult omas elemendis. No säherdust vaimustust näeb vaid pisikeste põnnide puhul. Preili kündis küünarnukkideni pehmes liiva”mudas”. Patsutas energiliselt üha kasvavat müüri, kaevas, ukerdas, mässas, kiljus. Riided üleni liivaplögased ja märjad. No siis ma tõesti mõtlesin, et parem oleks trikoo. Märjad, külmad riided vastu keha pole vast kõige mõnusam.

Kui pisikesed käed ja jalad olid piisavalt kaua külmad olnud (no vähemalt minusuguse kanamuti jaoks, ja see aeg tõesti oli märkimisväärne), kuivatasin preili ära, uued riided selga, kiireks ülessoojenemiseks kerge fliis ka paariks minutiks ümber ja voilaa! paljasjalg neiu kimas juba vetelpäästetorni suunas…

***
Reedel väisasime Kuristu talu miniloomaaeda. Meile meeldis kordades rohkem kui kevadel külastatud Polli. See oli kuidagi kodusem ja õdusama olemisega. Oma olulise panuse tekkinud tundesse andis äärmiselt meeldiv majaperenaine. Toreda jutu ja igati lahke olemisega. Ma ei tea, kas ta kõigiga nii palju jutustab, aga meie puhul arvas miskihetk Anni, et me vist oleme järjekordselt mõnele “mammale”-“vanaemale” külla tulnud ja oli juba täiesti valmis prouale tuppa külla minema. Eks oma roll oli siin vast ka kiisul, kes liigsest tähelepanust liigutatuna tubastesse valdustesse üle kolis.

Hinnapaketti kuulus väike ämbrike porgandiviilude ja kapsalõikudega, mida saime loomadele omatahtsi jagada. Ainuke tingimus oli – ponidele võime vaid heina pakkuda, sest pisikesed punnkõhud olid dieedil :).

Meil läks juba üksnes küülikuterivi juures ilmatuma aeg. Preili oleks sekkumiseta kogu ämbrikese sisu ainult jänestele ära jaganud.

Loomad on põnnide magnet.

IMG_3995IMG_4028

IMG_3920

Kõikse viimane suurem elamus oli meil Tallinnas Merepäevadelt. Käisime kolmekesi Noblesneri sadamast jahiga sõitmas. No jahile võeti muidugi peale meie veel reisijaid. Kahjuks pole mul ühtegi pilti. Fotoka aku, nagu kohapeal selgus, oli tühi. Moblaga tegime mõned hädaabipildid.

Kõige toredam oli, et kohe kui sadamasse jõudsime, nõudis Anni: “Paadiga sõitma!” Ega vanematel pole ju kohane eluõite nõudmistele vastu hakata, rahad said makstud ja sõit võis alata. Anni oli ainus reisija keda peeti päästevestivääriliseks. Kui seda preilile selga pandi oli ta veidi üllatunud olemisega. Kui selgus, et ega sellises kostüümes end suurt liigutada saa, lasi ta kohe hädakisa lahti.

Täiesti kujutan ette teiste reisijate mõtteid tollel hetkel – a´la “Mida nad siia oma titega ronivad?! Näevad ju, et talle ei meeldi. Kas ta lõugab nüüd terve reisi?!!!”. Eks ma isegi oleks umbes midagi sellist mõelnud, oma teises elus. Aga olukorras sees olles nägin, et hädakisa on vaid vesti pärast, mitte reisihirmust. Jaan juhtis preili tähelepanu lendavale helikopterile ja siis teistele paatidele, vaikus oli plaksti majas. Ühtlasi hakkas preili näppu suratud kurki sööma. Mul oli nii palju oidu, et võtsin natuke söögipoolist kaasa. Värske kurk on praegu neiu lemmik snäkk. Istus mul süles nautis merd ja kurki.

Homseks pärastlõunaks oleme loodetavasti oma mõnepäevasesse Tartu-pessa end sisse seadnud. Ole sa tänatud airbnb.com.

 

Matkasellid ja rannapiigad

Puhkus algas 8. juulil, mil meie kõige vanema “lapse” st härra sünnipäev lükati veerema trühvlitega. Naispere veeres, või ukerdas, kuidas võtta, seejärel voodist õnnitletu kaisust esikusse ja asus reisikotti pakkima. Härral oli lubatud veel veidi unehõlmas rahus ning vaikuses põõnutada. Anni küll ei pidanud säherdust plaani suurt miskiks ja oli omavanustele kohaselt üsna häälekas abiline, et siis jah, meespere vinnas end peagi voodist välja.
Ees ootas mitu päeva suvepealinnas. Kuna ilm on meil nagu on, siis kaasa sai pakitud peaaegu kogu Anni riietevaru (no ma natuke liialdan muidugi). Kogu tohutu pakkimismaratoni käigus unustasin endale teksased kotti surada, mis, arvestades meie “meeldivaid” suveilmasid, peaksid kuuluma kohustusliku reisipagasi A ja O nimekirja. Igastahes… Shoppasin endale esimesel võimalusel Pärnust asenduspüksid, muideks 13-eurised. Täitsa kobedad. Vähemalt kulutatud raha kohta kohe kindlasti.

Saabumise päeva pärastlõunal seadsime sammud Lindi kalurikülla, kus peeti maha igavesti vinks-vonks külapidu muusika, paadisõitude, söögi-joogi ja laadaga. Trall ja tagaajamine kestis keskpäevast südaööni. Jõudsime kohale täpselt Naised Köögis kontserdiks.

IMG_3795

Issi mul on neid kõrvarõngaid vaja! Lindi külapeo laadal

Järgmisel päeval seadsime sammud Pärnu vanale lennuväljale, näidati koeri :)

IMG_3807

Anni tundis ennast koertenäitusel kui kala vees. Imetles koeri, vudis ringi, oli õhinas ja lustlikus tujus.

Alljärgneval pildil korraldajate poolt improviseeritud parkla enne näituseala.

IMG_3815

brigadir – “Tulite mulle siia parkima?”

Sama päeva pärastlõunal tegi preili oma esimese välisupluse Pärnu rannas. Uskumatu, aga meie alles eelmisel aastal täielikust veepelgurist on saanud suur veelemb. Jooksis muudkui vette ja veest jälle välja ja jälle vette ja veest välja…

Õhtul jäi preili vanaema hoole alla, meie suundusime Rannahotelli restorani Jaani sünnipäeva tähistama. Kõik oli super! No vähemalt peaaegu… Teenindus, üllatusmaitsed, eelroad, koos arvega saadud tänutrühvlid (fantastilised!) – kõik imemaitsev. Oli vaid üks pisike miinus – pearoog. Mina valisin lamba, Jaan veise. Mõlemad olid liiiiiiiga vintsked, ülemäära toored. Kahju. Aga muidu – fantastiline toit :) Veidralt kõlab, sest pearoad olid tõesti kehvad, aga ehk oli see juhus? Kokal oli kehv päev või sai seekord mõni õpilane kätt harjutada?

IMG_3861

Riisa rabas. Alati on hea kui saab midagi käes kaasa vedada. Olgu see veepudel või siis näiteks hoopis käbid.

Esmaspäeval vallutasime Riisa raba. Meie kõige pisem matkasell läbis 4,8 km-se raja üllatavalt rõõmsameelsena ja äärmiselt suures ulatuses oma jalgeil. Aeg-ajalt oldi nõus ka kukil viibima ning süles ümbrust imetlema.
Jaan sai, vaatamata preili pidevale isekäimise  tahtele, minu meelest üsna korraliku koormuse :), toreda jõutreeningu lisaks iganädalastele jooksutrennidele. Pluss muidugi märkimisväärse koguse kvaliteetaega pisipreiliga, mida töönädalatel kipub vägisi nappima, sest töö, trenn ja hobid võtavad ju ka oma aja.

IMG_3900

toredad matkasellid

Täna, teisipäeval oli vähe lõdvem päevakava ;) Lisaks mänguväljakukülastusele, mis on meil tegelikult pea igapäevane kohustuslik element, sest ilmselgelt annivanused preilid-noormehed tahavad liivakasti ja liumäge, võtsime ette pisikese retke jalgrattapoodidesse.

Üldiselt võin öelda, et mida iganes uut preili näeb, seda ta tahab proovida. Vähemalt talle endale tundub esiotsa nii. Ta tahab paadiga-laevaga sõita, lennukiga lennata, mootorrattaga sõita, erinevate ratastega sõita, erinevat tüüpi kiikedega kiikuda, lõbustuspargid on  magnetid, sest seal mängib muusika ja on reeglina igatmasti tuled ja viled ja… no nimetage mida iganes, preili tahab proovida.

Poodi me ei läinud eesmärgiga talle ratast osta, vaid vaadata, kuidas ta reaalselt erinevatesse ratastesse suhtub, kui me päriselt lubamegi katsuda ja peale istuda ja edasi lükata.

Läksime siis kõige esimesse rattapoodi. No endal ikka mõlkus peas, et jooksuratas võiks olla esimene ratas. Poe uksest sisse astudes jäid pisikestele mõeldud velod paremat kätt, sinnasamasse välisukse vahetusse lähedusse. Anni vudiskles kohe rataste juurde. Viskas kiire pilgu kõigile peale. Käperdas natuke. (Jaan samal ajal püüdis jooksurattaid leida, sest ta ei näinud neid esimese raksuga.)

Anni jõudis oma vaatlusretkega kolmerattaliste tõukekate juurde. Teadustas järsku kõlavalt “Roosa!”, pean tunnistama, et oligi tegu roosa kolmerattalise tõuksiga. No ja olidki sotid selged :D. See ON uskumatu, kui vaimustusse üks väike preili võib järsku minna. Jaan leidis muidugi jooksukad ka üles. Kusjuures, väga kerge-vinge-roppkalli jooksuka, aga Anni keeldus isegi vaatamast seda ratast, rääkimata pealeistumisest. Mida kõike me proovisime… Kisa oli nii võimas, et loobusime talle jooksuka pepualla sättimisest. Jooksukas oli sinine.

Ta kärutas oma roosat ilmaimet ringi no säherduse vaimustusega ja püüdis isegi sõita…

Lühidalt kokkuvõttes: Plaan oli mitte osta ratast ja selle juurde me ka jäime. Uskumatu, aga saime Annuka poest ära kisata, ilma igasuguste “altkäemaksudeta” ja ilma füüsilise kontaktita.

Neiule jäi poeskäigust säherdune positiivne emotsionaalne laeng, et midagi müüüüüstilist :) Aga enne 2aastaseks saamist väga vast ikkagi ei kipu talle veel ratast ostma. Vaatame-mõtleme :)

 

Komista, kuku, tõuse

Uuuh, sõrmed värisevad! :) Ei saa aru, kuidas need latekangused küll kohvikuti niivõrd palju erinevad… Mind on tabanud miskitlaadi talveuni või siis suveuni, vähemalt kalendri järgi on meil ju suvi, järelikult ikka suveuni. See on müüüüüstiline mäherdune unekoorem mind päeval selga peksab, iga jummala päev! Kas miskit on kuskil mäda või… no, ei tea.

Vähemalt üks pluss päevasel unekoormal igastahes on – ma olen suhteliselt pikaldane st kui Preili järjekordselt absoluutselt kõige peale oma ei!mantrat taob, siis mul katus sõitma ei hakka. Õnneks. Õhtu edenedes võib mõnikord juhtuda, et kerge ärritus tuleb, aga seda suudan keskeltläbi enam-vähem vaka all hoida. See on hää! Mulle meeldib.

Väiksed põnnid on ühed ilmatuma head kannatuse proovilepanijad, pluss sul on võimalus läbida säherdune leidlikkuse meistriklass, mida sa kuskilt mujalt vaevalt kunagi saad.

Minu meelest oleks täiesti normaalne märkida CV-sse ametite alla  – täiskohaga ema. Kui tööandja on ise lapsevanem, siis ta peaks aru saama, mida kõike see endas kätkeb – märkimisväärsel hulgal leidlikkust, oskust lahendada välgukiirusel kriisiolukordi, kompromisside leidmise ja samas ka endale kindlaks jäämise oskust, oskust teha ennast mõistetavaks igasuguse taustaga (ka olematu haridusega) persoonidele, kuulamisoskust, tohutut empaatiavõimet, oskust leida kõiges midagi positiivset, kaasamisoskust, oskust lasta õppida, mitte ainult õpetada, enesemotiveerimise oskust, kannatlikkust, ideaalsel juhul ka oskust puhata ja ennast laadida jne jne.

Muidugi on CV-sse märkimise juures üks pisike konks. Väga keeruline on kontrollida, millisel tasemel keegi oma ema-(või ka isa-) kohustustega hakkama saab. Lapsele ju ei helista ja ei päri aru, või noh, oleneb kui suur on laps :) Kui oskab juba rääkida, siis saaks helistada küll, AGA ilmselt näiteks pubekas võib leida nii ehk naa, et tema vanem on üks paras kaalikas, kellest kohutavamat inimest pole maamunapeal kunagi eksisteerinud.

IMG_3740

“Muusika!” Meie väike Suur Muusikasõber laulupeo rongkäiku jälgimas.

IMG_3743

 

Lase lahti?!

No niiiih. Täna käisime Preiliga lastehoius. Vaatamas. Kutsuti vaatama. Eelnevalt olin muidugi vastavale meilile vastavasisulise e-kirja saatnud.

Pakutakse kohta juba augustikuust alustavasse seltskonda. Aaaaaappiiiiiiii! Ma ei ole selleks valmis! Kas Anni on valmis, pole mul ausaltöeldes aimugi. Ta tundub kohati väga klammerduv, aga samas… Potensiaalsetest mängukaaslastest on ta küll huvitatud, pluss räägib (nii kuidas napp sõnavara lubab) alati pärast kuskil mängimist õhinal kõigest mida tegi või keda nägi. Võib-olla need pisikesed mutukad kõik alati teevadki seda :), st on õhinapõhised.

Saime kuulata tädi juttu ja vaadata natuke ruumides ringi. Oh ei tea, ei tea! Kuidas ma säherduse pisikese mummmukese üksinda ilmselgelt täiesti metsikusse lastekarja julgen lasta?! Oma mummu, kes ka seekord ei tahtnud eriti kaugele minust minna ja kui ikka väga tekkis huvi kööginurga jmt kraami vastu, teadustas valjul häälel veenvalt: “Emme, käsi kaasa!”

Järgmisel nädalal pean oma otsusest teada andma…

 

Ootamatu külaline

Kõpsutasime Preiliga eile õhtul kodupoole, kui märkasin väikest hirmunud kutsut tänaval üsna segaduses olevat ja ummisjalu kord sõiduteele sibavat, kord ilmselgelt  võõrastele inimestele järgi vudimas.

Kui olin möödakäijatelt mitu korda aru pärinud, ega tegu pole neile kuuluva koeraga, ning vastus oli eitav, ei suutnud ma koduväravast sisse pöörata ja ekslevat kutsat tänavale potensiaalsete autorataste alla jätta. Võtsin sülle. Oi, ta oli nii pehme! Ja kerge! Nagu väike sulekesekene!

Naaberkutt, meie majast, juhtus ka just samal ajal mööda minema, oli väga abivalmis ja helistas kohe Tiia Toometile :), et noh, kas saaks uurida – on kutsapreilil kiip või mitte, saaks omaniku tuvastada… Mõned ikka on sellised :)… pakuvad abi st mitte ei mökita mingit umb-viisakat juttu, vaid ikka kohe tegutsevad. Meeldiv. Väga.

Kui nüüd mõni arvab, et saime endale uue pereliikme, siis… Ei saanud. Tegin kutsast pilti, panin meie linnaosa FB-lehele ja voilaaa! juba järgmisel hetkel oli mul omanik telefoniotsas.

Enne ma muidugi suutsin kutsale vett pakkuda ja kogu oma praetud liha talle sisse sööta. Anni kõrval skandeerimas, et liha tuleks hoopis temale anda, kel oli ilmselgelt pikast õuesolemisest kõht tühi. Vaene laps. Ema veab mingeid koeri koju (mis siis, et Anni oli esimene, kes preilikutsut tohutult kallistama kippus ja käsutas kutsu vannituppa, kui mina kamandasin Annuka sinnasamasse pissipotile, teadagi milleks), ei anna, nii nagu kord ja kohus ette näeb, lapsele süüa, vaid toidab looma. Õnneks leidis Preili ise kompromisslahenduse. Koer sõi liha ja Anni nõudis kogu kartuli, mis veel pannil alles, endale.

Igastahes. Kutsa oli igati tore külaline. Sõi mida pakuti, ei pirtsutanud. Tegi musisid ja võlus meie pisikese preili üleni ära. Olgu tal omas kodus pikk ning rõõmus elu.

 

IMG_3702

neljakuune kutsa