Käputäis… Et midagi oleks kirjas

  • Hakkan õhtul välja minema, olen hilinemas. Seisan ninapidi korteriuke vahel, lehvitan ja “Tadaaa!“-tan igaks juhuks veelkord. Anni tatsab kiirustades ukse suunas, sirutades kahel käel paari labakindaid minu poole. Minu kindad. Nii siiras ja nii armas ja ise ka veel ei tea kui hooliv.
  • Jaan hakkab tööle minema, Anni vudib issile head-aega-musi tegema. Musi tehtud, tuleb minu juurde kööginurka, ütleb kutsuvalt “Emme! Emme!” , võtab mul käest kinni ja viib esikusse oma issi juurde. Küll preili juba teab, miks ta mind kohale juhatab. Minu kord on ju head-aega-musi teha.
  • Jõuan koju. Jaan on Anni ära vannitanud. Olin eemal vaevalt kaks tundi. Preili on minu taasnägemise üle äärmiselt rõõmus. Oleme kolmekesi vannitoa peegli ees. Anni on Jaani süles, üks käsi haarab kinni minu kaelast. Teen Annile musi. Anni naeratab laialt. Ja siis… Anni tõmbab nii kuis jaksab oma ühe, minu kaela ümber oleva käega, mind Jaanile lähemale ja ütleb “Emme…issi!” Me kõik kolm saame aru, mida Annukas emmelt ootab. Teen Jaani põsele musi, nii nagu just hetk tagasi Annile. Piiga särab.
  • Anni vaatab papiraamatut. Ühel leheküljel on erinevad koduloomad. Preili teeb kutsu pildile musi, siis kassi pildile, siis hiire pildile, siis hobuse pildile, siis… Lehekülg on  musidest pungil.
  • Preili ehitab õhtul koos Jaaniga Mega Bloksi klotsidest torni. Torni ehitus on algusjärgus. Preili patsutab käega kohta oma kõrval ja ütleb “Emme!”. Kuivatan nõusid ja teesklen, et ei kuule. Preili tõuseb püsti, tatsab minu juurde, võtab mul käest kinni ja juhatab Emme Kohale.

Muidugi on ka teistsuguseid hetki.

  • Preili on kärus. Sõidame NUKU-sse. Preili on kohe-kohe saamas oma elu esimest teatrielamust. Kärutan läbi pargi. Neiule pakub miskipärast huvi muld, pluss püksid, mis on eeskäijal jalas. Võimalik, et muld ja püksid on lihtsalt ühed uuemad sõnad, mis piiga on oma meelest perfektselt omandanud. Tore on ju teadustada kogu ilmale, et vot neid lahedaid sõnu ma täitsa tean. Minu vaatepunktist paistab asi natuke teistsugusena. Sõna muld ja püksid kõlavad neiu suust hoopistükkis ühtede teiste sõnadena, mida mitte keegi, mitte kunagi pole tema kuuldes öelnud. Kui keegi neid ütleks, eriti veel mitu korda järjest lausutuna, peetaks ütlejat väga ropu suuvärgiga kodanikuks.
    Nii ma siis teatri poole kimasin “ropendav” preili kärus :)
  • Ja siis kõik need dramaatilised pulgaksviskumised, kui minu meelest on aeg mänguväljakult koju minna, aga piiga ei arva sugugi samamoodi.
    Aususe huvides – need hetked on nüüd küll juba peaaegu olematuks kulunud. Mul paar nippi, mis aitavad imehästi mänguväljaku protestikisa vastu.

 

IMG_2604

Proovisime kas möödunud hooaja hilbud lähevad veel selga. Mõned eriti vinge kasvuvaruga asjad lähevad! Pildilolevat tuulekat ei tahetud, kui juba kord selga pandud, enam seljast ära võtta. Klassika.

 

Tirtsud ja ussid

Oh, mulle meeldib süüa! Söögi tegemisega on teadupärast hoopis teised lood, või kui veidi täpsem olla – mitte nii väga teised, kui vaid oleks aega rahus kokata ja ma ei peaks seda iga jummmmmala päev tegema. Tallinnas sai just restoranide nädal läbi. Vaatamata igatmasti tagasilöökidele, millest märkimisväärseim on meie pisipreili esimene palavikuga külmetushaigus, väisasin lausa kolme erinevat restorani kolmel eri päeval.

Haigus
Annu jäi haigeks nädalajagu päevi tagasi. Tuli palavik, mis kadus üleöö, seejärel saabus tatt. Miskipärast otsustas palavik, et kui ikka nii rammusalt priske tatitõbi end kohale veeretas, peab ka tema kindlasti platsis olema ja kogu uhket ninapuhastustralli sekundeerima. No vot ja nii oligi. Kaks päeva passis ja väsitas preilit mehemoodi. Kohe nii korralikult väsitas, et ma pidin meie kenasti ära pakitud kõhukoti uuesti välja kaevama. Preili tahtis ainult süles olla. Koguaeg.
Esimesel palavikupäeval kuulasime Straussi “Ilusal sinisel Doonaul”, õõdsusime natuke valsirütmis ja … Preili jäi magama. Vaatamata väiksele protestile ja nõudmisele muusikat edasi kuulata, rahuneti üsna kiiresti, kui ma neiu koos lutiga voodisse tekialla ümber kolisin. Magati kolm tundi jutti, seejärel kuulasime Straussi edasi. Rohkemat kui muusikakuulamine palavikus preili teha ei soovinud, vähemalt esimesel palaviku päeval. Teisest palaviku päevast jõudis preilini teadmine, et ma kraadin teda päevas korra ja sellel ajal saab Peppa multikat vaadata.
See on lihtsalt müstiline. Mõnikord mulle tundub, et räägin ühest ja samast asjast päevast päeva, miljon-triljon korda – ei mingit tolku, neiu ei saa mitte midagi aru. Ja siis mingi teine või kolmas päev, kui ma ütlen talle teist või kolmandat korda – “Ma tahan sind kraadida. Vaatame, kas sul palavikku on.”, läheb Anni saadud info peale lambanaha juurde, sikutab selle teleka ette ning nõuab “Pult!” ja lisab “Peppa”. Ma nimelt panen ta alati lambanahale istuma, kui Peppa saatel kraadimine või küüntelõikus toimub. Olin hämmingus.
Tänaseks on preili oma tavapärases meeleolus ja reipuses, kuigi tatitõvest me veel täielikult vabanenud ei ole, aga vähemalt palavik on meid ammu maha jätnud, söögiisu taastunud ja kurk valuvaba.

Ribe
Käisime lõunatamas. Mul oli ootamatul kombel lausa kaks meeldivat kaaslast ;) Ja kõige krooniks, isegi lapsehoidja suutsin kõikse etema välja sebida – Jaan oli kodus Anni-valves.
Interjöör – Mind ei köitnud. Olid mõned oskuslikult valitud detailid, aga üldiselt – surmigav, vähemalt päevavalguses. Kahjuks unustasin tualetti külastada, ehk oleks sealt midagi sisekujunduse mõttes huvitavat leidnud.
Toit – (kahjuks mul ei ole erinevalt kahest järgmisest kohast, salvestatud Ribe restoranidenädala pakkumist sõna-sõnalt st kenasti detailselt väljakirjutatuna, on vaid üldine toitude nimetamine) vutt pruunistatud naeri ja rupskiraguuga; šokolaadivaht hapukoorejäätisega soolakal karamellil.
Magustoit oli tõeline nauding – hapuka, magusa ja soolaka maitsepukett oli täiuslik! Oleksin seda kõike veel ja veel endale suhu kühveldanud! Hetkel veebist nende menüüd uurides sarnast magusapakkumist ei näe.
Teenindus – Meeldiv. 6-ne poisipõnn sai klaasitäie tasuta piimavahtu ja meie teenindaja initsiatiivil veidi ka tasuta jäätist.
Üldmulje – Kui keegi just sööma ei kutsu ja välja ei tee, siis tagasi ei lähe. Mitte et nüüd midagi ette oleks heita, üldsegi mitte, aga lihtsalt – eelistan uusi elamusi, uutes kohtades, millegi uue avastamine on ju see kõikse toredam asi üldse. Seda viimast vähemalt söögikohtade puhul kindlasti.

Salt

Õhtusöök.
ToitGrillitud tirtsud ja bamboo ussikesed polba tangu, musta trühvli, lillkapsa espuma ja portveini kastmega (polba tang, lillkapsas, vahukoor, portvein, must trühvel, tirtsud, bamboo ussikesed, taluvõi)

Mmm… ussikestest ma ei tea midagi, toidul nägin hoopistükkis sipelgaid, lisaks tirtsudele. Kui väga ei mõelnud, mida sööd, polnud probleemi, mingit erilist maitset putukatest lisandid ei andnud.

Madalal temperatuuril küpsetatud põdrasadul kuuse aioli, fermenteeritud apelsini-kõrvitsa kreemi ja karamellise naerisega (põdraliha, kuuse ja kadaka võrsed, pudelkõrvits, apelsin, vahukoor, muna, taluvõi, madeira)

Minu jaoks veidi liiga soolane. Aga eks ma olen viimasel ajal peamiselt poolmageda toiduga kokku puutunud (preili toidud püüan vähesoolastena hoida), nii et asi võis olla ka minu maitsemeele muutunud tajuväljas.

Purunenud pavlova sidrunivahuga (munavalge, sidrun, piim, želatiin, laim)

Jaaaa! Vaieldamatult super kombinatsioon – laim ja pavlova. Tundub, et mitte midagi pole muutunud, olen parandamatu magusasõber.

Interjöör Saltiga on säherdune kummaline lugu, et kui vaadata kiirpilgul tollesse keldrirestosse, siis – no igav noh! Ei midagi pilkupüüdvat. Kui mitte… No jah, tõesti… Avatud köögi kokad olid tõesti, vähemalt tollel õhtul, nägusad. Noored mehed, igati kompud, silm kohe puhkas. Võimalik et nende peale ongi kogu sisekujundus välja mängitud :D, sest mitte midagi muud väga erilist ei olnud. Kui muidugi tähelepanuta jätta vägagi tähelepanuväärselt piiiiiiiiiiisikene teeninduspind ja väääääääga minimaalsed vahed teenindatavate laudade vahel. No ikka kohe nii minimaalsed, et saledat joont hoidvad teenindajad mahtusid nendes navigeerima vaid külg ees ja siis ka tuli jälgida, et esi- või tagupoolega laudadelt midagi maha ei pühi. Mõnes mõttes võib see ju häiriv tunduda (eriti kui tahad oma kaaslasega romantilist mesijuttu ajada), AGA huvitaval kombel üllatus-üllatus! see mõjus kuidagi hubaselt.
Wc oli igavuse tipp, aga noh, kui aus olla, siis Salt on resto kuhu ma kõigist kolmest ainukesena tagasi läheks ja oleks nõus ka kõige eest ise maksma. Veider, aga nii on. Selles kohas oli miskit veel lisaks heale toidule ja äärmiselt meeldivale teenindusele, miskit seletamatut. Vähemalt tollel päeval ja tolles hetkes, kui mina neid külastasin.

Teenindus Sõbralik, aga siiski väljapeetud, lugupidav, hoolitsev ja tähelepanelik. Kuna ma Jaani kaasa võtta ei saanud, kuigi me olime algselt planeerinud kahekesi minna, siis pakuti mulle kohe õhtu alguses, kui mind oma kohale juhatati, variante, kas saan ise kõigest kaks portsjonit süüa või pakivad nad mulle teisele inimesele mõeldud toidu kaasa. Valisin toidu kojuvedamise võimaluse. Uuesti ma midagi meelde tuletama ei pidanud. Kaasapakitud kott toodi mu juurde veidi enne magustoidu serveerimist.

Üldmulje Positiivne, külastaks uuesti.

Sfäär

Õhtusöök.
Toit – Soolasiig (Marineeritud punapeedi, heeringamarja, paksu hapukoore ja ricotta sõrnikutega)

Imehea.

Maisikana (Bataadikreemi, portveinikastme, sidrunimoosi ning võis küpsetatud porgandite ja maisiga)

Sidrunimoos üllatas.

Mees küpsetatud viigimari (Mustikakisselli, šokolaadijäätise ning kreeka jogurtiga)

Kissellid pole eriti minu jaoks. Söödav.

Interjöör Ei laida, ega kiida. Söömist ei seganud.

Teenindus Kahe eelnevaga võrreldes kõige kehvem. Oldi viisakas, aga kuidagi väljapeetust jäi väheseks. Mulle ei sümpatiseeri, kui restorani teenindaja jätab mulje kui mingist üsna suvalisest neiust, kes on kui poolteismeline naabritüdruk kõrvalkorterist, kellega me ilmselt igapäevaselt tervitame ja aeg-ajalt ehk ka mõne lisarepliigi naeratuste saatel vahetame.

Üldmulje Lahja ja kuidagi pooliku mulje jättis. Nähtavasti rikkus üldmuljet liiga algaja teenindaja.

Ohhohhoooo! Kilomeetrine postitus. Ilmselt mitte keegi lõpuni ei loe, väljaarvatud ma ise, kunagi, näiteks viie aasta pärast :)

 

Ime on sündinud

Enne kui ma Ime juurde jõuan…. Just lugesin raamatust “Arendavaid mänge….”, et uuringute andmetel sõltub täiskasvanu sõnavara suuresti kolme esimese eluaasta jooksul kuuldud kõnest.
Vot. Tahaks vigiseda, aga öö on peaaegu käes, ei tohi närvi mustaks lasta, muidu saabuvad mürinal koledad unenäod või mis veelgi hirmsam – uni võib tulemata jääda. Et siis jah, miks lasteaiani oodata, pange oma maimikud kohe pärast sündi võõrkeelte kursustele! Kõik. Aitab. Lähme Ime juurde.

Täna oli see päev, kui pisike preili tahtis ise lõunaunne minna. Ajalooline päev. Minu jaoks. Neiu suundus porgandpaljalt, jõudmata ära oodata, et ma talle tuduriided selga panen, sahtli juurde, kus ootab magamaminekuid tema lutt. Teel sahtli juurde informeeriti mind oma soovidest sõnaga “tuttu!” ja sahtli kallal maadeldes nõuti “ätt!”. See viimane tähendab lutti. Mis mul muud üle jäi – laps ruttu riidesse, lutt kätte ja supsti voodisse. Laulsin unelaulu ära, või tegelikult, me koos laulsime ;) Annukas küll ütleb laulus esinevatest sõnadest arusaadavalt vaid “auto” ja “tuut-tuut” ning ülejäänu tuleb omalooming, aga ikkagi. Alles hiljuti hakkas sedaviisi koos eeslauljaga endale unelaulu esitama. Kõlab päris armsalt :)

Unelaul kuulatud, musi tehtud, “ruttu-tuttu!” sosistatud, lehvitatud, läksin toast välja. Panin endale käbedalt nö õueriided selga, et Tallinna restoranidenädala raames lõunatama minna ja … Ei hakka seletama kuidas ma saan tuppa vaatamata aru, kas preili on magama jäänud või mitte, aga igastahes peale selle, et taheti ise magama minna, vajuti ka väga kiirelt unne.
Ja kui ma nüüd lisan, et ööunne minek nägi selline välja, et preili ISE tahtis  voodisse ronida, siis noh, USKUMATU…

Imesid juhtub teadupärast harva. Praeguse ime põhjus on vast nohuses olekus.

P.S. Et siin mõni liigselt närvi ei läheks – Ma ei jätnud lõunaunne vajunud Annukat üksinda koju. Härra Isa jäi valvesse.

Mu hobune on tilluke

Piiga sai tädilt kingiks veidi päevinäinud nõukaaegse kiikhobuse, soovitusega hobu kriidivärviga üle võõbata. Ega no minu meelest originaalversioonilgi suurt midagi häda olnud, et ilmtingimata oleks pidanud värvima. Aga mõte kui selline – värviks õige hobust! – hakkas meeldima. Ja värvisingi! Protsessis sees olles enam nii väga tore kogu see värvimise teema ei tundunudki. Kui sa midagi teed, siis ära tee lihtsalt hästi, vaid perfektselt. Mõtlen ma. Enamasti. Perfektsionistid ajavad mind närvi! Te ei kujuta ette… See on ko-hu-ta-valt tüütu kuidas ma iseendale pidevalt närvidele käin! Õudne noh!

1

Enne…

Vintage Chick-ist ostsin värvi, laki ja pintsli. Laki selle pärast, et müüja sõnul kulub kriidivärv aktiivset füüsilist trööpamist kannatama pidavatelt esemetelt käbedalt maha. Kulubki. Testitud.

Üldiselt on kriidivärviga sehkendamine imelihtne. Puhasta pind lapiga mustusest ja hakka aga värvima. Vana värv võib kenasti alla jääda, ei mingit liivapaberiga nühkeldamis, peaasi, et poleks lahtikoorunud värvi, see tuleks ikkagi eelnevalt eemaldada. Katad pinnad nii mitme kihiga, kui sulle parajasti piisavana tundub. Hobuse katsin kahe kihiga, khm, laias laastus ;)…
Kuna ma seda pintseldamise tööd tegin siis, kui preili ööunne sain, mis praegust aastaaega arvestades juhtub üsna pimedal ajal, tähendas see lambivalgel värvimist. Viga! Vahemärkus: kriidivärv kuivab väga kiirelt ja ei haise, nii et värvi kasvõi magamistoas ja mine ise pärast samas toas magama. No mina siiski eelistaks teist tuba. Natuke omamoodi lõhn värvil ikkagi on.
Ühel õhtul üks kiht peale, lasin öö seista ja järgmisel õhtul uus kiht. Poolpimedas tehtud täielikus perfektsusepuuduses kannatavad värvikihid tõmbasid mul indu veidi maha. Jaan tuli oma esimeselt lumelauareisilt tagasi ja no nii see hobune jäi. Lasin Annul kiikuda ja asi tahe. Lakkimiseni mõtlesin jõuda härra teise lumeluareisi ajal. Viga!

Kui lakkimisaeg kätte jõudis oli ülimalt hästi näha, kuidas mõnest kohast värv maha oli kulunud. Kusjuures, preili ei ole igapäevane kiikhobukasutaja. Kaugel sellest. No mis teha, tuli uuesti värvida. Aga ma mõtlesin, et olen kaval ja parandan ainult kulunud kohti. Hakka nüüd selle pisikese asja pärast tervet hobust värvima, eksole. Viga!

Ei oleks pidanud tervet hobust värvima, aga vähemalt nö terved pinnad st mitte pool istumisosast ehk ainult seljatoe, vaid ka selle pinna, mis jääb pepu alla. Tegin nö poolikuid katmisi nii isteosaga kui kaartega ja hobuse peaga. Ilmselt oli mul aju säherduse väära otsuse tegemisel tasalülitunud, arusaamatu kuidas ma mõnikord ikka niiiiii juhm olen. Igastahes. Kuivanud ebaühtlast triibik-tulemust nähes (mõni oleks võibolla öelnud, et pole ju tegelikult üldse hull, mõni oleks öelnud, et näe, täitsa huvitav), sain aru, et mind ootab ees VEEL üks õhtu värvimist. Ja see kõik pidi nii lihtne ja kiire olema… Kõikide nende värvimispausidega kokku tekkis mul vaikselt tunne, et kurrramuse hobune ei saagi kunagi valmis! Värvisin mitu pinda tervenisti uuesti üle. Tõstsin hobuse kõrgemale ja preilil enam kiikuda ei lubanud.

Jõudis kätte õhtu, kui lõpuks otsustasin, et nüüd ma lakin selle asja üle ja hobune saab valmis. Võtsin kätte lakitopsiku ja lugesin, mis sinna kirjutatud oli. Muideks, lakk oli spetsiaalne kriidivärvi katmiseks mõeldud lakk, huvitaval kombel veeslahustuv, nagu kriidivärvgi. Potsikul oli kirjas, et soovitatakse pinnad katta kahekordse lakikihiga. Selge pilt – mõtlesin ma – see hobune tõesti EI SAAGI KUNAGI valmis.

Lakkimine mittepäevavalguses on ka muideks viga, eriti niivõrd õrna, vesise ja käbedalt kuivava laki puhul nagu too oli. Kohati oli keeruline aru saada, kas ma olin juba pinna üle tõmmanud või mitte. Viimaks sai hobene lakitud. Lakkimisega muutus värv veidi tumedamaks ja kriidivärvi muidu tuhm jume elavamaks.

2

Vahepealne st ainult kriidivärv

3

Pärast st lõpptulemus (värv+lakk)

 

P.S. Suur pluss kriidivärvil ja ka lakil – veeslahustuvus. Sama pintsliga sain värvida ning päevi hiljem ka lakkida. Kogu kraami saab veega probleemivabalt pintslist välja pesta. Kui värvi või lakki sattus toas põrandale või kätele või… no kuhu iganes, kõik saab veega imelihtsalt maha pesta. Superluks!

Puhastamisküsimus

Olid ajad, kui Annukas kartis tolmuimejat. Vot, olid ilusad ajad! Aga nüüd… Jeeeeezaz! Sätitakse ennast igale poole risti-põiki ette, et ometi keegi seda va tolmuollust ära imeda ei saaks. Ja kui enda ettesättimine ära väsitab, sest noh, emme, see on ju üks ilge tüütus, see kipub kallistama-musitama ja rämedalt segama igasugust vähegi põnevamat püha üritust, siis tuleb võtta oma elusuuruses mängukoeravolaskid ja neid kordamööda tolmuimeja peale sättida, et nood tolmuvõtmise protseduuri hoos masinaga sõita saaksid.
Kui voodi alt masinaga tolmu imen, siis preili viskab ennast täispikkuses kõhuli ja takseerib mida, kui palju ja kas üldse masinasse tõmmatakse. Selle käigus keereldakse ja pööreldakse mu kõrval nii usinasti, et mul tõesti-tõesti ongi peaaegu võimatu voodi alla piiluda, et kindlaks teha mida, kui palju ja kas üldse masinasse jõuab.

Mis puhastamisküsimust veel puudutab, siis… Preilit näiteks häirib, kui toitmise ajal putru või moosi kukub taldrikust lauale. Kui lauale midagi peaks kukkuma, siis vaadatakse seda “asja” ja öeldakse nii kaua nõudlikult emme-emme-emme-emme-emme, kuni ma “asja” ära pühin. Kui piiga võtab kogemata suunurka jäänud pudrutüki näpuga ära, sirutatakse näpp minu suunas ja järgneb järjekordne emme-emme-emme-emme. Moosi puhul on ta mõnikord nõus näpu suhu panema, aga pudru puhul tuleb enamasti näpp salvakaga puhtaks pühkida.

Kui õuest tuppa saabume, püüab preili terane silm kohe kinni saabastega esikusse toodud mullakübemed, osutab neile pilguga ja teadustab omas keeles – muld! (seekord annikeelset sõna ära tuua ei saa, sest khm nii ebatsensuurseid väljendeid ma siia kirja ei pane, käsi ei tõuse).

Igasugusele vähegi suuremale sodile, mis maha on kukkunud, juhitakse koheselt tähelepanu. Võimalusel, kui ollakse vähemalt enda meelest täiesti kindel, et tegu on prahiga, suundutakse joonelt prügikasti poole.

See kõik ei tähenda, et neiu oleks mingi tohutu puhtusearmastaja, kes näituseks õues soppa nähes õudusest nägu krimpsutab ja suure kaarega ringi läheb. Ei. Preili kaevab kinnastega mullast kive ja kõpsab sopast läbi nagu väike traktor. Ja noh, ma olen täpselt korra näinud, kuidas ta mõni tund pärast õuesttulekut maitses oma porist saabast. Rohkem tal selleks võimalust ei avane. Võtsin kasutusele meetmed.

IMG_2519

18

27. veebruaril sai meie pisike preili 18 kuud nooreks. Mõõtude järgi piiga nii väga pisike polegi. Arstil käisime teisipäeval. Strateegilised näitajad: 86cm pikkust ja 12,5kg kaalu. Ehk siis mu “pisike hantlike” on juba veerand minu kehakaalust ja veidi üle poole minu pikkusest. Lisaks on 12 teravat hammast. Tohutu kergendus. Minu jaoks on niigi suhteliselt piinarikas pidevalt ise süüa kokata, aga vähemalt ma ei pea enam muretsema ja menüüd koostades mõtlema, kui mälutav on toit meie kõige tillemale pereliikmele.

  • Iseloomu moodi loom hakkab ennast vaikselt näitama, või on see lihtsalt ealine iseärasus, mine võta kinni. Söögilauda enam kutsumise peale ei tulda, kihutatakse (khm, kuna jooksujalg pole veel eriti osav, siis võib esineda kiiruse arendamise käigus kokkupõrkeid maaga) hoopis toast minema. Õueminekuga on sarnased lood. Kui kombe põrandale pannakse, siis hoogsalt asutakse ise salli, kampsunit, kombet, saapaid endale selga ajama, mitte küll väga edukalt, aga ikkagi, soov on suur, kui mina tahan sekkuda ja natuke aidata, saadakse pahaseks, kihutatakse tuhatnelja elutuppa, kui järgi lähen, hakatakse eest ära jooksma.
    Kui midagi ei meeldi või enam ei taheta, tuleb kiirelt annikeelne “kõik” ja see on nii resoluutne, et kui me kõlanud korraldusele ei reageeri soovitud viisil, järgneb häälekas protest.
    Annukat kärusse saada, kui tema seda ei taha, on mitte ainult kurdistav, vaid juba ka füüsiliselt üsna kurnav tegevus (12,5 kg visklevat ja oma õiguste eest võitlevat pisikest mutukat paigal hoida, et ta käru rihmade alla surada, pole väga lihtne).
  • Täiest kõrist kiljumine on väga popp. Seda lihtsalt kiljumise rõõmust. Piiga lausa väriseb, kui püüab maksimumi oma häälest välja pigistada.
  • Eelnenud jutt tundub kõigile, kes neiuga kohtuvad, uskumatuna. Sest. Reeglina on preili seltskonnas vagur ja äärmiselt tagasihoidlik, eriti kui temale tähelepanu pööratakse, kui saab toimuvat distantsilt jälgida, võib käitumine veidi teine olla.
  • Piiga on jätkuvalt suur sülelemb.
  • Popiks on muutunud toolid, neile pealeronimine.
  • Esineb (haruharva) neid imelisi kordi, kus neiu jääb ise üksinda omas voodis magama, valdavaks on unehõlma kadumine ainult koos saatjaga (loe: mina või Jaan peame võreka kõrval omas voodis pikutama).
  • Koerad on A ja O. Neid nähes võib preili muutuda väga emotsionaalseks.
  • Kiivid on lõpuks ometi tunnistatud söödavaks kraamiks, samuti munad! Neid lausa armastatakse. Läks ikka pääääris mitu kuud, enne kui preili tunnistas mõlemad täiesti puhtal kujul söödavaks, ilma igasuguste lisanduste ja peitmisteta. Läätsed on veel, mida ma sooviks, et preili oleks nõus sööma. Hetkel ei söö ta neid ka näiteks püreesupis.
  • Siia passib nüüd ära märkida preili lemmiksöögid: peet! (on alati meeldinud, kummaline, ma vihkan peeti), toortatar, juurviljahautis, keefir, või, marjad (pohla enam väga ei armastata, aga külmutatud astelpajumarjad on jätkuvalt tõeline hitt), õun, rosinad, herned, pannkoogid, leib
  • Lemmiktegevused: raamatute ja ajakirjade lehitsemine, palliga mängimine, riiete endale selga-ümber toppimine-mässimine, tal on paar laulvat mänguasja, mõlemad meeldivad, puidust puzzlede kokkupanemine, oleks ideaalne, kui emme suudaks pidevalt käruga rallida nagu võidusõiduautoga, KIIKUMINE!, käest kinni jalutamine (preili võib võtta toas sul käest kinni ja tahta niisama jalutada, kahju, et väljas pole suvi…), lampide põlemapanemine või kustutamine
  • Lemmikasjad: MÕMMI (kaisukas number üks!) endaga igale poole kaasa vedamine, preili isiklik telekapult (patareideta, täiesti ehtne pult, katki, aga preili sellest ei hooli), preili isiklikud täiesti ehtsad võtmed (topib neid jätkuvalt külmiku uste vahele), kaks suurt mängukoera
  • Aeg-ajalt juhtub koomilisi olukordi. Minu senine lemmik: Jaan näitas mulle oma moblast üht lühikest videoklippi. Anni oli otseloomulikult samuti suur klipihuviline. Jaan pikutas diivanil, tõstsin preili tema kõrvale. Ilmselgelt ei olnud see kõige parem positsioon klipi vaatamiseks, vähemalt preili meelest. Anni nihverdas ennast Jaani rinnale istuma. Kaks sekundit hiljem nihverdas edasi. Ju siis polnud maksimaalne vaade. Tõstis peput, tagurdas natuke ja… istus Jaanile otse näkku :D Ilmselgelt kaugus, kust Jaan ise klippi vaatas, oli ka preili meelest ideaalne.

 

IMG_2569

Tool ja “laud” ja raamatud – Anni lemmikud

 

 

Udu

Ma ei kannata kolmapäevi. Täna kuidagi eriti… Täielik madalseis. Oleks tahtnud teki alla pugeda ja kogu päeva vaikselt maha magada. Pooleteiseaastase kõrvalt, kui ühtegi teist hoidjapersooni läheduses ei viibi, säherdust luksust endale lubada ei saa. Tegin kaks katset kõigest mõned minutid Anni päevas mitte osaleda.
Esimene katse – viskasin korraks diivanile pikali. Issand kui unine ma olen! Teist päeva järjest ei suuda ma oma panga püsiparooli meelde tuletada. (Kurram see läheb vist varsti mingi diagnoosi alla.) Öösel liiga palju ärkamisi. Ei, Anni ei karju ja tal ei tule hambaid, vist. Lihtsalt lutti on vaja otsida või ma ise ärkan üles, et kontrollida, kas preili pole paljas ja kohendan tekki.
Võimalik et asi on mu teises juttiminevas 24/7 beebimamma olemise nädalas. Jaan tuli lumelauapuhkuselt pühapäeva õhtul. Järgmine päev läks tööle. Keegi peab siin ju tööd ka tegema, eksole, mitte lihtsalt kodus passima. Saan aru.
Tagasi esimese katse juurde. Viskasin end elutoas diivanile. Anni vaatas aknast parajasti toolil kõõludes naaberkrundil toimuvat ehitustööd. Kohe kui pikali sain kõlas – Emmee!?
Preili laskus toolilt põrandale, vudis diivani juurde ja hakkas joonistuslaua nuppe minu peale laduma. Konkreetselt näkku pani, põse peale. Seejärel tõi joonistuslaua ja tahtis selle mulle pähe panna. Ilmselgelt olin sunnitud aktiveeruma.
Teine katse oli mingi aeg hiljem magamistoas. Viskasin end pikali. Anni jauras natuke soolalambi ja radiaatori kuumuse reguleerijaga ning siis hammustas mind jalast. No niimoodi naljatlevalt, mitte valusasti. Aga ikkagi liigitub see tähelepanuvajaduse alla.

Kõigele lisaks ei suvatsenud preili lõunaund magada. Oma meelest olin natuke isegi pingutanud, et teda füüsiliselt ja vaimselt ära väsitada. Näitasin talle elus esimest korda päris kalu, küll akvaariumis, aga ehk asi seegi; õppisime sõnu; käisime jalutamas; preili sai just täna selgeks kõrrest joomise; treppidel ronimise gümnastika läbisime edukalt (Triin, Sa peaks meile vähemkorralikke õueriideid andma); omaalgatuslikult kühveldas preili kinnastega lahtist tänavakillustikku. Täiesti enam-vähem asine päeva esimene pool oli, minu meelest.
Siis hakkas vihma sadama. Korralikku tihedat vihma.

Pildil: Suured sõbrad