Siit ja sealt

Oh-oh-hoooo! No ei jõua siia, noh! Mitte et mu päevad oleks hullult aktiivsed. Päevad on rutiinsed, suhteliselt. Pealegi, päeval pole mul mummuka kõrvalt võimalik arvutis passida. Aga vot õhtud, mnjaaaa, need mõned tunnid, mis on prääksuvabad, olen suutnud palju teisi oma meelest olulisemaid asju leida, kui siin jauramine.
Näiteks koostasin Annuka esimese aasta piltidest fotoraamatu, sisaldab see üle kahesaja foto, pluss lisasin tekstiliselt kuude ülevaatused. Tulemus saabus eile pakiautomaati. Zoombook.ee-st tellisin. No tuli täitsa tore asi. Mõned pildid näevad raamatus tumedamad välja kui nad arvutis paistsid, nii et oleks võinud neid veidi enne töödelda, aga no pole hullu. Ikkagi on igati tore vaadata. See on minupoolne kingitus Annukale :) Nüüd siis on tema raamatus kõik kirjas, millal, kus, kui palju jmt, ei pea mingeid pabereid lehitsema või vanades blogipostitustes surfama, kui tibin peaks kunagi miskipärast huvi tundma, millal tal näituseks esimesed hambad tulid.
Eks niisama on ka aega surnuks tambitud. Kui eelmisel aastal teatud khm-khm põhjustel ei saanud telekast suurt mitte midagi vaadata, sest kui mina olin üleval oli ka Annukas üleval, või ma ei julgenud telekat lahtigi teha, sest pliks ärkas absoluutselt iga krõpsu peale, ja noh, Annukas oli üleval ka siis kui mina juba üliväga magada tahtsin, et siis jah… Nüüd ma olen
igasuguseid telesaateid vaadanud st hirmropult oma vaba aega lamedale ja mõttetule kraamile kulutanud. Vaikselt mõtlen küll, et jeerum, jõulud on ju peagi käes, peaks käsitööd teha vihtuma või kuidagi muudmoodi jõulupakindusse panustama, aga noh, ei ole tahtmist. Piinlik lugu, aga vaatamata pisipreili olemasolule (või siis just tänu temale), on mul veel sügavamalt tunne, et kingitusi võiks teha ikkagi vaid väikestele lastele mitte täiskasvanutele. Raha, mis kulub minu kingile, võiks minna näiteks mõnele koerte varjupaigale vmt suure südamega ettevõtmise hüvanguks, sest ilmselgelt on mul tegelikult kõik olemas. Mulle ei ole rohkem asju vaja. Aega oleks vaja :) aga vot seda on keeruline kinkida, kui üldse.
Siia sappa on omamoodi lõbus märkida, et ühel laupäevasel päeval käisin Disainiöö raames Kultuurikatlasse organiseeritud Disainitänaval. Ilusaid asju VAATAMAS. Nagu teada, siis disain maksab, kusjuures väga kopsakalt maksab. Nii et ma ei ostnud endale mitte midagi :) kuigi pooldan pigem kodumaiste disainerite toetamist, kui massbrändide tarbimist. Ja nüüd ei maksa arvata, et ma H&M-i põlgan. Üldsegi mitte. Viimati ostsin vähese raha eest kaltsukast Annukale kleidikese, H&M-i toodang.
Disainitänava külastamisega oli säherdune lugu, et kui kohale jõudsin, katlasse sisse jalutasin, tajusin põhimõtteliselt paari minutiga, et olen ainus külastaja kõigi nende moodsate disainitšikkide-kuttide seas ja et üldsegi suurem osa neist alles sätib oma kaupa lettidele. Imbusin vaikselt nurka ära, täpsustama, mis kellast üritus rahvale avatuks saab. Olin kerges segaduses ja ei saanud aru, et miks mind sisse lasti… Mu sõber, nutitelefon, õnneks ütles, et just sellel samal hetkel kui seal nurgas interneedust uurisin, disainitänav minusugustele  lihtsurelikele avaneski. No tore. Ei pidanudki rohkem teesklema, et olen ka miskitmoodi üritusega seotud, võisin täiesti tavaliseks ketsi-hipi-mutiks taanduda ja müügilette arvustava pilguga vahtima hakata.
Nüüd on aeg end voodisse lohistada. Ilmselgelt tuleb raske öö, sest Annukas magab kella 20-st alates ja pole veel kordagi ärganud (kell saab kohe 23). See lubab kogemuse põhjal ennustada, et hommikul taban ennast ma-ei-tea mitmesajandat korda mõttelt – MIKS ma ei läinud magama kohe pärast preili tuttujäämist. MIKS?!?!

 

Anna

Kohati tekib tunne, et Annile oleks võinud hoopis Anna nimeks panna. Pidev anna-anna-anna kõlab meil siin või siis aitäh-aitäh-aitäääääääh! See viimane ei kõla mitte pärast seda, kui preili on midagi saanud, vaid ikka ja jälle vaid siis, kui midagi tahetakse. Ma ei tea mis loogika järgi ta kord üht, kord teist varianti kasutab, eesmärk on neil mõlemal sama. Ja püha jeesus, mis kisa järgneb, kui ei saa seda mida tahetakse või võetakse käest see, mida selles pisikeses kätus olla ei tohi. Kusjuures, väsinud peast (ehk siis ärkvel olles enamus ajast, sest tibin, teadagi, kuulub unepõlgurite klassi) tahab piiga süles olla, mis on loogiline, sest kui sa väsinud oled, on ju mõnus, kui keegi sind kannab, eriti hea kui kandja kuulub turvaisikute tippklassi. Siit lähtuvalt on juba lihtne järeldada, mis on kolmas sõna, mis kordub päeva jooksul pidevalt. Täpselt! Emme-emme-emme-emme-emmmmmmmmeeee! Mis tähendab, et tahetakse sülle. Kui Annuka ette põlvitada, võtab ta mul kaela ümbert kinni ja ootab :) süllevõtmist.
Käisin ühel päeval natukeseks Solarises kondamas. Jaan oli Anniga. Hiljem rääkis, kuidas Anni oli mingi hetk tal süles skandeerima hakanud – emme!emme!emme!emme!
Aga oleks siis nii, et seda emmet osataks hoida. Et nagu oleks oluline inimene või nii. No ei ole, noh! Te ei kujuta ette… Ma püüan pidevalt oma pead ja juukseid kaitsta, aga see ei tähenda, et mu valvsus aeg-ajalt ei haju. Olen saanud mänguasjadega korduvalt nihukesi kolakaid vastu peanuppu, et … Paaril korral olen pärast hoopi kohe pisaraid pritsima hakanud, sest no jube valus on! Ja kui mõni arvab, et Anni sellest kohkub või midagi, siis võib veelkord mõelda. Anni hoopis naerab. Jah, naerab. Ma ei ole veel guugeldama hakanud, et kui adekvaatne selline käitumine on. Igal juhul minul väga lõbus ei ole. Mõnikord lisaks hammustab ja laksab lahtise käega vastu silmnägu. Järjekordselt ma guugeldada ei viitsi, ehk on lihtsalt mingi faas. Iga kord saab muidugi viisakalt tõreldud-seletatud miks nii ilus teha ei ole ja eitohitatud ka. Ehk on abiks, vähemalt loodan.
Aga on muidugi päevi, kui tirts soovib rohkem mööda põrandat liikuda kui süles ratsutada. Ja siis on lõbusam minul. Näiteks mõned päevad tagasi otsustas Annukas lõpuks pesumasina hingeelu tundma õppida. Esialgu tõmbas küljelt laetaval masinal avatud trumlist ühe särgi välja. Kui ma Annuka mustaks läinud pluusi sealsamas kraanikausis pestud sain ja põrandasuunas kiikasin, et kuhumaale see särgivedamine on jõudnud, siis selgus, et kogu trummel oli pesust tühjaks tõmmatud. Töö kiire ja korralik. Neiu ise oli tagumikuni masinasse sukeldunud ja uuris miskit. Kutsumise peale tuli välja ja asus põrandale veetud musta pesu tuustima.
Neljas kõige sagedamini kõlav sõna on aua. Anni keeles tähendab see koera. Ta paneb koera pilte tähele (mida meil elamises leidub) ja lisaks hüüab kahele suurele mängukoerale aua-aua, kui neid näeb. Mõnikord teeb neile kalli või kasutab kiireks peapuhkuseks padja asemel.

Aga põhiliselt mööduvad meie päevad nii et piiga pidevalt nõuab midagi. Kohe hommikul võrevoodis hakkab üks aitähitamine ja annatamine pihta. Mida rohkem päev õhtu poole kulgeb, seda sagedamini saadab nõudmist korralik kisa. Anni une ajaks on üks meist kisamisest ja teine kisa kuulamisest üsna väsinud. Ja järgmine päev algab täpselt sama mustriga – anna-anna-anna-anna! Aitäh-aitäh-aitäh-aitääääääääh!

img_1153

Pliiatsitega sirgeldame ainult järelvalve all :)

img_1187

 

 

Kuss-kuss!

Lugesin pooldiagonaalis läbi järjekordse beebide uneraamatu “Hea magaja: hädavajalik unejuhend imikutele ja vanematele”. Pooldiagonaalis seepärast, et olen juba sarnaseid raamatuid piisavalt lugenud ja nö korduvad teemad said kiirelt silmadega üle lastud, eriti sellised kohad, kus räägiti alles väga noortest beebidest. Meie tips on ju juba suur ;), lausa aastane. Raamatu autor pooldab väljanutmise ehk siis nagu ta ise seda nimetab – kustutamise tehnikat. Kõige lihtsamal ja ilma igasuguste etappideta asjale lähenedes tähendab see, et paned õhtul beebi voodisse, lahkud toast ja lähed tuppa tagasi alles hommikul. Kusjuures, nagu ma aru sain, siis mida nooremale beebile sellisel viisil ise uinumist õpetada, seda tõhusam st kiirem tulemus. Eeltingimuseks oli et beebi kaaluiive on piisav. Aga nagu autor ise tõdeb, selline tehnika võib toimida, aga ei pruugi. See kui ei toimi, võib tähendada, et lapsel on mõni haigus (vaimne või füüsiline), aga samas ei pruugi ka olla.
Kirjeldatakse ka kuidas veidi pehmemal ja etapilisel viisil soovitud hea uneni jõuda, aga autori arvates ei tähenda see vähem nuttu, pigem vastupidi, pluss vanemad peavad suutma järjekindlalt mitmetest reeglitest kinni pidada.

Kui raamatu lõpuks sulgesin, siis no… kogu selle hunniku kirjanduse peale, mida beebiunega seoses läbi olen tudeerinud, pole muud öelda kui, et ei ole õigeid või valesid lahendusi. Lõppudelõpuks ei oska keegi öelda, mis konkreetselt sinu lapsele mõjub ja kui miski mõjub, siis kas sellel mõjul on ainult positiivsed tagajärjed või tekkis kuhugi mõra. Isegi kui midagi on teaduslikult tõestatud, siis erand kinnitab reeglit. Kunagi ei tea…

Anni uni on võrreldes alles mõnekuutaguse ajaga tunduvalt paranenud, aga mitte väljanutmise või mõne muu spetsiifilise tehnika abil. Lihtsalt mulle tundub, et aeg on teinud oma töö, Anni on vanemaks saanud. Enam ta ei maga kõhukotis, vaid ainult oma voodis. Ok. ma ikka jalutan toas piiga kõhukotis enne kui ta voodisse panen, sest ta ei oska ise uinuda, aga Annukas teab, et ta pannakse voodisse, ta on poolärkvel ja kusjuures, ka eelistab magamiseks voodit, mitte kõhukotti, kus ei saa ennast ringutada ja sirutada.
Iga ööune eel saab ta võimaluse ise magama jääda. Ta isegi katsetab seda. Heidab ise pikali. Otsib paremat asendit. Kuid viimaks ta ikkagi tõuseb püsti ja ei suuda uinuda. Aeg-ajalt testin, kas minu juuresolek segab tal uinuda. Lahkun toast. See ei sobi preilile üldse. Praegu vähemalt mitte. See ei ole lihtsalt jorin ja torin, mis toast mõne aja pärast kostab, vaid korralik nutt. See aga ei sobi mulle. Vähemalt praegu. Mul on enda jaoks välja mõeldud poolähmane taatum. Kui Anni ei suuda poolteiseaastaselt ise uinuda ehk kuskil veebruarikandis, siis võibolla proovin nutmajätmist. Uuesti. Jaa, korra olen juba proovinud. See oli kuid tagasi, siis kui Annukas ärkas pärast igat unetsüklit ja ma olin puhtakujuline zombi. Tulemuseks oli, et pärast igat tsüklit ta enam ei ärganud, aga une isealustamist see endaga kaasa ei toonud. Oma beebi nuttalaskmine on tõenäoliselt minu senise elu kõige jubedam kogemus. Mul oli nii paha olla, et… esmalt oleks tahtnud midagi ära lõhkuda, seejärel kedagi lüüa, mingi hetk endale füüsiliselt haiget teha… Lõpuks oli mul nii halb, et tahtsin lihtsalt öökida. Kõik oli nii-nii-nii… Ühest küljest ei kujuta ette, et seda kunagi uuesti teeksin, aga samamoodi ei kujuta ma ka ette, et näiteks kaheaastast jätkuvalt unne või poolunne kussutaksin. Ausaltöeldes, tegelikult ma ei usu, et kaheaastast enam kussutada saakski :) Tõenäoliselt ta ei laseks ja kui laseks, siis ta vaevalt sedaviisi unne suudab jääda.

Hetkel olen rahul kui Annukas magab päevas vähemalt ühe une, kuigi ta vajaks kahte, aga parem üks kui üldse mitte midagi. Voodisse jõuab ta õhtul seitsmest. Magama jääb keskeltläbi poole kaheksast ja üles ärkas hommikul poole kaheksast. Vahepeal juhtus, et ta läks magama tunnijagu hiljem. Mis toimus tema ärkamisajaga? See liikus tavalisest tunnijagu VARASEMAKS ehk siis poole seitsmeks hommikul. Rõve! Hetkel on õnneks liikunud ärkamine peaaegu seitsme peale tagasi, täna hommikul imeline küll, suutis ta tagasi jõuda vanasse graafikusse ja ärkas kenasti poole kaheksast hommikul. Vahepealseid ärkamisi selle 12 tunni sees oli 2. Pole paha. Suudaks ta vaid säherduse graafiku juures püsida :) No mina ärkasin muidugi rohkem kordi, sest noh, mul on kehv uni (hallooo, kelleltki pidi ju Anni kehva une pärima ;) st ärkan piiga iga pisemagi nihelemise peale. See võib kõlada julmalt, aga jessuke kui õnnelik ma oleks, kui Annukal oleks oma tuba! Mina magaks paremini ja ausaltöeldes, Annukas magaks ka raudselt paremini. Meil on suuremat korterit vaja! :)

Tegelikult arvuti taha istudes mõtlesin kirjutada hoopis sellest kuidas Annukas pesumasinasse ronis, aga no eks järgmine kord siis :)

img_0918

Tatti lendab

img_0825No jah… 17. septembril ehk vähem kui nädala pärast peaks me tegema Anni esimese teatrikülastuse, minema beebiooperit kuulama. Piletid on olemas. Isegi pidulik kleidike on olemas. Aga mis täna hommikul selgus – preilil on nohu. Päeva jooksul on see päris korralikuks tatitilkumiseks kujunenud. Nagu… Aaaaaaaaaaaaaaa!
Oma esimese eluaasta saatis Annukas mööda peaaegu täiesti tervena. Tal oli kolmel korral nohu. Kahel korral neist tegin talle isegi auru. Kolmas kord oli selline, mnjah, kahtlane. Siis võib-olla oli hoopis piimast tingitud ninaummistus. Mul ei olnud oma eelnenud elus aimugi, et piim võib tekitada beebi ninas ummistusi, aga huvitaval kombel selgus, et täitsa võib. Müstika. Igal juhul palavikku minu teada ei olnud tal terve aasta jooksul kordagi. Ja mis nüüd – sügis tuleb, kohe nohu. Ja veel nii ebasobival ajal. Tati eemaldamine saab olema meile mõlemale täielik õudus ja piin kaheksandas astmes. Annukas on nüüd ju suur ja tugev, kuidas sa teda enam kinni hoiad. Juba puhtast mõttest kõigele sellele lähevad mul närvid läbi. Aga noh, ega midagi tegemata ka ei saa jätta. Põletik võib muidu jumal teab kuhu levida.
Vahepeal me tegime siin visiidi pediaatrile. Näitasime piiga punaseid laike jalgadel. Nahaarstile oleks pidanud ootama aega kolm kuud, nii et meile pakuti varianti minna tavalise pediaatri juurde. Ausaltöeldes, suhteliselt mõttetu külastus oli. Diagnoosisin ise kõik ära ja proua arst lihtsalt noogutas takka. Jabur. Tulemuseks on, et meil soovitatakse lehmapiima tooteid Annukale 3 kuud mitte anda. Pluss veiseliha võiks ka ära jätta. Talumatuse/allergia testi ei tehtud, öeldi, et nagunii näitab see mingil määral talumatust. Nii väikestel tegelastel on see mingis ulatuses pea kõigil. No tore. Aga tegelikult pole ju sugugi kindel, et laigud on piimast. See võis olla lihtsalt kokkusattumus, et päeval kui ta sõi mitut erinevat piimatoodet läksid laigud punasemaks. Hetkel pole ma üldse kindel, et kõik piimatooted ära jätan. Arvatavasti  vähemalt keefir jääb alles. Eks paistab, kas laigud reageerivad kuidagi.
…..
Käisin vahepeal Anni madratsit tõstmas, et pea oleks kehast veidi kõrgemal. Nina lurises pisikesel õnnetul päris hullusti, aga no kui väga kriis ei ole, siis ikka keset uneaega nina puhastama ei hakka. Kurat. Tundub, et öö võib ebameeldivaks kujuneda. Eriti Annukale :(

P.S. Lõpuk someti 8. hammas olemas. Lõikajad kõik olemas! Nüüd siis hakkavad tulema ka need hambad, millega toitu mäluda saab. Jeeee! Mis muidugi ei tähenda, et ta juba praegu tükilist toitu ei söö :P Näiteks ta võib ise õuna hammustada ja saadud tüki kuidagiviisi allaneelatavaks hekseldada, kusjuures puhtaks imetud?/näritud!? õunakoore võtab ta hiljem ilusti suust välja ja annab mulle.

Protesteerin

img_0651Kõik on uus septembrikuus! Mul on nüüd nädalas üks vaba päev!  No isegi siis kui see pole päris terve päev ja pole igal nädalal alati vaba, on see iseenesest ikkagi tore :D Pluss üks vaba õhtu töönädalal. Kas pole mitte imeline! No need kodanikud, kellel on iga nädalavahetus vaba, sellest muidugi aru ei saa, aga nüüd on ju taevas hoooopis sinisem ja muru rohelisem :D Võiks selle peale lausa isegi väikse pokaali veini tõsta, aga pole võimalik, veel. Alkoholi suhtes on mul seni valitsenud null tolerant. Ükspäev küll proovisin nii paar piiska õlut, pigem niisutasin lihtsalt huuli. Jaanil oli miskisugune fääänsi käsitööõlu kuskilt ostetud/saadud. Ja mis oli tulemus? Mul ükskõik kui eriline käsitööõlu see oli, maitse oli tal ikka täpselt samasugune rõve, nagu ma mäletasin, et õlledel on.  Oli üle aasta tagasi rõve ja nagu selgub, on jätkuvalt rõve. Õlu ei ole ikka üldse minu jook, nagu siidergi.

Kuna mul on siin kodus üks piimasõltlasest puuk, siis ei saa proovida, kas mõni hea vein tundub jätkuvalt nautimiskõlbulik või mitte. Ok võiks ju möllata-jaurata rinnapumbaga, õigel ajal puhas piim välja, et seda pisipreilnale anda kui parajasti promillidega piima minema viskan, aga no ilmselgelt mind vein sellisel määral ei huvita :)

Piimasõltlane mekib õnneks lisaks piimale suurima hea meelega ka keefiri. Kui tal on naljategemise tuju, siis ta nö viskab kruusist omale keefiri suhu. Põhimõtteliselt nii nagu minu kujutluses slaaviverd persoonid mõnest klaasist omale viina kõrist alla kallavad. Pärast hoogsat liigutust on Annil eesmärgiks meeletu kogus suhu valatud keefiri kiirelt tagasi välja ajada, mõnikord seejuures häälekalt puristades, mis on pehmeltöeldes ebameeldiv. Eriti kodanikule, kes tema läheduses istub, sest no kellele (vähemalt täiskasvanutest) meeldiks olla keefiriga üle pritsitud? Üldse käib meil siin üks suur mökerdamine. Anni tahab ise lusikaga söömist proovida, no las siis proovib. Kahju ainult et iga jumala puhastusprotseduur pärast sööki möödub suhteliselt märkimisväärse kisa saatel.

Nagu ma ütlesin – kõik on uus septembrikuus. Anni on käinud taas ujumistunnis ja täna ka muusikatunnis. Muusikatund meeldib preilile jätkuvalt, nii nagu enne suvegi meeldis, ainuke häda on nüüd, et mis iganes asju tunnis lastele kätte jagatakse, neid Annilt pärast tagasi saada on keeruline. Kusjuures, kindlasti tuleb neid asju võtta kahte kätte kokku vähemalt kolm, kui mahub veel midagi, ja Anni meelest mahub alati midagi, siis vaadatakse naabri lelude poole nõudvalt ning tehakse asjakohast pahurat häält. Aga muidu oli ta rõõmus ja lustiline, plaksutas muudkui käsi ja vahtis ennastunustavalt juhendajat.

Täna sain taaskord kinnitust, et minu üks hirmudest – preili hakkab ennast kunagi poes karjudes ristseliti maha viskama, võib  realiseeruda, aga teisalt – õnneks alustab ta juba varakult säherduste protestidega, mul on aega harjuda. Täna näituseks ei soovinud neiu järjekordselt mänguplatsilt ära tulla. Viskas ennast vibusse ja veidi protestikisa oli ka. Kui ma ta ikkagi vankrisse surasin, siis muututi hetkega just kui sulavaks jäätiseks, mis püüdis kärust lihtsalt maha voolata. No ei õnnestunud, noh. Õnneks lõppes protest üsna kiirelt, kui aru saadi, et vastuhakk on mõttetu.

Kiilakas?!

Laupäeval käisin varahommikul linnapeal jalutamas. Üksi. Vahelduse mõttes väga mõnus. Siht oli ka, sest no ei saa ju seda va väga haruldast vaba aega niisama lörri lasta, eks ole. Kuigi oma üürikest üksiolemise aega olen ka molutades maha laristanud. Mõnikord on vaja. Lihtsalt. Olla.

Seekord viis siht juuksurisse. Oma tavapärase juuksurisalongi hülgasin, sest nad tahavad palju raha, aga loovad puhast igavust. Vähemalt seni on nad Tallinnas mulle haigutamaajavat jura pähe meisterdanud. Jaa-jaa nende salonge on üle Eesti. Igastahes, uus salong üllatas mind. Ei, mitte sisekujundusega, aga juuksuriga. Saate aru, see naisterahvas, kes mulle oma teenust müüs, põhimõtteliselt rebis mu juukseid, tutistas ja sikutas :D Ja juuste pesu… jeeeeesus nagu! Mulle tundub, et mitte kunagi enne pole keegi niii karmilt mul pead pesnud. No täitsa lõpp kohe! Kui ma tavaliselt juuksuris põhimõtteliselt peaaegu jään magama, siis seal oli säherdune äratus, et hoia ja keela. AGA vaatamata harjumatult karmile käele, oli tegemist haruldaselt proffi juuksedisaineriga. Mul läks juuste värvimisele ja lõikusele kokku kõigest 1 tund! Mitte kunagi mitte kusagil pole keegi suutnud mulle ühe tunniga pakkuda värvimist ja lõikust, vaatamata sellele, et mul on õhukesed juuksed Näiteks mu eelmine juuksurisalong oli võimeline teostama tukalõikust, mis kestis 30 minutit!!!!!!  Saate aru – 30 MINUTIT ja kõigest TUKK. Laupäevane lõikaja tegi ettepaneku veidi julgema lõikuse osas ja nii ma nüüd poolenisti kiilas olengi :D No mitte päris, aga mingis mõttes ikka… Kusjuures, osa tema tehtud tööst jääb varju seni, kuni ma juuksed kõrvataha panen. Aga jah, see oli nii veider kuidas ta lõikas. Ta oli niivõrd kindel, mida ja kuidas teha, et ta minu jaoks tohutult kiirelt kärpis, tegi kihte ja fileeris või mis iganes lõikusstiile ta kasutas. Meil oli kõrval teine tema klient, kelle nägu vahepeal väljendas ehmatust, sest noh khm-khm nagu ütlesin, ma ju olen suhteliselt kiilas :D Juuksur rahustas ehmunut ja ütles, et ta leppis kõik kliendiga (minuga) eelnevalt kokku.
No ja kuna juustega mässamine läks üleootuste kiirelt, siis ma sain veel rõõmsalt minna ja lasta Annule mõeldud tohutusuure õhupalli heeliumit täis.
Seal ma siis lõpuks jalutasin – täpikleit seljas, uhiuus sonks peas, suuuur punane õhupall kätt otsast rebimas ja päike paistis :) täpselt nagu aasta tagasi. Kõpsutasin koju, kus oh üllatust, oli ema vahepeal kogu korteri aknad ära pesnud. Tüüpiline. St kui mina oleks kodus, siis Anni ei lubaks mul mingeid aknaid pesta, ta ripuks mul küljes ja kisendaks, kui ma isegi midagi sellist nagu akende pesu mõelda julgeks.

1-aastane!

IMG_0432

Pidu peetud :) või siis peod, sest tähistatud sai nii 27. augustil ehk õigel päeval ja ka sellele järgnenud pühapäeval. Muideks, Anni Pärnu-vanaemal on sünnipäev 25. augustil, nii et ühtlasi sai salaja ja väga vargsi tähistatud ka seda olulist päeva. Mis teha kui sünnipäevalaps ise ei taha oma sünnipäevast mitte midagi kuulda. Nii siis tuli ööpimeduse varjus, et Anni ülemäära “abivalmid” näpud ei segaks, mõni päev varem pakkida kingitus mu empsile ja see täpselt sama muuseas ka laupäeval kätte anda…
Anni külvati kingitustega üle. Üks uhkem kui teine, pluss Annu ei saanud mitte üksnes oma sugulastelt kingitusi, vaid ka puhta võõrastelt. Täiesti uskumatu. Kusjuures, mul on plaanis sünnipäevakaardid tolle nö üllatuspere vahvatelt lastelt säilitada. Tore mälestus.

Anni sündis 2 minutit enne kella 2-te päeval, 2 päeva pärast minu ema sünnipäeva :) Vot selline kahtede kolmik on seotud meie pisipreili sündimise ajaga. Muinastulede öö on samal kuupäeval Annukese sünnipäevaga, nii et see saab ehk kunagi kellelegi heaks märgiks, mil viisil tema sünnipäeva meeles pidada :) Kusjuures, me käisimegi emaga pärast Anni tuttupanekut rannas jalutamas ja tulesid-lõkkeid vahtimas. Tubli Jaan jäi koju preili-valvesse.
27. august oli päev, kus sain lõpuks ometi üsna palju käia. Kunagi arvasin, et pisikese kodanikuga tekib võimalus tohutult kilomeetreid maha jalutada, aga noh, kogu selle va uneteemaga seoses olen tegelikult hoopistükkis pidevalt kõndimisvaeguses. Kussutamine st pidev seismine või kohapeal õõdsumine-tammumine ei lähe ju kõndimisena arvesse. Kui tips jalad alla saab, siis nähtavasti saan oma vaegusest lahti :) Aga jah, terve aasta nii vähe liikunud, et midagi hirmsat kohe. Uskumatu, et mul selle peale nii umbes 100 lisakilo pole kuhugi ladestunud.

Täna saime arstidädilt strateegilised mõõdud:

Kaal: 10,3 kg
Pikkus: 76,5 cm
Kannab riideid suurustes 74 ja 80.

Anni oskab:

  • öelda sõnu: emme, iss (issi; alles hiljuti tuli ka täiesti puhtalt terviklik “issi” ära), aua (koer), lill, aitah (aitäh), mämm-mämm (süüa! toit), anna. Oskab öelda mõnda sõna etteütlemise peale  nt õue, puu jmt lihtsat, aga noh, see pole alati päris selge, kas ta nende sõnade tähendust taipab ja ega alati ta neid järgi ei ütle ka.
  • … kiskuda mul pükse maha
  • … hoida lusikat ja sellele mõnikord harva ka edukalt toitu peale nihverdada ja veelgi harvem lusikas koos toiduga suhu saata
  • … hoida tassi tassi kõrvast st korrektselt kruusimoodi tassi käes hoida. Sellest joomisega on teine lugu. Mõnikord joob ise väga edukalt, samas jälle mitte. Mõnikord keeldub tassi kättevõtmisest, kuigi keefiri tahab, on nõus seda vaid lusikalt võtma. (Muidugi mitte ise lusikat hoides.)
  • … liikuda püsti seintest ja mööblist kinni hoides
  • … väga häälekalt näidata kui talle midagi ei meeldi
  • … aknaid avada (äärmiselt tüütu oskus, sest talle meeldib ühtlasi ka aknalaual aknast välja vahtida)

Annile meeldib:

  • … olla rohkem püsti või istuli kui kõhuli
  • … täiest kõrist kiljuda
  • … kui teda taga aetakse
  • … keefir, marjad, maasikapüreega jogurt Põnni toodete seast, leib, PIIM (mitte poepiim, eks ole ;) seda ma pole talle veel andnudki)
  • … kui issi koju tuleb
  • … meeldib issile lehvitada, kui too ära läheb
  • … tuubitoitude tuubid ja nende korgid
  • … paljas olla :D
  • … üleval olla, olgugi et tahab tegelikult magada
  • … teha kõike keelatut – a´la tõmmata vetsupaberi rull paberist tühjaks ja võimalusel seda mõnusalt pehmet paberit süüa, avada vetsupoti kaant jne jne
  • … koerad
  • … muusika

Annil on:

  • … 7 hammast
  • … memmeka faas
  • … käsil harjumine tavalise peretoiduga
  • … kange iseloom :), vähemalt praegu tundub nii