Viimati jooksin kevadel Maijooksul, enne seda ilmselt keskkoolis, kui ei arvesta mõnda üksikut üle kolme-nelja aasta ette tulevat spurtimist bussile või trammile. Kooliajal vihkasin jooksmist. Südamest. Surin iga jumala kord, kui meid jooksma pandi. Miskipärast tehti seda peaaegu igal kehalisekasvatuse tunnil, nii et mina olin see erandlik persoon, kes vihkas kehalist. Ikka kogu hingest. Tundus… Continue reading Peetri Jooks ja imelikud tunded südames
Tulime täna spontaanselt Annuga Pärnusse. Preili on juba nii suur (mõne nädala pärast kolmene), et saab kenasti kahekesi rongiga ja ühe seljakotiga esivanemate juurde sõita. Pole enam vaja miljonit pampu kaasa vedada. Ega muidugi käsilolevat suve ka seejuures väheoluliseks pidada saa. Harukordselt stabiilselt soojad ilmad ei nõua terve aastaringi garderoobi kaasavedamist. Tohutu pluss. Oleks saanud… Continue reading Tasuta Pärnusse rongiga!
Kirjapanemist alustatud kolmapäeval Täiesti ebaoluline, aga ma ametlikult teatan, et ka minusugusele soojusearmastajale on elamine natuke liiga kuumaks läinud. See muideks annab tunda juba mõtlemisvõimes. Näiteks täna hommikul juhtus säherdune veider lugu. Jõin kohvi, samal ajal koristasin hommikusöögilauda. Kõik oli juba enam-vähem kenasti korda seatud. Kui. Mingil imetabaselt spontaansel hetkel kraanikausist möödudes lihtsalt panin oma… Continue reading Kabinet või kajut või kodu – mis seal vahet on
Hommik. (Meie hommikud saavad jätkuvalt alguse heal juhul seitsmest, tavaliselt 6.45 või mingil veelgi varajasemal ajal). Pärnu. Annu läheb Jaaniga katusekamber-magamistoast elutuppa. Juba trepil alustab väike preili: "Kärbes Jaak. Kärbes Jaak. (paus) Kärbes Jaak!!!" Jaan matkib vastates imehästi Lottemaal tegutseva Kärbes Jaagu häält: "Lotte-preili, mis on?" Jõutakse elutuppa ja Annu teatab: "Kärbes Jaak, hakkame võimlema!"… Continue reading Kärbes Jaak kolis sisse
Kohe ei teagi kust otsast alustada... Viimased ööd, õigemini küll katusealune, kus need ööbimised suure palavuse kiuste mingil moel (kohati üsna piinarikkal ja ma ei mõtle siin viimast ööd, kus lõpuks läksin ilma igasuguse madratsita põrandale magamist teesklema) üle on elatud, soosivad pigem ärkvelolekut, ehk siis panen parem mõned vähemad-rohkemad read kirja, kui passin kuumaunetuses… Continue reading Müristab! Kus on mu kompass?
Leidub inimesi, kes pole discgolfi mitte kunagi mänginud. Meie pisike pere sellesse seltskonda ei kuulu. Isegi preili Anni on käe valgeks saanud :) Radasid, kus kettaid visata, tekib minu meelest pidevalt juurde. Kusjuures, tegemist on, kui sa just profitasemel ei taha discitada, suhteliselt odava, kohe kindlasti meeleoluka ja igati mõnusa viisiga jalutada värskes õhus kilomeetreid… Continue reading Viskasime “taldrikuid”
Jaanilaupäev pidi minema klassikaliselt grillimise lainel, aga läks teisiti... Autoga Tallinna kulgedes tekkis korraks tunne, et võibolla ikkagi oleks võinud riskida, oleks võinud minna... sinna... Hea, et ei läinud. Järgmine päev teatas ema, et pärast meie lahkumist said nemad endlale kurguvalu ja ... no ühesõnaga samad haigusümptomid, mis meilgi olid, pluss Annul oli jätkuvalt veidi… Continue reading Privaatselt
