Meistriklass

Igavene talv on saabunud. Ilm.ee andmetel on Tallinnas praegu tuulekülma -6. Pilk aknasse – sajab lund, või mis sajab, tuiskab! Ja hoolimata prillivabast lühinägelikust pilgust tundub, et mitte ainult lund. Eesti talv. Tuul rebib puude latvu säherduse innuga, et mine tea, tahab ehk naabrite hoovi kena talvepuudevaru ühe raksuga maha murda. Milline imeline kevadilm! Vaatad oma soojast toast ja kohe “hirmsasti” tahaks õue minna, eks ole.

Kui tõsisemalt kirjutada siis, kusjuures, tahaksi, sest uskumatu lugu küll, aga seekordne nädal oli veelgi “fantastilisem” kui eelmine. Ausaltöeldes, ma ei julge kohe mõeldagi, mis  järgmisel nädalal juhtuma ja saama hakkab. Väike lootus on, et ehk ikkagi kunagigigi-iii saame terveks ja võime rõõmsad olla ka õues, mitte ainult tubastes tingimustes. Just nimelt sellesamuse lõputuna näiva toaspassimise pärast ma praegu läheks hea meelega õue, aga kuidagi tohutult nõrk tunne on ikka veel kontides, pea käib ringi ja… Meil pisipreiliga oli ränkropp oksetõbi kallal.

Terve eelmise nädalavahetuse oli elu lill ja siis põmm – kõik kohad okset täis! Anni dikteerimisel võtsin sisikonnaväljutamise raske koorma enda õlule kolmapäeva lõunast. Erinevalt pisipreilist suhtusin asja tõsisemalt, või siis mu keha leidis, et aeg on korralikuks kevadpuhastuseks ja aktiivne saasta eemaldamine käis igast otsast. Seda kuni keskööni umbes ja nii põhjalikult, et olin põhimõtteliselt pilditu, kui viimaks olukord rahunes. Liiga palju infot :D? Lugemine ei ole kohustuslik. Nii et hopp! ekraan kustu ja tee parem oma lähimale kõrvalviibijale näituseks mõni kompliment või lihtsalt kalli.
Mina igaljuhul jahun siin edasi… Mul ei ole elus kunagi füüsiliselt nii halb olnud kui nende vähema kui 12-ne tunni jooksul. Ja nagu mulle tundub, siis taastumine võtab päris tublisti aega. Kaotasin 2kg, ütleks et justkui nipsti, aga see “nipsti” oli äärmiselt vaevalise protsessi tulemus. Langesin kolinal alakaalu. Jaan ostis mulle nüüd paki komme, taastumiseks (loe: kaotatu taastamiseks).

Rohkem detailidesse ei lasku :), et kui palju, kes, kuhu ja mida oksendas ja kes ja kuidas koristas. Oluline on, et Jaan pole tänaseni veel haigestunud, kuigi pereõde telefoni teises otsas väitis mulle – tõbi on hirmnakkav ja viibigu me igasuguste sümptomite vaibumiseni raudpoltkindlalt kodus nelja seina vahel. Nagu ma oleks öökivana kuhugi kaubanduskeskusesse tahtnud minna või midagi, mul oli ausalt öeldes kõvasti pakilisemaidki toimetusi ja sihte kuhu õigeks ajaks jõuda…

Uuelt nädalalt ootan vähem üllatusi ;)

 

Tükkhaaval

Möödunud nädal oli “täiuslik”. Jaan oli Londonis. Preilil oli väike palavik ja nohu, ehk siis veetsime lõbusasti neli päeva toas. Et lõbu oleks veelgi täiuslikum, saabus üleöö, kui  olime viksilt ning viisakalt kaks päeva tubastes tingimustes väga rõõmsad olnud, 38,6-ne palavik. Ärkvelolles tahtis pisipiiga õõdsuda vaid kõhukotis ja kuulata muusikat. Kõik uned, ka ööuni, olid väga katkendlikud… Lisaks kadus mul arvutist internetiühendus. Mõnikord ikka veab, eksole. Sellest viimasest ei olnud küll tegelikult suurt hullu miskit, nagunii olin õhtuks nii väsinud, et lugesin natuke raamatut ja vajusin käbedalt magama. Und võimaldas preilile külla saabunud viirus katkendlikult üsna piiratud kogustes, nii et mida varem unepilti nautima hakkasid, seda parem.

Perearstile jõudsime ka. Tahtis meid näha, et noh, ikkagi nädalavahetus tuleb peale ja mis kõik siis võib saada ja olla ja juhtuda, kui pole arstil käidud, aga pisikesel kodanikul on ränk köha ja kõrge palavik. Mõistlik. Olin kahe käega poolt. Anni oli äärmiselt rahulik, ületas minu meelest igati oma tavapärast taluvuse piiri st lasi arstil kisa-kärata kõrvu kontrollida, kurku vaadata ja isegi verd võtta. Istusin nagu hämmeldunud kana piiga süles ja korrutasin vaikselt kui tubli tüdruk ta ikka on. Puhas määädzik!

Kuni me analüüsi tulemusi ootasime ajas Anni seltskondlikkuse mõttes juttu. Kusjuures, ta arvestas, et suured inimesed ei saa tema beebikeelest suurt midagi aru ja avaldas oma mõtteid ainult selges eesti keeles. Ehk siis informeeris meid akna taga mööda sõitnud autost, titast, kes kõrvalkabinetis karjus ja nipet-näpet mõnest asjast veel, mis talle silma hakkas. Anni tituleeriti automaatselt jutukaks preiliks. Selle pihta oleks ma võinud öelda, et erandlikke olukordi juhtub, khm, ja hetkel on just üks selline käsil. Jätsin ütlemata, sest tegelikult ma ju päris hästi Annit ei tunne :) Ma ei tea, võib-olla ongi jutukas. Mõnikord need käbid ikkagi kukuvad kändudest naaaatuke eemale. Veerevad. Teate küll.

Järjekordne määädzik toimus, kui tagasi koju saabusime. Palavik oli kadunud. Preili kimas korteris ringi nagu poolunetut ööd poleks olnudki. No nii imelik. Hommikul oli kuum ja palavikus, arsti juures kuum ja palavikus, koju jõudsime – täielik ümbersünd.

Natuke niisama anni-juttu ka. Preili saab peagi jälle kuuvõrra vanemaks, killuke igapäevast anniksolemise lugu ritta seada on seega täiesti kohane.

Kohe-kohe aasta ja kaheksakuuseks saava neiu uus lemmikmäng on tuttupanek. Jaa, selline mäng on olemas! Elutoa põrandale pannakse villane pleed, sellele väike padi ja tekiks teine ülipehme pleed ja kamandatakse “Emme, tuttu!”. Noh, mis ma oskan kosta. On jõudnud kätte aeg, kui hakatakse läbi mängima situatsioone, mis on mingil moel oma märgi maha jätnud. Hea mäng. Ma võin lamada ja mitte midagi teha, vähemalt mõned minutidki. Mõnus.

Teine lemmik on tagaajamine. Ja kolmas kannab nime “Emme, peitu!” Seal eeldatakse, et lähen oma voodisse poen teki alla ja laman vaikselt mõned minutid. Jälle – väga hea mäng! Vähemalt minu meelest. :D

Appi! hüüdmine sageneb. Küll hüütakse appi, kui preilit riidesse pannakse või riideid ära võetakse, kui tagaajamist mängitakse jne. Käsutamises ollakse suisa meister. “Emme, too-too!” on meil igapäevane repliik. Reeglina kõlab see söögilauas. Tooma peab enamasti leiba või juustu. Voodiski kõlab mõnikord too-too!, siis on vaja käbedalt kohale vedada kas jänes või mõmmi või karu või kutsu või… Üle kahe kaisuka ma voodisse ei luba.

Preilile meeldib meiega pühapäeva õhtupoolikul väljas söömas käia. Nagu ikka ei istu ta lastetoolis, vaid meie vahel või tavalisel toolil laua ääres. Sööb koos meiega st kogu toit saab tellitud lauda korraga. Ei ole nii, et üks sööb ja teine tegeleb nii kaua preiliga. Ei. Kõik söövad. Annit aitame Jaaniga kordamööda. See on lihtsalt utoopia millised kogused toitu sellesse pisikesse inimesse ära mahuvad ja just nimelt väljas süües. Nagu… ma ei tea, tal oleks nagu mitu kõhtu. Ta on võimeline sööma ka siis, kui oleme eelnevalt piigal kodus kõhu täis laadinud. No vot! Kohe nii võimekad olemegi! Ise ka ei usu, aga oleme!

P.S. Ei, neiu ei söö väljas friikaid, makarone või midagi muud imelikku, mis  lastemenüüdes kirjas. Tema menüüsse kuuluvad enamasti ahjujuurikad, sest me käime valdavalt ühes ja samas kohas söömas ;) Tema lemmikuks on ahjuküps peet, pluss ohtralt leiba, mida sealsamas bistroos-restos valmistatakse.

 

 

 

Lähme rei-si-leeee!

Täna kaaperdas preili Jaani kohvri. Ilmselgelt ei saa issit homme üksinda Londonisse lasta. Anni tahab kaasa! Esmalt sätiti kohvrisse mõmmi ja jänku, ega muud üks pisike põnn reisil ei vajagi, peaasi et saab oma pehme(d)-turvalise(d) kaisuka(d) iga kell kaenlasse haarata.

No ja siis veel see pisike asi, et noh, ennast tuli ka kohvrisse sättida, sest egas kuidagi teisiti vist reisile ei saa…

1-v

2-v

5-v

6-v

8-v

P.S. Preili on nüüd ametlikult suur tüdruk. Tuttumineku juures emme või issi enam olema ei pea, nad võivad suisa kodust ära olla, nii nagu eile juhtus. Peaasi et on olemas vanaema, kes tuduka selga aitab ja voodisse tõstab. Ei mingit jooginõudmise seeriat, lihtsalt veerand tunnikest rahulikku omaette mõtisklemist ja sügav uni oli kohal.

Tekib küsimus, miks minu või Jaani puhul iga veidikese aja tagant aktiivselt juua küsitakse. Või noh, tegelikult ei teki…  Vanaema peaks rohkem ekspluateerima.

Kribin-krabin

Anni sobrab meeleheitlikult oma kummuti ühes sahtlitest ja korrutab lakkamatult: “Kus on?Kus on?Kus on?”
“Mis sul kadunud on, Anni?” tunneme Jaaniga mõlemad huvi. Preili on lõbustatud olemisega ja korrutab vastuseks: “Kus on?Kus on? Kus on?” Sihitu sobramine sahtlis jätkub.

Nii juhtub, kui sul on ema, kes pidevalt kaotab oma prille ja on sinult juba imikust peale küsinud:  “Anni, kus mu prillid on? Kus on prillid?!”

***

9789949389261

Püüan meeleheitlikult Annit kärusse saada. Anni näitab igati välja, et tema KÄRUSSE, küll EI LÄHE. Selle kinnituseks kõlab: “APPI! Emme. APPI! Emmeeeeee!”

Nii juhtub, kui oled pool aastat koos ühe pisikese inimesega vaadanud raamatut “Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda” ning esitanud stseeni uppuvast ning appikarjuvast krokodillist veidi üle võlli (säherdused teatraalsed etteasted leiavad aset vaid siis, kui me Annukaga kahekesi oleme )… Nii sul ongi kodus aasta seitsmekuune kodanik, kes karjub APPI!, kui ta oma ema teda täiesti mõistlikel kaalutlustel kärusse püüab suunata.

***

Kui sa oled oma kuivainete kappi lubanud allakahese preili, tuleb arvestada tagajärgedega… Ilmselt versioon pisikesest neiust, kes mulle mõned päevad tagasi kaneelise ninaga suurte silmadega mõistmatult otsa vahtis, kui püüdsin roosa soola topsist miskipärast sinna valatud kaneeli eemaldada, on veel üsna mahe versioon sellest, mida kõike nimetatud kapis kokku saaks keerata…
Pean oma tähelepanu kruvima kõrgemale tasemele!

***

Sa istud vetsus. Ikka asja pärast, mitte ei ole põgenenud paari rahulikku hetke varastama. Ja siis sa kuuled kahtlast heli… Sellisel juhul ei ole kätepesu sugugi esimene asi, millele sa mõtled. Hea on, kui käigu pealt suudad püksid jalga vedada, sest need allakahesed, jeeeeesus!, need on ju kiired, ja aeg, see on sellisel juhul tuhandeid kordi kallim kui raha. Preili oli oma ronimisretkel võtnud suuna esiku aknalauale. Õudne! Ei taha ette kujutada, mis oleks siis saanud, kui ta sealt alla oleks pudenenud.

 

 

Hambad ja nädala õppetund

Ajad tagasi kurtsin, et näe, olen üks igavene laisk lohe, vast juba pool sajandit pole hambaarstile raha viinud. No päris nii see kurtmine ei käinud, aga midagi enam-vähem sinnakanti. Panin aja, ootasin järjekorras mitmeid kuid, sest mul ju ei olnud ühtegi kaebust, tahtsin lihtsalt kontrollida, kas piimariiuliamet võttis oma ka hammastest.

Möödunud teisipäeval istusin hambaarstitoolil. Selgus – käisin härra tohtri juures viimati kolm (!!!) aastat tagasi.

Kui ära hakkasin minema, kõlas umbes midagi sellist: “Tavaliselt käiakse aastas korra oma hambaid kontrollimas. Aga no sinu puhul… Tundub, et võib öelda – näeme siis jälle kolme aasta pärast!” Minugi poolest :) Oi, kui tänulik ma ikka olen, et mulle niivõrd fantasitiline hambaid kaitsev sülg on antud! Ei ühtki auku. Jaan leidis, kogu mu hambaarstilkäimise jutu peale, et me peaks veelgi rohkem suudlema… Teadagi miks.

Nädala õppetunni sain Eesti Energialt. Korteri esiku laetuled vilkusid, selgus, et tuleb vahetada trahvo. Trahvo, muideks, maksis 22 euri, aga kogu teenus kokku läks meile maksma 98 euri (sisaldab ka trahvot). Üle mõistuse, eks ole. Mees tuli esimesel päeval, oli 15 minutit meil, leidis probleemi, teatas, et tal trahvot kaasas pole, tuleb homme ja vahetab. Esimese päeva eest sain arve, mis sisaldas 38 euri (tunnihind koos käibemaksuga), järgmine päev tuli trahvot paigaldama, sain järgmise arve, mis sisaldas järjekordselt 38 euri (tunnihind, reaalselt viibis mees kohal 20 minutit) ja muidugi lisandus trahvo hind. Kõik kokku koos käibemaksuga 98 euri. Lihtsalt räme. Siit moraal – kui vähegi võimalik, ära Eesti Energiat esmajärjekorras tülita. Võimalusel otsi alternatiive.

P.S. Sellesse nädalasse jäi preili esimesed liitsõnad. Nendeks olid hapukoor ja tudukombe. Ütles ta neid küll kaheosalistena st hapu(väike paus)koor ja tudu(väike paus)kombe.

Ja ka tema kõige esimene lause kõlas möödunud nädalal :D Ega ma üldse ei imesta, et ta midagi sellist ütles… Ta on ilmselt konkreetset lauset minu ja Jaani suust kõige rohkem kuulnud. Lauseks oli: Mis see on? Ega see muidugi väga selgelt ei kõlanud. Ütles ta seda peatpidi kuivainete kapis, kui parajasti süüa tegin. Olin mõttega söögitegemise juures, nii et ma esialgu ei pööranud tähelepanu, et mis mõmin sealt kapist kostub. Aga kui kuulatasin, siis kõlas see kui üks pikk sõna – miseeon? Preili ütles seda kiiresti mitu korda järjest. Eks ma siis peegeldasin tema küsimust ja ütlesin vastu: “Sa tahad teada, mis see on?” Neiu säras :).
Et ma ei arvaks – mul on raudselt mingid luulud ja ma lihtsalt kuulen Annuka suust seda, mida tahan kuulda – suutis piiga täpselt sama küsimust demoda ka Jaanile.

 

 

W. Bruce Cameron “Koera elu mõte”

Lugesin. Nutsin, korduvalt. Kirjutage emotsionaalne lugu, kus peategelaseks on mõni loom või laps ja ma nutan teile vabalt jõe. Filmi ei ole näinud. Ei vaata ka.
Raamatu kaanel on lõik – W. Bruce Cameroni südantsoojendav, läbinägelik ja sageli pisarateni naerma ajav raamat „Koera elu mõte“ pole lihtsalt emotsionaalne ja lõbus lugu ühe koera paljudest eludest, vaid ka inimsuhetest koera pilgu läbi ning vankumatust kiindumusest inimese ja tema parima sõbra vahel.
Pisarateni naermist minu puhul ei esinenud. Tegelikult – üldse ei naernud, muigamist tuli ette, peab möönma. Järjekordselt tekkis tunne, et nii väga tahaks koera, aga sellise korteri puhul nagu meil ei saa, ei saa st ei tohi, ei tohi võtta koera. Koerale on vaja ruuuuuuumi.

Jorra-porra

Jätkuvalt ma ei suuda ära imestada, kuidas niivõrd rahulikust ja pikalt väga beebilikust neiust põhimõtteliselt üle öö sai absoluudselt kõigele vastusõdiv preili. Müüüüüüstika! Ja mina veel naiivselt uskusin, et meil mingisugust kohutava kahese draamat ei tule. Täiesti puusse panin oma oletusega. Nüüd on siis käes – pidevalt mingi ajugümnastika, et saaks kuidagigi rahulikumalt ja jonnivabamalt täiesti igapäevased rutiinsed asjad tehtud.

Küll on draama kärrupanemisega, seejärel kärust välja võtmisega, riidesse panemisega, riidest lahti võtmisega, pesema minemisega jne jne.

Söögilauaski kõlab “ISE!”, kuigi aeg-ajalt kõlab ka “EMME!”, mis tähendab, et pean preili pudrulusikaliigutamise vastutusrikka ülesandega ise jätkama. See söögilaua ISE mulle meeldib :) Las kühveldab ise putru kõhtu, ta muide, sööbki sedaviisi rohkem. Eks teisi temaealisi vaadates tuleb nõustuda, et oleme tegelikult üsna hilised “mässajad”. Lubati kerge hingetõmbepaus kogu beebiaja unedraama kompensatsiooniks, aga nüüd – paneme ikka täie rauaga, on muidugi pehmemaid päevi ja aeg-ajalt päästavad võõrad situatsioonid, mis võtavad häbenema ning protestituure vähemaks, aga mitte alati.

Näiteks käisime möödunud nädalavahetusel Kohalikus söömas, neiu toimetas lastenurka sätitud köögis. Aeg-ajalt tuli meie juurde, võttis näiteks Jaanil näpust kinni ja vedas enda juurde mängima. Muidu oli kõik tore, aga kui äramineku aeg käes, pidime veidi ikkagi trikitada. Ega seda nüüd mingiks eriliseks kavaldamiseks saa muidugi nimetada…
Lihtsalt, lubasin tal mängunurgast enda kätte jätta pisikese eeslikese. Sai seda hoida kuni teda riidesse panin, seejärel läks Jaan neiuga tagasi mängunurka, kus uus põnn rõõmsalt askeldas. Jaan palus Annil eesel poisile anda ja hüvastijätuks lehvitada. Jätkuks kohe supsti sülle ja õue. Toimis. Kiire ja vaikne lahkumine.

Köögikappide beebilukud enam ei pea. Need võetakse lahti. Ausaltöeldes, kuna absoluudselt ei toiminud keelamine, et kapi uksi lahti teha ei tohi, siis nüüd ta võibki mul kuivainete kapi uksi lahti teha. Jälgin ja valvan, mida ta teeb ja ühtlasi räägin, mis asjad kapis on. Jahvatatud pipra ja sidrunhappe jaoks leidsin ruumi ülemistes sfäärides, ülejäänu väga ohtliku kraamina ei tundunud. Ka nõudekapile pääseb ta ligi. Täielik peavalu. Hetkel küll võtab ainult oma nõusid ja väikseid alustaldrikuid, millele on näinud mind külmutatud marju panemas, ülejäänud kraami jätab puutumata, vähemalt praegu veel.

Eile kasutasin veidi “tõsisemalt” neiu abi söögitegemisel. Mulle tundus, et tulgu ja olgu parem korralikult ninapidi juures, kui saboteerib täielikult minu püüdeid toitu valmistada. Ronis oma toolile ja seisis sellel minu kõrval. Sai sibularõnga jääke kraanikaussi visata, piima munadele peale valada ja piima-muna segule soola raputada. (Jah, ma kasutan nüüd natuke roosat soola toiduvalmistamisel, täiesti magetat toitu ei tee.) See viimane oli tema meelistegevus. “Sol” ja “peper” on tal ammu teada sõnad :D, tema enda veidi mugandatud versioonid soolast ja piprast. Teadlikult ma neid sõnu nö ei ole õpetanud, aga ilmselt, kuna aeg-ajalt seletan, mida parajasti pliidi juures teen, on need sõnad meelde jäänud.

Aga jah, olid ajad, kui hüüdsin “Anni!” ja Anni tuli minu juurde, nüüd kui hüüan “Anni!” preili kas ei tee kuulmagi või kihutab vastupidises suunas. Ehk siis meil on siin üks täiesti tavaline aasta ja seitsmekuune tibin :)