Võib-olla mõni veel pole aru saanud, või noh, kuidas sa ikka märkad midagi, mida nagu pole olnudki. Et siis jah… Kaua sai teist oodatud, aga näe, sunnik tahab vägisi “varsti” varvast lasta. Üllatus-üllatus, mis teha, nii on – esimene nö suvekuu ongi kohe-kohe läbi ja ainult kaks neid veel ees ootabki. Uskumatu, eks ole. Kiiremad reageerijad valmistuvad juba talveks. Ostavad teiselt ringilt talveriideid-jalatseid ja mida kõike veel, et need üheksa külma ja pimedat kuud üle elada.
See oli nüüd puhtalt info mõttes :) Mitte et ilmtingimata peaks suvel midagi väga erilist tegema. Lihtsalt. Kui sa oled suve oodanud, siis ikkagi tasub miskit meeldejäävat ette võtta, mitte päris niisama oma tavapärases rutiinis tagumenti sügada.
Kuna mul endal puhkust ei ole või siis, kuidas võtta, mõne jaoks olen ilmselt ühes lõputus puhkuserežiimis juba peaaegu 2 aastat vedelend, planeerisin veidi Jaani puhkust :). Too imede-ime peaks 8. juuliga alguse saama. Plaanis on veeta aega Pärnus, mõned päevad viibida Tartus, korra Haapsallu sattuda, Sagadis olla, mõned päevad muidugi ka Tallinnas ringi sibada. Tahaks Hiiumaale kulgeda, aga vist ei õnnestu, eks näis. Liiga palju ei saa ka ringi tõmmelda, muidu oleme mõlemad pärast, vastupidiselt soovitule, energiast tühjad mis tühjad.
Miskipärast meenus hetk tänasest päevast – Anni patsutamas mulle vastu põlve, naeratamas kuidagi iseteadvalt, öeldes: “Totu!”
Üha enam tuleb tähele panna mida ise suust välja ajad ;) Näituseks, minu meelest oskab preili meil kiruda. Ta on kahel erineval päeval öelnud täiesti tühja koha pealt “kulat”. No r-tähte ta meil ei ütle, asendab selle sageli l-iga. Neil mõlemal päeval ei kuulnud ta mitte kedagi kirumas, minu teada. Aga ma möönan, et ta on kuulnud kirumist, ka minu suust, no mis parata. Ma ei ole mingi sarikiruja, vääääga harva juhtub. Aga noh, mõnikord piisab talle täiesti ühest korrast sõna kuulmisest, et see tuleks plaksti sõnavarasse, nagu näiteks too “totu”-gi :).
Kummalgi korral ma ei täpsustanud öeldut, kui kuulsin tema suust paar korda järjest väljendit, mis kõlas väga sedamoodi nagu “kulat” . Tavaliselt ikka peegeldad vastu, mida põnn sulle just lausus, aga seekord lasin kõrvust mööda, et ei juhtuks mingi säherdune põnev lugu, et tegelikult mõtles ja ütles neiu hoopis miskit muud, aga näed, ups!, õpetasin piigale puht juhuslikult täiesti vabatahtlikult kirumise selgeks.
Täna saab meie draamakuninganna aasta ja kümne kuuseks. Nii huvitav on vaadata, kuidas ta üha enam meid jäljendab. Näiteks pole midagi ebatavalist kui preili mulle ootamatult lehvitab ja justkui ennast kuhugi minema asutab. Küsin: “Kuhu sa lähed?” Naeratuse saatel kõlab täiesti loogiline vastus: “Tööle!” Ja juba ta kaobki esikusse :) Sealt ta muidugi naaseb veelgi suurema naeratusega kõigest mõni sekund hiljem.
Minu lemmik moment seoses jäljendamisega oli eile. Preili nõudis omale suure keedupoti, sest ta tahtis “suppi” keeta. No ma ikka annan talle päris köögiriistu ka vahel, meil mängukööki pole. Mõned heegeldatud aedviljad-juurikad õnneks muidugi eksisteerivad. No igastahes. Sai poti. Pani sinna kaks heegeldatud kartulit sisse. Jalutas minu juurde, kes ma parajasti päriselt süüa tegin, ütles: “Vesi peale!” Mul oli söögitegemisega käed jalad ametis, nii et ma väga tähelepanu ei pööranud tollel hetkel. Läks mõni sekund mööda. Preili jalutas uuesti pott käes minu lähedalt mööda. Ja mis ma näen – nö kartulid potis ongi veega üle valatud :D Vesi oli potis. Seda oli küll imevähe, aga siiski. Mis järelikult oli toimunud? Preili oli võtnud oma veetassi, tema tassis on alati vett, et ta saaks ise juua, kui soov tekib, ning valanud kogu selle sisu oma “kartulitele” :D. Ilmselgelt keedetakse kartuleid veega. Ja vee see pisike preili kätte ka sai, mis siis et seda polnud kuigi palju.
Täna ta seisis oma toolil ja jälgis usinasti, kuidas ma liha pehmeks haamerdan ja siis pannile praadima panen. Ma ei taha väga mõeldagi, mis huvitavad jäljendamised siit hakkavad tulema :)
