Unetus seljatatud. Pärnus oli mõnus, nagu ikka :) Käisime iga päev mammal aias tikreid, punaseid ja musti sõstraid söömas, isegi natuke vaarikaid jagus meile. Tegu on kollektiivse aiaga, mitme elamise peale. Ma ei tea, kas seal kehtib reegel, kes ees see marjade sees, või midagi, igastahes, me ei näinud mitte ühelgi korral mitte kedagi teist põõsaste vahel siblimas. Veelgi hullem, ma ei näinud mitte kordagi mitte ühtegi teist inimest aias. Mis mõttes, eks ole. Aias on küpsete marjadega põõsad ja mitte keegi ei vitsuta vahetpidamata mammunaid. Uskumatu.
Me pingutasime nii kuis vatsad võtsid, sõime nagu näljahädalised. Kui preili järjekordselt informeeris “Otsas!”, ja sättis end minekule, tegin ainukese loogilise järelduse, et tal on marjadele reserveeritud kõhuruum täis saanud, sest marju, neid oli. Neid oli suisa nii ohtralt, et jäi ka pärast meie Pärnust lahkumist märkimisväärsel hulgal põõsastele.
Üheks meeliköitvamaks atraktsiooniks Pärnu-külastusel sai neiu jaoks Bingo ujumaskäimine jões. Nõuti lausa kordusetendusi. Bingo oleks neid isegi rohkem andnud, kui vaid oleks lubatud, aga noh, ei saa ju päris igat preili soovi ka alati täita. Ja neid soove, ollallaaaa!, neid on meil tekkinud… ja tekib juurde. Pluss üks pidev-lakkamatu “Ei taha!” skandeerimine võtab kohati juba kõrvad sedasamustki jooksma…
Kui ma poleks näituseks terve eilse päeva jooksul saanud no niivõrd grandioosset “Ei tahaaa!” kontserti kuulata, siis võimalik, et väiksema kaliibrine eitahatamine, pluss keset tänavaid maha istumine ja edasi liikumast keeldumine, oleks mind lõpuks pehmelt öeldes ära tüüdanud, aga kuna etteasted kõik kokku olid muljetavaldavad, ajas mind kogu see esinemine õhtuks juba omajagu naerma.
Vahemärkus: Huvitaval kombel olid mul õhtuks silmad ülimalt väsinud. Ei tea millest? Ettendus iseenesest, mis kogu selle tänavatel ja mänguväljakul jauramise juurde käis, ei pannud mind just eriliselt silmi pungitama, vähemalt mulle tundub nii. Pigem oleks võinud kõrvad või pea valutada.
Või pigem mitte. Ma olen kuulnud neiut täisvõimsusel kisamas. KUI kõik need eitahatamised muutuvad ükskord tõeliselt kriiskavateks, vot siis pean ma arvatavasti pärast ägedamat päeva ühe ägeda kõrvavaluga arstile minema, aga praegu kindlasti mitte. Praegused ühe tänava otsast teise karjumised on köömes nende võimete juures, mida ma tean selles väikses kõris peituvat ;).
Mõnikord ise ka ei usu, et meie tagasihoidlik-vaikne neiu on muutunud selliseks esinejaks ja no niiiiii kangekaelseks, et … Kohutav kahene on saabunud :) 11 päeva veel ja preili saab ametlikult 2-aastaseks.
Kas me hakkame ükskord minema või ei hakka?! (mänguväljakule)
Kivid… mmmm… Andke mulle rohkem kive!
Igapäevane. Küsimus on millise nurga alt asjadele läheneda. Kui näed asju õige nurga alt, on alati tuju hea. Antud juhul keset Pärnu peatänavat Augustiunetuse täiesti algustundidel. Neiu oli vaimustuses, ilmselgelt. Ma parem ei kirjelda, millise huilge saatel enne ja pärast selliseid “vaatlusi” inimeste vahel ringi “joosti”. Ja EI, me ei olnud üleväsinud, me olime just täiesti korraliku lõunaune maganud.
Tagakaas, tekst sellel, tekitas ülemäära kõrgeid ootusi. Enne lugema asumist juba kujutlesin, kuidas ei suuda raamatut käest panna ja iga vaba hetk kuulub vaid talle. Midagi nii ekstreemset siiski ei juhtunud. Pigem vastupidi. Liigne depressiivsus ja mitte just ülemäära köitev jutustamisstiil (maitsed on muidugi erinevad) pelutasid kohati eemale. No aga samas, mis lillelisust sa ühest skisomaailma uppunud minajutustaja loost ikka nii väga leida tahad. See peabki depressiivselt mõjuma.