Tantsutund

Möödunud pühapäev oli mul “täiesti vaba”. Kui midagi on muutunud vabaks, siis tuleb see kiiremas korras täita. Millegagi. Nii igaks juhuks. Või mitte nii väga igaks juhuks, pigem selleks et oleks mõnus ärahõivatuse tunne, mis on kuidagi pehmem ja soojem kui tühjuse tunne. Reeglina…

Igatahes. Jaan oli omale organiseerinud päeva maastikumaratonil, mille ta, nagu hiljem selgus, suutis läbida täiesti elusa ja tervena, kulgedes läbi sopapasa muudkui küngastest  üles ja alla, üles ja alla… Jõudis ilusti preili ööune alguseks koju.
Meie aga kulgesime koos preiliga pühapäeva hommiku imelises päikesepaistes  tantsutundi.

Meil on siin tõesti absoluutselt kõik eluks vajalik käe-jala juures. Isegi üks pisike tantsukool (tegelikult on neid kuulduste järgi vist lausa mitu) asub vaid imelühikese jalutuskäigu kaugusel. Mis muidugi ei tähenda, et me neiuga sinna paar minutit hiljaks ei jäänud. Sest. Kaheselt ei saa loota absoluutselt mitte mingisugust koostööd. Vähemalt meie eksemplarilt. Ta ütleb: “Ei tahaaaaa!”, juba siis kui mul tekib üksnes mõte midagi öelda. Puhtalt selle peale, et avan suu kõlab igaks juhuks veelkord: “Ei tahaaaaaa!“.

Pika peale mõjub ei-taha-tamine üsna frustreerivalt. Ilmeksimatult ainult mulle, mitte talle, eksole. Kui seda pidevat protesti kõige tillulillumate asjakestegagi ei esineks, oleks elu ikka päris lill. Ausalt. Seevastu käib meil üks pidev vägikaika vedu hommikust õhtuni. Ma üldse ei imesta, et on olemas vanemaid, kes ostavad pidevalt oma võsukese ära näiteks magusat pakkudes.

Kohe esimestel tantsutunni minutitel sain aru, KUI naiivne ma ikkagi olin… Tantsutunnis peab ju asju tegema. Ja üldsegi mitte selliseid asju, mis sulle endale lambist pähe kargavad. Seal on omad harjutused, ülesanded, värgid… (Vahemärkus: tantsutund oli mõeldud 1,5-2aastastele, nii et teoreetiliselt ma vales kohas ei olnud.) Proovi sa kahest millekski lihtlabaselt sundida. See on võimatu. Kavaldamisteks pole eriti aega, et saaks põnni tegema seda, mida sina tahad. Korra-paar proovid midagi ja kui ta ei taha, siis ei taha. Kõik. Korras. Lõpp.

Ega meil ei piirdunud asi lihtsalt mitte midagi tegemisega. Anni võttis mul mingi hetk käest kinni ja ütles täiesti konkreetselt: “Lähme ära!”, ise samal ajal mind ukse poole vedades.

Juhendaja soovitas teha eesruumis üks jalutustiir ja proovida uuesti tagasi tulla. Õnnestus.

Kui põnnid said kätte lipud, et nendega vehkida-keerutada, toimus preili meelestatuses 180kraadine pööre. Täna on kolmapäev ja preili meenutab säraga silmis jätkuvalt lippe, mida tädi jagas… Ta ei teinud küll kõiki asju kaasa, mida ei saagi sellises vanuses üldse loota, aga meeleolu oli hoopis teine. Peegeldas ennast maast laeni peegelseinte ees, jooksis keel suust väljas edasi-tagasi, ukerdas mattidel, proovis mööda soojaveetorusid üles ronida (teised põnnid tegid sama, see ei kuulunud küll kohustuslike harjutuste hulka, aga noh, miks mitte ronida, kui saab).

Äramineku eel selgus, et esimene tund on külastajale tasuta nö proovitund. Eks näis, mis edasi saab. Lõpuks oli meie preili see kõige hoogsam mürgeldis. Ilmselt oli ta osavõtjatest ka kõige vanem, nii et võhma jätkus kauemaks, eriti veel kui alguses niisama seisti ja teiste tegemisi uuriti. Igal pühapäeval kindlasti käima ei hakka, aga võibolla mõnikord harva, et tuleks hea lõunauni :)

 

Advertisements

Köki-möki

Homme lubab päikest. Ilus ilm valimistepäeval tagab kopsaka häältesaagi. Vanarahva tarkus.

Õnneks andsin oma eelistustest teada elektrooniliselt, nii saan päikselise päeva muudele lõbudele kulutada, kahjuks küll vaid koos Preiliga, sest Härra möllab maastikumaratonil. Veidi teeb tuska, et plaan nädalavahetus (ja mitte ainult) veeta Pärnus, läks vett vedama. Täiesti proosalisel põhjusel. Pidime külla minema, siin Tallinnas, aga küllakutsujatel jäi laps täna ootamatult haigeks. Ilmselgelt tuli külastusele, mille pärast jätsin Pärnusse sõidu ära, kriips peale tõmmata.

No ja mida sa teed, kui plaanid luhtuvad? Et säiluks rõõmus meel ja sära silmis, lähed välja sööma! Eksole. Ilmselgelt kogu “kambaga” ehk koos Jaani ja kaheaastase põnniga.

Pole mõtet eelnevast paarist lausest irooniat otsida. Kahene pidas ennast täiesti viisakalt üleval. Ei saa öelda, et ta oleks rahulikult kogu aja paigal istunud (väga kaugel sellest) või suutnud loobuda sajal erineval moel omale tähelepanutõmbamast, AGA kõik jäi isegi minu mõistes viisakaks. Helinivoo ei tõusnud mõõtmatutesse kõrgustesse, kojumineku eel riidessepanek oli väga rahumeelne ja mis kõige huvitavam – preili sõi riisi ja krevette nii mis mühises. Riisi ta ei söönud minu teada enne peaaegu üldse, krevetid ei olnud oma ristseid seni saanud. Kahtlustan, et riisi muutis köitvaks asjaolu, et seda pakuti praetult. Praetult on ju kõik asjad paremad, või mis ;)

Kõhud täis, kõpsutasime kodu poole. Preili teatas, et ta ei taha koju minna. Kui küsisime miks, öeldi, et seal on igav. Muide, sama vastus kõlas, kui püüdsime teda õue tulema meelitada. Preili ütles, et jääb üksi koju, sest õues on igav. Miskipärast meid niivõrd loogiline põhjendus ei veennud ja kahest üksi koju ei jätnud. Üldse on Preilit midagi meie soovi kohaselt tegema saada viimasel ajal üsna komplitseeritud missioon.

Tänasega sai vist ühtlasi läbi periood, kus panime kordamööda Jaaniga Preilit ööunne. Selles mõttes, et kui Jaan jõudis mõistlikul ajal koju ja viimati olin mina Preilit ööunne saatnud, siis oli Jaani kord. Möödunud nädalal õnnestus Jaanil Preilit tuttu saata küll vaid ühel korral, aga no ikkagi. Asi selles, et kui muidu piirdus neiu protest issiga tuttuminemise vastu vaid väikse jorinaga, mis kadus kohe, kui ma magamistoast lahkusin, siis täna läks asi üsna tõsiseks kätte ära…

Raamatus “Meie lapse uni” kirjutatakse perioodist, kus laps hakkab eelistama ühte vanemat magamapanekul. Ilmselt sõitsime täna mainitud perioodi suure mürinaga sisse… Raamatus öeldakse, et kui eelistus on tekkinud, tuleb teisel vanemal muul ajal lapsega rohkem tegeleda. No vot siis. Huvitav, et nagu millal see toimub :) Jaan on ju tööl, või jookseb või on ühel oma iganädalasel traditsioonilisel üritusel.

Ja ega mina ka just suures vaimustuses ole järjekordselt kõik uned omale saada. Lohutan end, et neid on ikkagi ainult kaks kogu ööpäeva peale, võrreldes ühe teise ajastuga, mis juba tükk-tükk aega tagasi läbi sai. Pealegi khm-khm (koputan, sülitan… peaks järgnevad sõnad ära udustama, et kuri silm ja hr Murphi miskit ära ei vusserda), viimasel ajal mingeid tohutuid potilenõudmise-minemise-istumise maratone pole meil enam olnud, miljonist unelaulukorrast ja soovikontserdi nõudmistest olen ka vabanenud. Jäänud on päeva kokkuvõttev vestlus, mille vajalikkus on täiesti aktsepteeritav. Kahjuks pole ta küll nõus seda tegema mitte kuskil mujal kui voodis ja vahetult enne uneootuse algust, aga no mis siis. Pluss mõned tillukesed nüansid veel…

See kõik on ikkagi üsna köki-möki võrreldes meie äärmiselt “Musta Ajastuga” :)

IMG_5407

Pea jäi kogemata kaadrist välja :) Kiikumisrõõm.

IMG_5419

Teadlikult poseeritud pilt :)

 

 

 

Rachel Abbott “Maga hästi”

maga-hästiLugemise ajal tundus väga põnev. Et kuidas ikkagi kolme väikse lapsega ema suudab kontrollifriigist  ülihoolitseva abikaasa juurest koos lastega põgeneda. Eriti veel kui peaaegu terve maja on maniakaalse omandihullust abikaasa poolt salaja kaameraid täis topitud, pluss veel mõned nipet-näpet veidrad nõudmised-kohustused kodukanaks muudetud pereemale, mille täitmata jätmise korral saab meespool pea sekundi täpsusega aru, millal naine on suhelnud kellegagi väljastpoolt “turvalist pesakasti”.

Mind kiskus kaasa.

Lõpp ei pannud vaimustuma, aga no ilmselgelt ongi mind keeruline millegagi väga üllatada.

Päris lihtlabane pääsemise lugu see nüüd ka ei olnud. Paar kõrvalpõiget-konksukest ikka leidus.

Kunagi ei tea

Kõik räägivad Rõivasest. Peaks ka. Vist. Või mis? Vähemalt jääb selline mulje. KÕIK kirjutavad. Mitte et mul Rõivasest kahju oleks. Vanemast lapsest on. No tõesti, igast torust tuleb…

Või peaks hoopis oma elukaaslase liistule võtma? Ta ju käib ka minuta pidudel, veelgi enam, samamoodi välisreisidel, ilmselt tarbib alkoholi, kusjuures seda, et ta neil üritustel ka tantsib, seda ma juba tean. Õudne-õudne.

Ma võin siin praegu sarkastiline olla, aga … Kurat, kunagi ei tea tegelikult. Ja täna ta läheb ka peole :D Küsis luba. Armas, aga mõttetu. Ma ei keela kunagi, sest mina ei ole tema ema. Kui minul oleks õhtuks mingi plaan, teaks ta sellest nagunii piltlikult öeldes sajand ette.

 

Hans Koppel “Ei tule iial tagasi”

ei-tule-iial-tagasiSisututvustus tundus huvitav, pluss raamatu esikaane alla on kirjutatud kolmesõnaline lause – Väga hea lõpuga.

Võimalik, et olen lihtsalt parandamatu küünik, aga no üsna keeruline on põnevikel, kriminullidel või mis iganes sedalaadi iluromaanidel olla üllatava lõpuga, kui sa oled üsna mitut sedatüüpi kirjatükki eelnevalt juba lugenud. Reeglina ikkagi aimad midagi. Või pakud huupi kolme-nelja lahendusvarianti, millest ilmselt üks ikka täppi läheb.

Lause – Väga hea lõpuga. – intrigeeris seekord piisavalt. Alati need lugejalõksud mind ei püüa. Panevad hoopis muigama või vastupidi – peletavad eemale.

Aga seekord… Lugu nagu ise ei olekski midagi eriti uut. Järjest saavad kunagisse koolikampa kuulunud tegelased mingitel vähem-rohkem kahtlastel asjaoludel (pigem vähem) surma. Viimane kambaliige on teadmata kadunud – Ylva, noor naisterahvas ja ühtlasi pisikese tüdrukutirtsu ema.

Naist hoitakse vaid mõnesaja sammu kaugusel, lukustatuna naabermaja keldris. Ylva piin ei ole vaid füüsiline – tema tillukeses toas on ekraan, et ta näeks oma kodu ukseesist. Ta on nii lähedal, ja ometi nii kaugel.

Ja lõpp, see ei tule siis, kui lugu saab läbi. Teadmine saabub lugejani raamatu viimastel lehekülgedel, kus räägitakse sellest, millest kõik alguse sai. Ühest tillukesest episoodist…

 

 

Tiksume ja kukume

Raudselt olen kunagi siin maininud, et mul on probleem kelladega, kuuldavalt tiksuvate kelladega. Lühidalt – kui kuulen kella tiksumist, ei saa ma magama jääda.

Meil ei olnud praeguses tallinnakodus mitte ühtegi laua- või seinakella, kuni paar nädalat tagasi leidis siia tee üks tiksuja. Nüüd tik-takitab stabiilselt. Tulevikus ehk saab selle pealt preilile kella õpetama hakata.

Kell peab vahti elutoas, tiksumine oma detsibellidega ei häiri, magamistuppa midagi ei kostu. Nii võib täitsa elada. Ka kellaga.

a

Kukkumine. No see oli meie jaoks paras üllatus. Anni enda jaoks vast ka.

Nagu teada, siis ega meil siin eriti lõunaund magada ei taheta. Omavahelöeldes: õ-u-d-n-e-e-e-e! Nii nooruke inimesekesekene peaks kohe kindlasti veel lõunaund tegema, aga noh… Võtab ikka hullult läbi, kui pead pidevalt protestilainel, absoluutselt kõige suhtes, oleva kahesega kaksteist või rohkem tundi ninapidi koos veetma. See tambib üdini läbi. Valdavalt muidugi vaimselt. Ja mul on AINULT üks laps :D. Jeesus! Tunnen kaas neile, kellel on kolm enam-vähem üheealist last.
Olen juba paaril korral jõudnud mõelda, et paneks kasvõi une pärast preili lasteaeda. Seal raudselt magaks. Sest uni… Vähem peaks lugema, oleks endal kergem olla.

Ma ei anna neiule mingit valikut, et oooo! kas tahad täna magama minna või mitte. Ei. Ei mingit küsimist, lõunal tuleb voodisse põhku pugeda ja und silme ees kedrata! AGA. Kui ta on mul seal voodis 2 tundi ära passinud, ise täiesti rõõmus ja roosa (näost näha muidugi, et väsinud), olgugi, et hommikusest ärkamisest on juba 7h või suts rohkem möödas, siis ma ei tea….hoian teda kuni ööuneni voodis?!

Üldiselt ta mingit kisa ei tee enam (Jään “huviga” homset ootama. Ilmselt tõuseb kisa taevani.), lihtsalt leiab endale muud tegevust, et jummala pärast uni peale ei tuleks.

Laupäeval leidis ka. Tegevust. Ta nimelt mõtles, et ronib oma voodist välja. Preili resideerub uneaegadel minu meelest ikka vägagi sügavas võrekas. Kuskil 58 cm on voodi äärest madratsini voodi põhjas. Neiu ise umbes 88 cm pikk.

No ja nii oligi. Mingi hetk kuulsin magamistoast ehmunud kisa. Hääletooni järgi sain aru, et nüüd tuleb mul käbedalt kohale vurada. Kusjuures, vuramise pealt ütlesin Jaanile: “Nüüd kukkus voodist välja.” Kuigi tundus uskumatu, selgus kohalesaabudes, et täppi panin.

Vähemalt ta kangutas ennast meie voodi poolsest äärest üle, kukkus meie voodisse, aga kuna tegu pole siiski enam mingi sulgkaalus imikuga, vaid täiesti korraliku 13 pluss kilogrammiga, juhtus säherdune lugu, et ta ei jäänud voodisse püsima, sest võrekas, mis on küll meie voodi vastas, aga mitte selle külge naelutatud, nihkus ja neiu vajus põrandale. Sealt põrandalt ma ta leidsingi. Oli õnnetu, aga süles rahunes kohe. Ega ta haiget vast eriti saanudki. Ehmatus pigem.

Täna sain aru, et talv tuleb. Jälle. Ilgemalt rõvejõle. Mitte valge-kohev-pehme lumi, vaid eestimaine talv. See va lörtsi-tati-pimeduse aeg.

 

 

Noblessner ja Pikakari

Noblessneri valukojas Disainitänav Disainiöö festivali raames. Käisime kaemas. Oli. Kõike. Ka kukekestega bokserid hakkasid silma, muidugi mitte ainult… 19. nov. on rahvusvaheline meestepäev või siis 12. nov. on isadepäev, ega ei pea, aga kui keski tahab kingitust mõnele meeskodanikule teha, siis … Mõelge, kodanikud naised. M-õ-e-lgem! Mehed, need on meie nõrgem sugupool ja neid tuleb hoida! No vähemalt nendel kahel eelmainitud päeval ;)

IMG_5312

Anni ja Jaan on ka pildil. Üleval paremal :)

IMG_5323

Igatmasti vinget kaupa pakuti. Eriti vinge oli kollane täisnahast ridikül. Maksis hingehinda. Ei ostnud ilmselgelt. AGA. Tegu on niivõrd ägeda ettevõtmisega, kusjuures seekord ülimalt vägevas hoones, et olin rõõmus ka üksnes vaatamise-näppimise üle. Kogu kompott (asjad pluss ruum) oli ikkagi mitme pügala võrra enam kui tavaline vaateakna shopping.

IMG_5321a

Lisaks oli Noblessneri valukojas võimalik kaeda mitmeid näituseid Disainiöö raames.

Preili oli näitustest, või pigem ruumidest, kuhu need olid üles säetud, väga huvitatud. Igatmasti nurgatagused, sopid, urud piilusime üle. Minu tumedad teksad nägid pärast valukojakülastust välja hallilaigulised. Mõne seina vastu end kogemata toetasid või preilit natukenegi süles kandsid, nii et tema jalad mu reite vastu põntsusid, kohe olin krohvi(?)tolmuste laikudega märgistatud.

Ei, ma ei vingu. “Tolm” tuli maha. Õnneks.

Õhtupoole käisime rannas, Pikakaris. Laps tahtis mängida – kiikuda ja liugu lasta. Kõik nimetatud nõudmised said Pikakaris täidetud. Soomest tulevat laeva jälgisime ka. Anni teatas, et tahab Soome minna. Miks ma ei imesta. Oleks laev kosmosest tulnud, ta oleks kosmosesse tahtnud minna.

IMG_5347

P.S. Täna sain teada, et Annukas ei oska 15-tükilisi puslesid kokku panna mitte selle pärast, et ta on tükkide asukohad meelde jätnud, vaid ta lihtsalt oskab :D Ostsime täna talle ühe uue 15-tükilise Ravensburgeri Puzzle, väidetavalt 3+ vanustele mõeldud.

Jõudsin kojusaabudes vaevalt supi tulele soojenema panna, kui preilil oli pusle juba kokku pandud. Üksinda pani. Minu jaoks täielik määääädšik. Oleks aru saanud, kui me vähemalt ÜHE korra oleks seda enne jõudnud koos kokku sobitada, aga no ei. Ja siis vihtus sada korda järjest seda sama puslet kokku sättida. Pani. Lammutas. Pani uuesti. Lammutas…

Nüüd peab Lotte pusle ostma. See on 30tükine. Annukat huvitab Lotte. Ta pole ei multikat näinud, ega ka raamatut vaadanud, aga no meil on üks pisike lotteteemaline käterätik :) Selle pealt on tegelasi vaadanud. Ma-ei-saaa-aru, mis imevigur selles koerapreilis ja teistes tegelastes peitub, aga kahene on vääääegade huvitatud! Peaks raamatu laenama…

Meil oli väike “sünnipäev” ka. Preili sai 2aastat pluss 1kuud vanaks möödunud kolmapäeval. Selle puhul jättis neiu lõunaune ära. Poolteist tundi oli voodis, mängis oma tekiga paati, pluss pani oma kaisukat magama ja luges varbaid. Ei, ma ei olnud tema kõrval, et nii täpselt tean, aga mul on enam-vähem normaalselt funktsioneerivad kõrvad peas.