Kiilakas?!

Laupäeval käisin varahommikul linnapeal jalutamas. Üksi. Vahelduse mõttes väga mõnus. Siht oli ka, sest no ei saa ju seda va väga haruldast vaba aega niisama lörri lasta, eks ole. Kuigi oma üürikest üksiolemise aega olen ka molutades maha laristanud. Mõnikord on vaja. Lihtsalt. Olla.

Seekord viis siht juuksurisse. Oma tavapärase juuksurisalongi hülgasin, sest nad tahavad palju raha, aga loovad puhast igavust. Vähemalt seni on nad Tallinnas mulle haigutamaajavat jura pähe meisterdanud. Jaa-jaa nende salonge on üle Eesti. Igastahes, uus salong üllatas mind. Ei, mitte sisekujundusega, aga juuksuriga. Saate aru, see naisterahvas, kes mulle oma teenust müüs, põhimõtteliselt rebis mu juukseid, tutistas ja sikutas :D Ja juuste pesu… jeeeeesus nagu! Mulle tundub, et mitte kunagi enne pole keegi niii karmilt mul pead pesnud. No täitsa lõpp kohe! Kui ma tavaliselt juuksuris põhimõtteliselt peaaegu jään magama, siis seal oli säherdune äratus, et hoia ja keela. AGA vaatamata harjumatult karmile käele, oli tegemist haruldaselt proffi juuksedisaineriga. Mul läks juuste värvimisele ja lõikusele kokku kõigest 1 tund! Mitte kunagi mitte kusagil pole keegi suutnud mulle ühe tunniga pakkuda värvimist ja lõikust, vaatamata sellele, et mul on õhukesed juuksed Näiteks mu eelmine juuksurisalong oli võimeline teostama tukalõikust, mis kestis 30 minutit!!!!!!  Saate aru – 30 MINUTIT ja kõigest TUKK. Laupäevane lõikaja tegi ettepaneku veidi julgema lõikuse osas ja nii ma nüüd poolenisti kiilas olengi :D No mitte päris, aga mingis mõttes ikka… Kusjuures, osa tema tehtud tööst jääb varju seni, kuni ma juuksed kõrvataha panen. Aga jah, see oli nii veider kuidas ta lõikas. Ta oli niivõrd kindel, mida ja kuidas teha, et ta minu jaoks tohutult kiirelt kärpis, tegi kihte ja fileeris või mis iganes lõikusstiile ta kasutas. Meil oli kõrval teine tema klient, kelle nägu vahepeal väljendas ehmatust, sest noh khm-khm nagu ütlesin, ma ju olen suhteliselt kiilas :D Juuksur rahustas ehmunut ja ütles, et ta leppis kõik kliendiga (minuga) eelnevalt kokku.
No ja kuna juustega mässamine läks üleootuste kiirelt, siis ma sain veel rõõmsalt minna ja lasta Annule mõeldud tohutusuure õhupalli heeliumit täis.
Seal ma siis lõpuks jalutasin – täpikleit seljas, uhiuus sonks peas, suuuur punane õhupall kätt otsast rebimas ja päike paistis :) täpselt nagu aasta tagasi. Kõpsutasin koju, kus oh üllatust, oli ema vahepeal kogu korteri aknad ära pesnud. Tüüpiline. St kui mina oleks kodus, siis Anni ei lubaks mul mingeid aknaid pesta, ta ripuks mul küljes ja kisendaks, kui ma isegi midagi sellist nagu akende pesu mõelda julgeks.

1-aastane!

IMG_0432

Pidu peetud :) või siis peod, sest tähistatud sai nii 27. augustil ehk õigel päeval ja ka sellele järgnenud pühapäeval. Muideks, Anni Pärnu-vanaemal on sünnipäev 25. augustil, nii et ühtlasi sai salaja ja väga vargsi tähistatud ka seda olulist päeva. Mis teha kui sünnipäevalaps ise ei taha oma sünnipäevast mitte midagi kuulda. Nii siis tuli ööpimeduse varjus, et Anni ülemäära “abivalmid” näpud ei segaks, mõni päev varem pakkida kingitus mu empsile ja see täpselt sama muuseas ka laupäeval kätte anda…
Anni külvati kingitustega üle. Üks uhkem kui teine, pluss Annu ei saanud mitte üksnes oma sugulastelt kingitusi, vaid ka puhta võõrastelt. Täiesti uskumatu. Kusjuures, mul on plaanis sünnipäevakaardid tolle nö üllatuspere vahvatelt lastelt säilitada. Tore mälestus.

Anni sündis 2 minutit enne kella 2-te päeval, 2 päeva pärast minu ema sünnipäeva :) Vot selline kahtede kolmik on seotud meie pisipreili sündimise ajaga. Muinastulede öö on samal kuupäeval Annukese sünnipäevaga, nii et see saab ehk kunagi kellelegi heaks märgiks, mil viisil tema sünnipäeva meeles pidada :) Kusjuures, me käisimegi emaga pärast Anni tuttupanekut rannas jalutamas ja tulesid-lõkkeid vahtimas. Tubli Jaan jäi koju preili-valvesse.
27. august oli päev, kus sain lõpuks ometi üsna palju käia. Kunagi arvasin, et pisikese kodanikuga tekib võimalus tohutult kilomeetreid maha jalutada, aga noh, kogu selle va uneteemaga seoses olen tegelikult hoopistükkis pidevalt kõndimisvaeguses. Kussutamine st pidev seismine või kohapeal õõdsumine-tammumine ei lähe ju kõndimisena arvesse. Kui tips jalad alla saab, siis nähtavasti saan oma vaegusest lahti :) Aga jah, terve aasta nii vähe liikunud, et midagi hirmsat kohe. Uskumatu, et mul selle peale nii umbes 100 lisakilo pole kuhugi ladestunud.

Täna saime arstidädilt strateegilised mõõdud:

Kaal: 10,3 kg
Pikkus: 76,5 cm
Kannab riideid suurustes 74 ja 80.

Anni oskab:

  • öelda sõnu: emme, iss (issi; alles hiljuti tuli ka täiesti puhtalt terviklik “issi” ära), aua (koer), lill, aitah (aitäh), mämm-mämm (süüa! toit), anna. Oskab öelda mõnda sõna etteütlemise peale  nt õue, puu jmt lihtsat, aga noh, see pole alati päris selge, kas ta nende sõnade tähendust taipab ja ega alati ta neid järgi ei ütle ka.
  • … kiskuda mul pükse maha
  • … hoida lusikat ja sellele mõnikord harva ka edukalt toitu peale nihverdada ja veelgi harvem lusikas koos toiduga suhu saata
  • … hoida tassi tassi kõrvast st korrektselt kruusimoodi tassi käes hoida. Sellest joomisega on teine lugu. Mõnikord joob ise väga edukalt, samas jälle mitte. Mõnikord keeldub tassi kättevõtmisest, kuigi keefiri tahab, on nõus seda vaid lusikalt võtma. (Muidugi mitte ise lusikat hoides.)
  • … liikuda püsti seintest ja mööblist kinni hoides
  • … väga häälekalt näidata kui talle midagi ei meeldi
  • … aknaid avada (äärmiselt tüütu oskus, sest talle meeldib ühtlasi ka aknalaual aknast välja vahtida)

Annile meeldib:

  • … olla rohkem püsti või istuli kui kõhuli
  • … täiest kõrist kiljuda
  • … kui teda taga aetakse
  • … keefir, marjad, maasikapüreega jogurt Põnni toodete seast, leib, PIIM (mitte poepiim, eks ole ;) seda ma pole talle veel andnudki)
  • … kui issi koju tuleb
  • … meeldib issile lehvitada, kui too ära läheb
  • … tuubitoitude tuubid ja nende korgid
  • … paljas olla :D
  • … üleval olla, olgugi et tahab tegelikult magada
  • … teha kõike keelatut – a´la tõmmata vetsupaberi rull paberist tühjaks ja võimalusel seda mõnusalt pehmet paberit süüa, avada vetsupoti kaant jne jne
  • … koerad
  • … muusika

Annil on:

  • … 7 hammast
  • … memmeka faas
  • … käsil harjumine tavalise peretoiduga
  • … kange iseloom :), vähemalt praegu tundub nii

 

Dieet, aga mitte ainult

Preili on end dieedilainele lülitanud. Ei saa aru miks. Juba kuskil paari nädala jagu päevi ei soovita eriti midagi, kui välja jätta värsked marjad, no ja muidugi piim. Annike on nõus isegi pohlasid sööma. Mõelda vaid – POHLASID. Peaasi et ei peaks minu soperdisi sööma :D No ja leib läheb ka hästi kaubaks, pluss keefir. Ei tea kas ta tahab esimeseks sünnipäevaks end mingisse erilisse vormi ajada, kuigi minu meelest on tal niigi väga ilus vorm, pole siin kuhugi vaja ennast enam ajada :) Õuna ja tomatit sööb ka ja täna oli miskitmoodi eriline päev, sest hapukoor läks samuti kaubaks. Kõike tuleb muidugi täiesti eraldi anda, mitte midagi mitte millegagi segamini. See oleks räme apsakas.
Tegingi muideks mõned päevad tagasi lolli vea ja pakkusin tatraputru hapukoorega. Tulemus – kui enne söödi tatraputru, siis nüüd enam ei sööda :D Lihtsalt vaatan ja imestan, millega ma hakkama olen saanud. Tatrapuder ju nii kasulik, aga palun väga, ise rikkusin kõik ära.

Memmekafaas kestab jätkuvalt. Kui on läheduses teisi põnevaid inimesi, siis pole ema nii oluline, aga kui kahekesi oleme… Vetsuskäik ja söögitegemine – no selline ettevõtmine, et midagi hirmsat kohe. Hea, et lõunaund omas voodis tehakse, siis saab ühte koma teist eelmainitust ikka kordades hõlpsamini teostada.

Pärnuskäigud on Annile raudselt vähemalt ühe uue sõna andnud, või siis väljendi, mida ta kasutab. Kui meie siin oleme koera nähes ikka “kutsu” teeb seda ja “kutsu” teeb teist Annile rääkinud, siis tema hakkas koera nimetama “aua” ja no nii ongi. Kui me siin pärast nädalavahetuse Pärnu-reisu kahekesi toas miskit asjatasime ja lahtisest aknast koera haukumist kostus tuli Anni kohe lagedale oma “aua”-ga, endal rõõmus äratundmishelk silmis.

Möödunud nädalast jäi lisaks dieeditamisele meelde päev, mil preili kiljus puhtast lustist selliste detsipellidega, et ma oleks peaaegu kurdiks jäänud. Lihtsalt seisis/kõõlus magamistoa ja vannitoa uste najal, lükkas neid kinni ja tegi jälle lahti ning kiljus, endal nägu nalja täis. Kohe oli näha kuidas ta proovis maksimumi välja võtta, katsetas kuidas hääl võtab. Korralikult võttis. Nii kaua kiljus, kuni meil ukse taga koputati. Mõtlesin, et palun väga, seni pole mitte ükski naaber kordagi Anni-müra pärast pahandama tulnud, aga näe, nüüd päise päeva ajal kui plikal puhtast lustist häälepaelad kohe-kohe otsi andmas, tullakse tõrelema. Anni ise ehmus koputamisest nii, et võttis mõneks ajaks täiesti hääletuks. Aga ega tõrelema tuldudki. Hoopis muu asja pärast tehti väike külastus :) Tõesti, ma imestan meite naabrite kannatlikkuse ja pika meele üle… samas, võibolla neil on lihtsalt suva :) a´la titt karjub, las siis karjub. Ei viitsita sekkuda.

Homme on siis see tähtis päev. Pisikese piiga jaoks tõenäoliselt peaaegu et tavaline päev, aga minu jaoks üks oluline verstapost. Ellu jäime ;) Oli toredaid päevi, oli jubedaid päevi. Kõike oli. Aasta võitlust unega ja une eest.

 

Tuul vallatu tuuuuul

Kümne päeva pärast on aasta täis. Praegu siin köögilaua taga, just äsja häääästi toredatelt naabritelt saadud, peaaegu käärima läinud õunamahla rüübates, tundub, et aeg on lennanud  linnutiivul (jummel tänatud!), aga tuleb tõdeda – mäletan ülemäära selgelt hetki (mõnikord olid need perioodid suts pikemad kui hetked), mil aeg tundus paigal seisvat. (Nii vigase lause moodustamise eest peaks mind kohtusse kaebama! :) ) Ja see, kus paigal seisti, ei olnud midagi ilusat… Jeeaah, nii oli, mul oli ikka räme stress, kui ausalt öelda ja tagasi mõelda, võibolla mõni oleks isegi seda, kus omadega istusin, deprekaks nimetanud. See oli pime aeg … Mnjah… Siis sai ikka igasuguseid asju Jaanile öeldud ja mõeldud muidugi veel hullemaid. Ega ma päris täpselt ei saa aru, miks ta mind kättpidi mõne psühholoogi juurde ei tirinud. Oleks võinud. Või noh, ma oleks pidanud ise minema. Aga ega ole siin mõtet selle ümber enam pikalt kaagutada ka muidugi. Oli mis oli. Lõppudelõpuks rabelesin ju välja. Kusjuures suhtkoht elusana :) Kõigest sellest johtuvalt tean päris kindlalt, et meie kõikse kallim pisike Anni-Manni omale õde või venda ei saa, vähemalt minult mitte ;) sest teist korda, kui juhtumisi stsenaarium oleks sarnane, ma välja ei vea.
Kuigi unedraama pole läbi, pisipreili ei oska ikka ise magama jääda, siis elu on vaatamata sellele muutunud ikka kordades lillelisemaks. Kohati on Annukas meil siin säherdune humorist, et anna aga olla. Näiteks täna püüdis ta võtta oma lusikaga tassist vett. Annukas pole lusikaga asjatamises veel suurem asi meister ja nii juhtus, et vee edulise võtmise asemel lendas lusikatäis puhast kraami talle endale vastu vahtimist. Neiul oli tulemust tajudes üsna koomiline nägu peas. Ta nimelt surub lusika tugevasti vastu tassi serva, nii et tekib omamoodi katapult, mis lennutab vee kiirelt vastu silmnägu. Vaatamata esimesele luhtunud katsele, püüdis Annukas veel mõned korrad lusikaga vett võtta ja kõik need katsed lõppesid sarnase tulemusega. Ma püüdsin naeru tagasi hoida, kuigi ta nägi tõesti armsalt koomiline välja. Lõppeks pole ju ilus teise luhtunud katsete üle naerda.

Möödunud nädalavahetusel jätsime täiesti ebatraditsiooniliselt Augustiunetuse seekord vahele ja käisime hoopis Haapsalus Maitsetepromenaadil. Ega ma seda promenaadi eriti kiita või laita ei oska, sest vihma sadas ja meie kolisime hoopis Ingverisse sööma. Polnud tollel kohal ei tegu ega nägu ja toit oli ka kehvapoolne, aga see ei mänginud erilist rolli. Meil oli seal lihtsalt soe ja lõbus olla, Anni pärast muidugi. Anni kärus ei viitsinud passida. Tema patseeris aknalaual. Vahtis mööduvaid inimesi ja leelotas. Ta nimelt armastab öelda “leeloleeloleeloleeloleelo”. Kui preili mõnda aega Jaani süles oli, vahtis ta täiesti konkreetselt üle Jaani õla teise laua inimesi. Oma meelest muidugi vargsi piilus, aga kuna see piilumine oli niivõrd intensiivne ja koomiline, siis ilmselgelt ei jäänud see mitte kellelegi märkamata.

Kodus on piiga miskipärast arvamusel, et kui ta mul püksid maha tõmbab, siis saab raudselt kiiremini oma toidu kätte. Täiesti väär mõtlemine. Püüdsin talle täna seletada, et kui ta tõmbab mul samal ajal, kui talle putru keedan, püksid maha, siis see ei kiirenda mitte mingi valemiga protsessi. Pigem vastupidi. Pudru jõudmine lauale võib võtta rohkem aega, sest rebadel pükstega pole ilmselgelt võimalik kiires tempos liikuda, kui üldse. Kannan selliseid laiu-lotendavaid jooga pükse kodus. Anni haagib ennast pükste külge ja need lihtsalt vajuvad maha. Huumor missugune. Kui mul on kleit seljas, siis õnneks ei vaju see kuhugi, kui pisike preili kleidisaba küljes ripub.

Ahjaa, seoses Maitsetepromenaadiga… Haapsalus andsin enne autost väljumist Annule purgitäie Põnni maasikapüreega jogurtit. Tühjale purgile panin kaane peale ja tagasi kotti, kuhu selle unustasin. Täna vedas piiga koti esikust riiulilt maha, sorteeris läbi, leidis purgi (vahemärkus – Põnni maasikapüreega jogurt on Anni suur lemmik) ja pistis häälekalt nõudma mämm-mämm! Aga ei olnud ju veel söögiaeg. Uuuuuuuuh! Rääkimata sellest, et mul ei olnud plaanis talle jogurtit anda. Tee see selgeks 11-kuusele, kes on oma meelest leidnud täis purgi lemmikmaiusega. Konfiskeerisin purgi.

kellelesedaundvajaon

A kellele seda und vaja on?

smurf

Smurf

Kasvatusteadus

Oleme neiuga laupäevast alates suvepealinnas. Kuigi Tallinna-kodus ei kannatanud Annike isegi enam seda, kui ma vetsus käisin ja otseloomulikult ukse kinni panin, kohe oli nutt lahti, siis siin, uskumatu lugu küll, võimaldas tubli tüdruk meil Jaaniga kahekesi tänavatoidufestivalil promeneerida. Oli samal ajal vanaemaga kodus ja sai täitsa kenasti hakkama.
Muide, nii vahemärkuse korras, Anni on suur issifänn. Lausa nii suur, et kui issit pole, aga märkab ainult talle teadaolevate tunnusjoonte kokkulangemist mõnel meeskodanikul kõlab kohe “iss!” .
Kui juba fännamisest rääkima sai hakatud, siis…  Jalutasime eile tivolist mööda. Jäime veidi eemal seisma. Vaatasime kaugelt atraktsioone. Muusika üürgas platsil nii mis hirmus. Anni vaatas ja kuulas ning hakkas end hoogsalt muusika rütmis õõdsutama. Ta on meil suur muusika ning tantsusõber. No ja kui ma siis käru ümber pöörasin, et kodupoole patseerida, kiskus Anni suu kõveraks pähe ja tegi natuke protestijonni. Neiu tahtis ju edasi tantsu-tantsu teha, mitte oma ilmselgelt muusikavihkajast poolpenskarist mammaga kodupoole kulgeda.
Aga koju me kulgesime. Jonnist saime lahti nii, et tegin tibile natuke käruga rallisõitu. Selline rallimine istub talle nüüd väga. Nägu läheb kohe suurt sooja rõõmu täis. Jõudsin seejuures mõelda, et mis siis saab, kui preili võtabki seisukoha, et talle meeldib käruga AINULT rallimine ja mitte kuidagi teisiti sõita ei saa-tohi. Mis ma siis teen?
Kogu see jonnimise teema on üldse üks keeruline teema. Millal, kas üldse või kui palju järgi anda? Ilmselgelt kellelegi ju ei meeldi kui tema laps jonnib. Oleks hea kui jonn lõpeks. Parem varem kui hiljem. Hea oleks kui KOHE. Või veelgi parem kui jonnimist üldse ei esineks. Kas ma oleks nõus tegema ükskõik mida, et jonn lõpeks? Alateadlikult tõenäoliselt küll. Vanasti oleks ma aga vastanud hoopis –  raudselt EI! Kusjuures, kunagi ma uskusin, et suhtkoht mõistlikel lapsevanematel on ka mõistlikud lapsed, aga enam ma seda meelt pole. Olen näinud igasuguseid variante :) Ma isegi ei ole päris veendunud, et alati on kuidagi kasvatuslikus mõttes midagi valesti tehtud. Mõnikord lihtsalt näkkab geenikomboga nii “suurepäraselt”, et tuleb kurja vaeva näha, saamaks järelkasvust mõistlik ilmakodanik.
On veider, kuidas ma kasvatan Annit teda kasvatamata. Kui keegi ütleb – ta on teil hästi kasvatatud -, siis mõtlen automaatselt – ma ei ole teda üldse kasvatanud. No ei ole ju! Aga tegelikult – kõik mida ma teen, kuidas ise käitun, mida ja kuidas räägin, kõik see mõjutab teda. Anni läheneb Bingole. Teen Bingole pai. Ütlen: “Pai kutsu. Pai-pai kutsu.” Anni tuleb ja püüab kohmakalt kutsule pai teha. Järgmisena takerduvad Anni sõrmed koera kasukasse ja …sakutavad seda. Ütlen õnnetult: “Kutsul on valus.” Kohati ajab mind Bingo närvi oma kanaemaliku käitumisega Anni suhtes. Ta püüab Annit limpsata pidevalt üle näo ja on üldse üks suur tüütus. Tõukan Bingo eemale. Anni näeb seda. Ilmselgelt ei ole selline koera eemale tõukamine mõistlik.
Ehk siis tuleb mõelda mida ja kuidas ise teen, sest see ongi Anni kasvatamine. Ja ma tean, et mul on niiiii palju puuduseid! Jube-jube!
Aga näiteks selleks, et mul ei oleks peagi kodus üks väike tegelane, kes nõuab omale mobiili, millega mängida, pean ma suutma praegu teha Jaanile selgeks, et ta võiks kodus vähem moblaga jaurata :)

Graeme C. Simsion “Naiseotsing”

9789949525355.jpgNo vot. Lugesingi läbi. Pärst postitust selle raamatu teisest osast – “Abielu Rosiega” , plaanisin takkaotsa ka esimese osa läbida ja nii tegingi. Ei tea nüüd, kas asi on selles, et lugesin esmalt teise osa, või milles, aga igatahes mulle istus raamatu teine osa rohkem kui esimene. Raamatu lõpp on kahjuks sarnaselt teisele täielik spurt, kuidagi haamriga pähe või nii. Aga noh, oli tore meelelahutuslik suvelugemine ikkagi.

 

Karen Le Billon “Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida”

kuidas-prantsuse-laste-kombel-sööma-õppidaAmeeriklanna kolib koos kahe tütre ja oma prantslasest mehega aastaks Prantsusmaale elama. Mõnus humoorikas-hariv lugemine. Või noh, “mõnus” võiks olla jutumärkides, sest minus tekitas raamat veidi süümekaid ja lisas sutsu pinget-muret Anni söömisharjumuste kujundamisega seoses.

Sain teada, et kui ma Annile enne teist eluaastat võimalikult palju erinevaid toite söögiks ei paku, on kehvasti, sest kaheaastased ei proovi enam nii suure innuga uusi maitseid, neil võib suisa esineda uute toitude proovimise kartus.
Tunne, et me sööme ühekülgselt süvenes veelgi. Lisaks on meil kodune söömiskultuur ilmselgelt alla igasugust arvestust. Näiteks me ei söö koos ühiselt õhtusööki. Jaani lihtsalt pole kunagi õhtusöögi ajal kodus, kui välja jätta puhkepäevad. Kusjuures, mulle tundub praegu, et me pole tööpäevadel juba aastaid koos õhtust söönud. Kurb. Rääkimata sellest et teleka vaatamine või lugemine või raadio kuulamine söömise ajal pole meil midagi ebaharilikku. Seda viimast tahaksin kindlasti muuta, no ühekülgsust tahaks ka muidugi vähendada. Eks näis kas õnnestub.
Igal juhul väga avardav lugemine. Raamatu lõppu on lisatud mõned retseptid. Šokolaadivahtu proovin kindlasti teha ;)