Meie pere naispool on toidu suhtes valiv. Eriti valiv on noor preili. Ilmselt on siin veidi tegu ka ealiste iseärasustega. Kala ja tatar ei kuulu mitte mingil viisil, ega koosluses tema taldrikule. Kõike muud on mingis vormis nõus sööma, kui tead millega ja kuidas pakkuda. Näiteks võib ta väita, et ei söö mugulsibulat, aga kotleti sees, kui korralikult peeneks hakitud sibul on enne ära praetud ja lisatud toorele hakklihale, millest seejärel saavad kotletid, – vabalt sööb.
Reisile minnes arvestasin, et ilmselt tuleb seekord tarbida keskmisest rohkem pitsat. Ma ei ole üldse pitsa-inimene, enam. Kunagi, peab tunnistama, olid lood teised. Kusjuures, ainuke pitsa, mis preili puhul kõne alla tuleb on Margherita ehk siis vana hea ülilihtne klassika. Seda ta sööb kõige parema meelega, päästes end reisil olles näljasurmast. Väljas süües tellime sageli nii, et mina ja preili jagame toitu omavahel. Me kumbki ei pruugi suuta üksinda oma einet ära süüa, seega on igas mõttes mõistlik jagada. Ja kuna mina olen toidu suhtes leplikum, arvestame pigem preili soovidega, eriti reisil olles. Niisiis. Pidin päris mitmel korral pitsat sööma, aga ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas, või on nad seal Portugalis proffid pitsameistrid, reaalselt iga kord oli väga maitsev Margherita.
Issand, üldse ei viitsi praegu toidust kirjutada.
Okei. Lähme kohe kusehaisuga Nepali söögikohta.
Upsidii, meil lööb välku ja müristab. Korraks eemale.
Haises ebameeldivalt, aga keegi teine nina vastikusest kinni ei pigistanud, ega uksest välja ei tormanud, niisiis kannatasin ära. Preilil oli küll kõhklev olek igast kanalist paistmas. Me Jaaniga ei andnud signaali, et midagi jube valesti oleks. Seega – jäime. Lõhn mahenes veidi, ilmselt me lihtsalt harjusime. Või oli asi klaasikeses proseccos, mille pidin ellujäämise nimel endale sisse valama. Üks meist sai hunniku riisi, mitte mina. Seekord jagasin toitu hoopis Jaaniga, mis see täpselt oli, ei mäletagi. Toidu saabumise hetkeks enam tühja kõhtu ei tundnud. Sõin ainult pedagoogilistel kaalutlustel, sest õhtu ja söögiaeg jne.
Korra sõime restoranis, kus pakuti ainult erinevaid imemaitsvaid mereande. Preili tarbis vett ja saia, mis kuulus mulle ning Jaanile toodud toidu juurde. Kuni meie oma einet lõpetasime, tegi neiu aega parajaks külmleti juures, kus vaatas kalu ja muid mereande. Tundsin kerget süümekat, aga samas, neiu ei protestinud, ega teinud skandaali. Ja ega see sai polnud otseloomulikult tema tolle päeva ainuke söök. On mõistlik, kui me teiste eest hoolitsedes ei unusta iseendid. Väiksed naudingud – neid ei tohi unustada, või mis veelgi hullem – teadlikult loobuda.
Lagoses oli söögikoht, kus sai mitmelt ekraanilt vaadata jalgpalli. Istusime kenasti teleka all. Jaan ja preili arutlesid mängu üle. Korraga oli meie juures härra teenindaja, kes võttis tellimuse ja lõpetuseks pöördus preili poole, küsides inglise keeles, millise meekonna poolt ta on. Issi tõlgiks, vastas preili, et hispaanlaste poolt. Mängisid parajasti sakslased ja hispaanlased. Tuletan meelde, et me asusime Portugalis. Preili tegi teenindajale meelepärase meeskonnavaliku, vastuse peale visati pöidlad püsti.
Hinnad olid sarnased meie endi omadega siin. Ehk natuke kohati olid sutsuke odavamad, eriti kohvi hinnad, aga üldplaanis sarnased siinsega. Reisil meist kellelgi kõht streikima ei hakanud. Hämmastav ja ülitore muidugi samaaegselt.
Randadest siin kirjutama ei hakka, kui ehk ainult – need olid imekaunid, võimsad, hästi valitud (patsutan endale õlale), suurepärased pikkade jalutuskäinude kohad väheste inimestega. Ilmaga vedas meil ka ja hästi varjatud hirm, et järsku mõnel hakkab surmigav kõike seda jalutamist kaasa tehes, ei realiseerunud. Portugali rannik on i-me-li-neeee!
Kahel korral võtsime paadisõidud koobaste vahel. Ei mingit veebi teel eelregistreerimist, kõik sai kenasti kohapeal toimetatud. Esimene neist oma äkilise sõidu, rahvast täis aluse ja osava jutuga kapteniga meeldis preilile rohkem, kui teine sõit, mis oli rahulikum, tutvustas suuremal arvul koopaid ja oli privaatselt ainult meile kolmele. Teise sõidu kapten, kui ta koobaste tutvustamise lõpetas, võttis rahulikult välja miskisuguse paberi ja “puru” ning keeras endale pläru ette. Vot selline mees oli.
Uneaeg! Silm hetk tagasi vajus ekraani taga kinni, nii ei saa ju kirjutada. Head ööd! Nägemiseni-lugemiseni!
Blogistaja 