NUKU, küsimused ja 22 000 sammu

Hoidsin kuni tänaseni peaaegu et hinge kinni – kas saame tuhat aastat ette ostetud piletitega NUKUs ära käia või mitte. Saime! Tuulerõuged möllavad Annu rühmas minu teada juba üle kuu, rohkem kui pooled on viirusest tabatud, ainult mitte meie pisike preili. Ta on koguaeg viksilt aias käinud. Ei midagist. Isegi ei tea, kas tunda rõõmu või mitte. Rõuged peaks ära põdema just lasteaias, hiljem võib haigus olla üsna ränga kulgemisega. Ühte otsa pidi võiks läbipõdemine toimuda, aga teistpidi – see tähendaks umbes kahenädalast eemalolekut töölt, mis omakorda tähendaks märkimisväärselt madalamat sissetulekut palgapäeval.

Me ju planeerime siin Portugali sõita, järelikult oleks ikkagi raha vaja. Tegelikult. Ega ma polegi mitte midagi planeerinud veel. Hirmus-hirmus mõelda isegi, reis juba juuni alguses, pole suutnud ennast käsile võtta. Lennupiletid olemas, ööbimised leidsin ka. Peaks sisulist poolt planeerima hakkama… Mina igavene planeerija ja nüüd polegi veel minutilise täpsusega reisi läbi mõelnud. Kohutav! Kuhu me sedaviisi jõuame… Ilmselt Portugali ;) Sest need põhilised – piletid, on õnneks ikkagi olemas.

Kannapööre.

NUKUs vaatasime “Päike läheb puhkusele”. Kristi Kangilaski samanimelise raamatu järgi lavale seatud. Olen raamatut Annile ette lugenud. Raamat oli imehea. Etendus suurepärane! Elusees poleks uskunud, et üks põnnietendus on nii toredasti lavastatud. Nii palju liikumist, heli, valguse ja varjude mängu. Lihtsalt imevahva! Kuna kõik oli niivõrd kaasahaaravalt ja fantaasiarohkelt esitatud, juhtus olukordi, kus põnnid hakkasid pisut toimuvat pelgama või sutsuke kartma. Ilmselgelt olid mõned teatrisõbrad ka väheke nooremad kui soovituslik vanus 3+ . Meie neiu jäi nähtuga rahule. Vaatas ta küll kogu etenduse kindluse mõttes ära minu süles ja palus paaril korral vaikselt: “Emme, valva mind.” Aga me istusime ka lausa teises reas, kõigele väga lähedal… Peale fantaasiarohkuse, oli etendus vägagi hariv, riivamisi meie päikesesüsteemi tutvustav. Millega seoses meenus mulle, kui möödunud nädalavahetusel Pärnust koju sõitsime, küsis Annu: “Mis asi on meteoriit?”

Annu küsimused lähevad üha huvitavamateks, keerulisteks ka. Ta on siin paaril õhtul minult küsinud: “Emme, kuidas tehakse päris inimest?” Ilmselt minu vastus sellest, kuidas päris inimene kasvab ema kõhus, ei ole teda rahuldanud. Sest noh, ma ju pole “tegemisest” märkimisväärselt rääkinud, eks ole.

Tollel autosõidul küsis ta ka millest koosneb puu ja millest koosnevad pilved. Need olid tuhandeid kordi lihtsamad küsimuses kui meteoriit või päris inimese tegemise müsteerium.

Pärnus käisime, sest esiteks polnud seal ammu käinud ja teiseks – Pärnus oli restoranidenädal. Meil vedas. Läksime õigel nädalavahetusel. Ilm oli päikesest pakatav, õhk mahedalt kevadine. Jalutasime üle 22 000 sammu. Annu küll kõige suuremal õhtusel jalutusel ei osalenud, temal tuli uneaeg. Pärast suurt kõndimist läksime oma õõnsaid kõhukoopaid täitma kolmekäigulise õhtusöögiga Pastoraadis.

Praegu juhtus midagi veidrat – jäin arvuti taga tukkuma. Aeg voodisse kobida.

Sebastian Fitzek “Teraapia”

Midagi tõeliselt kaasahaaravat. Raamat koosnes paljudest lühikestest peatükkidest, iga peatükikene lõppes nii, et ma lihtsalt pidin edasi lugema. Tunne oli nagu kihutaks mööda kiirteed – ruttu-ruttu-ruttu-ruttu-RUTTU! Tahtsin veelgi kiiremini! VEEL KIIREMINI! Mul oli vaja teada, mis saab edasi… nüüd…aga nüüd…ja nüüd… mis NÜÜD SAAB?! Raamatu kaanel on võrreldud kirjapandud thrillerit Hitchcocki poolt looduga. Ja oli ka – ülimalt kaasakiskuv!

12-aastasel Josy´l on kummaline haigus, millele otsitakse seletust. Isa on murest murtud väga hinnatud psühhiaater. Ja siis tüdruk kaob. Jäljetult. Teda ei suudeta leida. Isa lõpetab hullumajas. Ta on seal neli aastat, kuni tuleb viimaks noor terapeut, kes otsustab tasapisi loobuda ravimite andmisest, mille tulemusena Viktori mõistus selgineb. Kunagine tipp-psühhiaater jutustab oma terapeudile, mis juhtus neli aastat tagasi…

Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.

Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award.

Lõpp oli üllatusi täis. Sugugi mitte etteaimatavate lahendustega ja kui mul mingil hetkel hakkas väga ebamugav, sest… Ei taha sisu ette kuidagi reeta, aga alati kui tegelasteks on lapsed, kui nendega midagi juhtub, ja see juhtunu on kuidagi eriti õõvastav, tunnen intensiivselt jälestust. Õõvastus läks küll õnneks üle, sest…jah… lõpp on huvitava pöördega.

Kogu tekst oli pingest laetud. Hoopis teine tera, kui “Poiss teisel pool lukuauku”. Samas, siin oli sündmustik läbi täiskasvanu silmade, eelmises raamatus pigem läbi lapse silmade nähtuna, mis eeldaski lihtsamat sõnakasutust.

Ühe öö lugemine. Kohutavalt põnev.

Stephen Giles “Poiss teisel pool lukuauku”

Oligi SELLINE raamat?! Halvas mõttes. Loed läbi ja kulutatud ajast on kahju. Mingit psühholoogilist põnevust ma sealt ei leidnud, kuigi kaanel lubati. Kaasa haaras natuke ikka, sest ma ju ullikesena lootsin viimse hetkeni, et m i d a g i g i peab juhtuma ja loodetavasti midagi sellist, mille peale ma ise veel tulnud ei ole. Jah, mul oli lõpplahendus peas valmis mõeldud. Jah, see läks peaaegu täide. Midagi heas mõttes üllatavat süžees aset ei leidnud.

Üks kordus ajas teist kordust taga, sisulises mõttes. Kui pool raamatut on läbitud, oled sunnitud tõdema, et no kuna selline räige rõhutamine käib, siis ilmselt üsna raudpoltkindlalt tegelikult midagi säherdust, nagu 9-aastane poiss arvab, et juhtus, ei juhtunud. Ja kujutate pilti – ei juhtunudki.

Kuigi. Sekundiks lastakse lõpus tekkida muljel, et näed rõhutasime tuhat korda ja TEGELIKULT ongi nii nagu paarisajal leheküljel on nämmutatud ja nämmutatud. Korraks tekitatakse mulje ja siis pööratakse kõik tagasi vanadesse rööbastesse… Ehk siis sisuliselt ei muutunud, ega juhtunud midagi. Mind valdas täielik hämming, mitte hea mõttes. Kirjanik mõtles, et oeh, täitsa väsitav on sellist jampsi kirjutada, et teeks lõpetuseks natuke pulli. Saaks veel mõned lõigud juurde ja siis panen selle lõpu kirja, mis ammuilma oli plaanitud ja mille suunas kõik niiiiiiii otsejoones kulges.

Lõpetuseks tehakse üks ebaõnnestunud ja üks õnnestunud tapmiskatse.

Bla-bla-bla-bla

No nii. Oh seda aega ja prioriteete küll, eks ole. Lausa kaks nädalat pole siia jõudnud. Ajaga on mul siin nii ja naa, ilmselt annaks aega paremini planeerida. Prioriteediks oli aga – magan rohkem! Enne südaööd või äärmisel juhul keskööl voodisse ja kogu lugu! Täpseid unele kuluvaid kohustuslikke tunde omale määrama ei hakanud, SELLES oleksin nagunii kolinal läbi kukkunud. No ja magasingi rohkem kui tavaliselt, sedaviisi muidugi blogi ei kirjuta, eriti kui päevasel ajal väga ei tekkinud kirjutamise varianti. Ehk oleks tekkinud ka, aga elu ja asjad (loe: töö)… nendega on vaja tegeleda, eriti kui ollakse, vähemalt oma meelest, üsna kohusetundlik persoon.

Mäluga on aga selline kummaline lugu, et see tuhmub. Kõik hägustub ja kaob kaduvikku. Kui tulevikus nagu ikkagi tahaks mäletada või vähemalt mingitki tuge meenutamisel, mis lainepikkustel me käesoleva aasta kevadealgamise kuul sõudsime, ehk kui nüüd ülikiirelt ja üli-üldiselt mainida:

• Käisime Tallinna restoranide nädala raames Noas söömas. Mitte kahe- või kolmekesi aga lausa kuuekesi. Oli tore, kui jätta välja fakt, et Annu sõi peaaegu ainuisikuliselt ära kogu minu magustoidu. Pluss koos pudinatega restoranis käies pole eriti võimalik toitu ja söömist nautida.
• Käisime mõned korrad Ristikheina kohvikus. Ühel neist kordadest jäi Annu teel koju issi kukil magama. Täiesti ebaoluline fakt, aga teisalt preili, kes kodus päeval magamisest keeldub, suutis magama jääda küll, kui suurt miskit muud teha ei olnud ja värske õhk nina paitas.
• Kiidusõnadega ülevalatud grandioosne linateos “Tõde ja õigus” nähtud. Tasus vaadata, eriti kinos. Kodus diivanil ilmselt väga ei vaataks. Ülisuure ekraani film.
• Käisime koertenäitusel, nagu meile juba traditsiooniks on saanud.
• Annu käis oma esimeses tantsulaagris. Kestis see küll vaid pool päeva, aga ikkagi. Oli tore.
• Käisime viimast korda Umami restoranis. Restoran ja teda ümbritsev õunaaed hävitatakse. 1930ndatest pärit villa, milles restoran tegutses lammutatakse. Hirmus. Kõik tõmmatakse maha ja puruks… Asemele tulevad korrusmajad, neist kõrgeim lausa 11korruseline. Õudne. Imeline tilluke oaas kivikõrbes leiab oma otsa.
• Olin korra jälle haige. Kaks päeva täpselt. Süüa ei tahtnud ja püsti olla ei tahtnud. Möödus see veidrus õnneks kiirelt.
• Minu plaan natuke kodus võimelda on üsna kenasti käima läinud. Leidsin hüppenööri, nii et lisaks kohustuslikele kõhulihaste harjutustele ja kätekõverdustele hüppan viksilt ja viisakalt käbedasti 150 sulghüpet ühte jutti ja olen endaga pärast seda väga rahul.
• Säästuplaan on veidi lappama läinud. Või oleks pigem õige öelda, et saaks palju paremini, aga mulle tundus, et on vaja osta endale kaks keliti ja üks seelik. Priiskamine! Pluss laia kaarega otsustasin kinni plekkida ka meie suvealguse reisi kahe ööbimiskoha broneeringud (Porto ja Lissabon, Faro on veel bronnimata) ja seda mitte oma säästetud reisieelarvest, mis oleks loogiline, sest just nimelt selle jaoks ma ju raha kogungi. No vot. Ja nüüd on olukord, kus mul on tavaline pangakonto kohe tühi, aga palgapäevani nädalake aega. Jama lugu. Kui oleksin jätnud ühe kleidi ostmata, oleks juhtunud selline huvitav lugu, et ma olek teinud reisile kulutusi ilma reisile mõeldud säästu kasutamata. Vot see oleks olnud alles sääst! Ei saanud hakkama. Kahju.

Pühapäeval on plaanis minna preili sõbranna sünnipäevale, kui me vahepeal tuulerõugetesse ei jää. Oht on olemas.

Visuaalne migreen

Raamat tänu millele viimaks ometi defineerisin 99,9% tõenäosusega ära nähtuse, mis on mind aastaid saatnud. Hädine 0,01% jääb 100% puudu seetõttu, et ma pole arst, päris diagnoosi panna ei saa. Ei, mul ei lõhu pea metsikult valutada. Vastupidi. Olen reeglina peavaluvaba. Asi, mis mind aeg-ajalt kimbutab on visuaalne migreen, nimetatakse ka vaikseks migreeniks.

Visuaalsest migreenist Maia Seppa “Migreenimaffias” tegelikult ei räägitagi. Küll oli seal üks tibatilluke vihje, mis ajendas mind veidi guugeldama ja üles ma selle leidsingi. Peaaegu et komistasin veebilehele, mis kirjeldas teiste migreenitüüpide kõrval üsna täpselt seda, mida mina aeg-ajalt kogen. Seal on lausa pildina ära toodud, mida näeb see, kes parajasti visuaalset migreeni kogeb. Umbes täpselt nii see ongi. (Veebilehe keskel on vastav pilt)

Silmade ees on justkui sädelus, mis võib häirida, oleneb migreeni intensiivsusest, üsna korralikult nägemist. Minu migreen on olnud väga varjeeruv. On olnud selline, kus üldiselt ikkagi näen, ainult väike sädelev “äikesenool” takistab ja on ka olnud nii lai ja mitmekordne “sädelemine”, et ma põhimõtteliselt ei näe peaaegu mitte midagi. Äärmiselt häiriv tunne. Silmi ei taha siis üldse lahti hoida, sest kõik väreleb ja sädeleb.

Pubekana käisin oma veidra väreluse/sädeluse kaebusega ka arsti juures. Uuriti mu silmi. Peavalu ma ei kurtnud, sest seda ju polnud, nii et lõpptulemusena ei osatud midagi kosta. Kõik paistis korras olevat. Võimalik et viimaks öeldi lihtsalt – vaatame ja jälgime. Mis minu jaoks tähendab, et arst ei tea, mis toimub ja oodatakse, millal asi läheks hullemaks, ehk on võimalik siis diagnoos panna, või ehk kaebused lihtsalt kaovad. Minu puhul mitte midagi hullemaks ei läinud. Esinemissagedus ei muutunud, nüüd aastakümneid hiljem, on asi pigem vastupidi – väga harva juhtub, et silme ees miskit “sädeleb”. Tegelikult lausa imeharva. Anniga kolm aastat kodus olles juhtus seda vast vaid ühe käe sõrmedel kokkuloetav arv kordi. Olin endale ise ammu pannud diagnoosiks migreen, mis tüüpi täpselt see on, ei osanud nimetada, aga ilmselt mingite omauuringute käigus olin endale suutnud ära seletada või tahtsin uskuda, et see on migreen. Väga ei muretsenud ja ei huvitunud ka enam asjast, sest otseselt see mu elu ei sega. No ainult siis, kui migreenihoog peaks olema väga intensiivne. Selle hoo ajal ma näiteks autot juhtida ei tohiks. Tegelikult ei saakski. Ma lihtsalt ei näe piisavalt.

Tekkis selline migreen mul umbes 12- või 13aastasena. Lugesin kuskilt netiavarusest, et lapsel, kes kogeb visuaalseid migreene, tekib tõenäoliselt hiljem elu jooksul klassikaline migreen. Õnneks ei ole veel tekkinud :) Võiks öelda suisa vastupidi. Visuaalset migreeni on kordades vähem kui kunagi noore täiskasvanuna.

Raamat ise väga tugevaid emotsioone ei tekitanud. Võibolla seetõttu, et migreenist teatsin juba enne piisavalt. Sündmustik just ülemäära põnevust ei pakkunud – erilisi käänakuid ja pöördeid ei sisaldanud, pigem ikkagi rahulikumatsorti stabiilne kulgemine, ilma erilise vürtsikuseta.

Raamatu tagakaas kannab teksti:

„Migreenimaffia“ on väga siiras ja isiklik lugu sellest, mida tähendab migreeniga elamine, milliseid uskumatuid piiranguid, kannatusi ja ebaõiglast süütunnet see haigus võib põhjustada, ja samas sellest, kuidas migreen võib oma iseloomuliku haiguspildi tõttu asjatundmatule kõrvalseisjale jääda täiesti nähtamatuks ja arusaamatuks ning tunduda „lihtsalt üks peavalu“. Raamatu peategelane Viive on iseseisev edukas noor professionaal, edasipüüdlik, kohusetundlik ja visa, kelle võitlus migreeniga on kestnud juba lapsepõlvest saadik. Nagu tugevatele inimestele omane, on Viivel raske abi paluda, mistõttu migreeni süvenemine ähvardab hävitada nii tema tööalase karjääri, abielu kui ka sõprussuhted. Õnneks on Viive „võitleja“, kuigi mil viisil ja millega võidelda ning kust ootamatu abi saabuda võib, see tuleb, nagu elus mõnikord ikka, talle endalegi üllatusena.
„Migreenimaffia“ pakub hinge ravivat äratundmist migreenikutele ja annab teistele inimestele võimaluse neid paremini mõista ning ühtlasi on see raamat oma mõnusa eluterve huumoriga lihtsalt hea lugemine kõigile, kes intelligentset ajaviidet armastavad. Kirsiks tordil on raamatut läbiv eestlase-teema – Viive on nimelt oma päritolult teise põlve väliseestlane, kelle tuttavlikud eestlaslikud veidrused või omapärad mõnusa muige ikka ja jälle näole toovad.

Melhor de mim….

Nüüd on see siis ametlik. Broneeritud. Ostetud. Lähme. Kõik on veel planeerimata. Ainult kolm asja on kindlad – millal, kuhu ja mitmekesi on minek. Tuleb pisike sutsakas. Euroopas. Mõtlesin nii- ja naapidi, kas minna kahekesi või kolmekesi. Jaani seisukoht oli kohe alguses teada. Muidugi tahtis ta vaid kahekesi minna. Mina ei suutnud. KUIDAS me lähme vaid kahekesi? Kuidas ma jätan meie pisikese tirtsu koju?!

Mõtlesin mitu korda ümber. Olenevalt päevast, olenevalt kui keeruline või lihtne oli möödunud 24h. Tõde on see, et tahtsin mõlemat varianti võrdselt. Just nimelt tahtsin. Olin veendunud, et kordades keerulisem, samas positiivses mõttes kordades emotsionaalsem reis oleks kolmekesi koos. Tahtsin seda suurt õhinat, silmade sära ja vaimustust näha oma pisikeses reisivas põnnis, et seeläbi ka ise rohkem vaimustuda ja õppida nägema ning hindama väikseid asju. Näha küll vähem, aga tunda see-eest rohkem.

Teadsin, et vajan tegelikult reisi ilma preilita. Aga ma ju t a h t s i n nii väga koos minna. Kõike jagada, näha seda ülimalt puhast ja siirast emotsiooni, mida ainult kolmeaastane suudab pakkuda. Annule on tegelikult juba nädalavahetused nagu seiklus ja me reaalselt ei tee mitte midagi väga erilist. Ta naudib seda, minu silmis vähestki, ja on elevil ja ülimalt rõõmus, et me lähme, teeme ja oleme kõik koos – kolmekesi. Seltskond võiks tema meelest olla muidugi veelgi suurem, kuid peaasi et emme ja issi on kaasas.

Laupäeval auto tagaistmel, kui päeva alustasime, loetles ta ette asjad, mis olid kindlalt plaanis – viia uuskasutuskeskusesse riided, viia kodutute loomade varjupaika tekid, seejärel minna sööma. Jätkan Anni sõnadega: “.… ja siis sööme kõhud korralikult täis ja jätkame oma seiklust!” Ise oli seejuures armsalt energiat ja indu täis. Ta tunneb väikestest asjadest nii suurt rõõmu. Võtab oma kaisujänese kaasa ja ütleb talle: “… ma näitan sulle maailma!” See kuidas seda öeldakse, see kõlab ülimalt armsalt. Maailm on tema jaoks ainult üks tohutult põnev ja avastamist vääriv koht. Ta on nii siiras.

Me lähme kahekesi. Kahekesi koos Jaaniga. Miks? Sest mulle tundub, et kriipsuke rohkem on praegu just seda vaja. Eeskätt mulle, kuigi ma muidugi tahaks esmajärjekorras öelda, et seda on just nimelt Annule vaja, et ta saaks omale parema ema, et ta saaks puhanud ema, kes jälle suudab panna porgandid rääkima ja olla tema hüppeloomade hääletoruks. Mõlemad on õiged vastused, need on mündi kaks külge. Mulle lihtsalt tundub enda vajaduste rõhutamine kuidagi õigem. Tegelikult ma ju tahan natuke rohkem aega vaba olemiseks. Tulla rutiinist välja. Teha lausa mitu päeva järjest midagi, mis ei ole kohustuslik kokkamine, öösel ärkamine (mis iganes põhjustel), väsinud enda hommikul voodist väljavedamine, kaisuloomade ja legodega mängimine, mänguväljakutel ajaveetmine.
See saab muidugi keeruline olema, sest ilmselt hiilib ligi mure. Mure kuidas Annul läheb… Võimalik, et planeerin meie tillukese puhkuse just meelega tihkelt igasuguseid tegemisi täis, et ei oleks aega muretseda ja mõelda. Eks näis.

Et mind süümekad väga auklikuks ei pureks, pakkusin Annule välja meelehea. Ja nimelt – suvel lähme kolmekesi koos Muumimaale.

Postituse pealkiri on portugalikeelne ja tähendab – parim minust. Üsna suvaline pealkiri :) Oluline on, et see on portugalikeelne, sest Portugali me just lähemegi. Loodetavasti täidab Portugal minu karika, nii et pärast seda näevad mu lähikondlased vaid parimat külge minust.

https://www.youtube.com/watch?v=2UDZH_Htpq8

Mõrv Laitse lossis

Käisime mõrva lahendamas. Kes lahendamas, kes khm… jah…. See oli meite jõuluks saadud elamuskingitus. Päris sellist tüüpi elamused mulle tegelikult väga ei istu. Ma ei taha näidelda, eriti veel kui ei tea, mida millal ja kellele öelda ja kes kurat kõik need ligi paarkümmend inimest on (loe: mis on nende tegelaskujude nimed ja mis asju nad ajavad), sest mulle ei jää sellised asjad niiiii ülikiirelt meelde, eks ole, ja mis side mul nende kõigiga vaid põgusalt tutvustatud skripti järgi peaks olema. Täiesti lambist improviseerida 20 inimese ees. Võeh! Minusugusel introverdil…. Ainus põhjus, miks sellist asja olen nõus tegema – puhas uudishimu. Tahan. Kõike. Proovida. Vähemalt ühe korra võin peaaegu kõike proovida, ebaseaduslik kraam välja arvatud muidugi.

Laitse loss pakub meelelahutuspaketina mõrvamüsteeriumi lahendamist koos neljakäigulise õhtusöögiga. Rollimäng, mille kulgu ei tea ette mitte keegi peale kohapealse mängujuhi. Kõik osalised saavad oma rollid kätte vahetult enne õhtusööki. Sündmustik hakkab hargnema 1923. a pidulikus õhtusöögilauas…

Jaan oli kenasti Estoniast laenanud ajastukohase riietuse, nii nagu ma teda palusin. Pean õudusega tõdema, et me ei teinud teineteisest lossis mitte ühtegi fotot. Ko-hu-tav!
Naistel oli mitmeid sobilikke aksessuaare võimalik ka kohapeal oma riietuse täienduseks näppu ja selga ja pähe haarata. Mul oli pärlitega kleit (täitsa enda riidekapist pärit, küll mitte ajastukohane kahjuks, aga siiski piisavalt pidulik), millele lisasin kohapealt laenatud peaehte ja boa.

Õhtu õnnestumine oleneb väga palju kohaletulnud rahvast, kui palju nad julgevad või tahavad oma rolli välja mängida. Mina sain õnneks suhteliselt ebaolulise st pea olematute ülesannetega rolli – Riiast pärit seltskonnadaam. Minu põhiline ülesanne oli näidata, kui väga oma väljavalitut armastan. Huvitaval kombel ei olnud märkimisväärselt keeruline täiesti võõrast meesterahvast kallistada ja paitada, aga oleks muidugi saanud sadu kordi paremini silitada ;). Kohaletulnud paarid nö lammutati õhtujuhi poolt. Mitte keegi ei saanud oma esialgse kaaslasega kokku jääda. Mina istusin õhtusöögilauas oma “väljavalitu” ja “isa” vahel.

Müsteerium võttis aega kolm tundi. Järgnes vaba kava. Sai tantsida, sai majapeal ringi vaadata. Oli õnneks piisavalt inimesi, kes kohe pärast müsteeriumi lõppu oma tuppa ära ei kadunud, nendega otsustasime endile saadud hotellitoad ühiselt üle vaadata. See oli vast, et lausa kõikse põnevam osa õhtust. Meid Jaaniga oli majutatud aurusaunaga tuppa. Ooojaaaaa! Mitte kellelgi teisel sellist luksust ei olnud. Otseloomulikult saunatasime öösel enne unnevajumist, mis iganes see kell oli, sest mis mõttes sa jätad sauna katsetamata, kui sinu tuba on vist ainus tuba terve maja peale, kus on privaatsaun, pealegi veel aurusaun. Tubadel olid pea kõigil väga toredad nimed nt Okasroosikese tuba, Mängutuba jne.

Hommikul ärkasin tavapäraselt 7.30. Veidi masendav, aga arusaadav – sisseharjunud mustrite lõhkumine võtab aega. Üks öö üks võimalus magada nii kaua kui vähegi saad üle pika-pika aja, kukub reeglina ikka läbi. Vähemalt ma ei ärganud öö jooksul kordagi ja ei pidanud kedagi pissile aitama või pissimist valvama, sest ilmselgelt on ju öösiti kollid liikvel. Vähemalt meie kolmeliikmelises peres üks persoon on praeguses arenguetapis selles rohkem kui veendunud. Nii et olin rahul. Vara küll üleval, aga mitte voodist väljas. Lugesin raamatut – luksus, mida pole hommikul voodis lesides saanud juba väga tükil ajal teha.

Elamuskingitused on ülitoredad! :)

P.S. Mind isegi ei häirinud, et meie toa televiisor ei näidanud mitte ühtegi telekanalit ja kui öösel meie laualambi pirn sisselülitamisel läbi põles ja toateenindus ei suutnud seda uue pirniga asendada, sest pirnide tagavara asus toas, mille ainus võti oli töömehel, kes ilmselgelt oli ööseks koju läinud. Ei häirinud. Natuke oli veider, aga ei häirinud. Sest mul oli raamat kaasas ja laelamp neil ikkagi töötas :)

Lossis käidud