Loba

Lubasin uut postitust seoses sõnadega, mida preili tasapisi omandamas on. Ega tegelikult suurt midagi kirjutada olegi, hakkas mulle nüüd tunduma. Ei ole me kuidagi eriliselt tublid sõnaõppijad, ega ka vast ehk mitte märgatavate probleemide küüsis, mis uute sõnade omendamist puudutab (kuigi, ega ma ei tea ka nüüd täpselt :), pole nagu väga mingit võrdlust kuskilt taga ajama hakanud). Ja üldse, täielik klišee, aga tõesti – kõik lapsed on erinevad, erineva arengutempo, iseloomu ja millega iganes veel. Olen kuulnud, et on neid, kelle aasta ja kolmekuune ütleb kahesõnalisi lauseid. Palju õnne. Meie printsess ei öelnud, ja ei ütle ka praegu aasta ja viiekuusena. No ja mis siis. Aega on. Kui ta üldse mitte midagi ei ütleks, läheksin tõenäoliselt logopeedi juurde.

Ja ei, ma ei too siia nüüd mingit nimekirja sõnadest, mida meie pisike Annukas oskab :) Sellel poleks mingit mõtet.

Minu jaoks kõige veidram sõna, mille Annile ühe juturaamatu pildi järgi selgeks õpetasin on tramm. On sõnu, mida sa võid sadu ja sadu kordi öelda (nt silm), aga preili ei ütle neid kordagi ise järgi. Ilmselgelt saab ta neist aru, kuid ise ei ütle ja siis on mõned sõnad, nagu näiteks tramm, mida minu meelest on palju keerulisem öelda ja üldse aru saada, visuaalses mõttes aru saada ja meelde jätta, aga need tulevad kohe pärast paari ette ütlemist. Ma siin ükspäev näitasin talle ikka õues ka ära, mis asi see tramm on. Pole kindel, kas see päris tramm Anni raamatu-trammiga samasse kasti liigitus ning mingi seos loodi või mitte :) aga ma vähemalt püüdsin. Pildid on üks asi, päris asi on ikka päris asi.

Selles mõttes ma väga ei saagi aru, kui keegi ütleb, et teeme kodus seda, teeme teist ja vot näe siis õpime sõnu. Nagu kuidas? Et istute maha ja nüüd hakkate sõnu õppima? Ma ei tea, mulle tundub, et meie õpime terve päeva sõnu :) aga valdavalt mitte istudes. Sellist asja, et nüüd võtame sõnade õppimiseks spets raamatu kätte ja ma ütlen mis asi on mis, teeme küll, aga seda saab üsna lühikest aega praktiseerida. Anni lihtsalt ütleb suhteliselt ruttu oma dialektis kõik ja paneb mul raamatu käes kinni. Vot sedasi. Vaid mõnda aega näitab agaralt näpuga erinevatele piltidele ja tahab, et ma ütleks, mis pildil on. Tavaliselt käib sõnaõpe ikka mingite muude tegevuste käigus. Üldse on nii, et ega pisikesele mutukale mingeid tegevusi peale suruda ei saa. Teeme seda, mille vastu ta parajasti huvi üles näitab.

Annu esimene sõna oli klassikaliselt emme ja teine oli puu.

Mõnda aega nimetas Anni kõiki titasid Ann-ideks. Hetkel mulle tundub, et ta saab enamasti siiski aru, et vaid tema on Anni ja teised pisikesed inimesed on titad :).  Mõnikord harva see tähtis teadmine ununeb.

P.S. Eile oli fantastiline ilm! Keeevaaaad, aaae-aaaeeee! Jube tüütu on kaks korda päevas üht pisikest preilit talveriietesse surada, kui too on esimese raksuga veendunud, et no õue ta küll minna ei taha. Raudpoltkindlalt! Tahaks need tüütud kestad tuppa jätta ja ilma igasuguse koormata õue patseerida. Suuuuviiiiii, tuuuuleeeeee! :)

img_2419

Granaatõuna hävitamas

 

 

 

Koerad, aga mitte ainult

Pühapäev oli Jaani päev ;) või siis minu päev, või hoopis Anni päev. Oleneb kuidas vaadata. Alustuseks läksime kõik koos koertenäitusele. Kuidas meie pisikesel inimesel küll nii suur koertearmastus veres pesitseb on minu jaoks ikkagi natuke müstiline. Tõsi on, et ma ise olen läbi ja lõhki koerainimene, aga ma ei ole mitte kuidagi preilit suunanud või mõjutanud. Me ikka vaatame koos kasse ka ja käisime ju isegi kassinäitusel, aga pisipreili süda tundub ikkagi kuuluvat koertele.
Annuka esimene koertenäitus sai üsna tormilise alguse. Nimelt kohtus ta issi näpu otsas patseerides kõige esmalt ülimalt energilise kääbusbullterjeriga, kes otseloomulikult tahtis kohe mängima hakata ja ainuke viis oma plaanidest märku anda oli allameetrisele preilile hoogsalt käppadega õlgadele kargamine. Tõenäoliselt oleks Annukas säherduse mängulekutsungi tõttu pikali kukkunud, aga Jaan oli juures ja päästis olukorra. Preili sai muidugi ehmatuse osaliseks. Vaid murdsekundiks tundus, et just nüüd leidis aset intsident, mis suurest koertesõbrast teeb hoopistükkis suure koertepelguri. Aga ei. Me ei tormanud koera juurest ära, nutuvõruga piiga kaenlas. Jäime paigale. Mina ei sekkunud üldse. Midagi traagilist ei juhtunud ja polnud vaja Annukale tekitada tunnet, et midagi traagilist võib-olla oleks võinud juhtuda. Jaan hoidis preilit süles ja rääkis, et kutsu tahtis ainult kalli-kalli teha. Imetlesime veel natuke koera, tegin sealsamas kõrval ühele teisele bullikale pai ja oligi kõik. Annukas sulas imekiirelt. Edasi jalutades võis aeg-ajalt piiga suust kuulda tavapärast äärmiselt hingestatud ja hellalt kõlavat “Auaaaaaaaa!” Ja seal tõesti olid no sihukesed nunnukad koos, et ainult õhka ja ohka.

Pärast koertenäitust visati mind autoga kesklinna. Jaan koos tirtsuga suundus koju pannkooke tegema ja tuttu.

Minu järele jäänud päev möödus shopates ja juuksurit külastades. Juuksur ajas esimese asjana mind ilgelt närvi, teatades, et tegelikult on ta mitu päeva haige olnud ja ega ta  praegugi veel terve pole. Kui ma viisakalt huvi üles näitasin ja teada tahtsin, et kui palju siis ka palavikku on, öeldi, et ennast kraadida pole mõtet, mis teadmine, et on palavik, ikka annab, aga kindlasti palavikku on, sest tunne on säherdune. Tere talv! Nagu… Välimuse järgi tundus täiesti täiskasvanud inimene. Võiks suuta mõelda veidi kaugemale kui vaid mina ja maailm. Aga no ilmselgelt ei suutnud. Ma ei saa aru, kui sul on enda tervisest savi kaheksa, siis vähemalt nii palju võiks täiskasvanud inimesel olla selget meelt ja head tahet, et teisi mitte oma tõbedega nakatada. Istuda kodus ja end terveks ravida! On see siis nüüd nii raske. Ma olin tema ainus klient sellel päeval… nagu… Vabandust väga, aga ma oleks olnud sada korda tänulikum, kui ta oleks mulle teatanud, et on haige. Ilmselt oleks mind tema suhtumine haige olemisse ärritanud vähem, kui mul juhtumisi endal poleks kodus pisikest ilmakodanikku, kellele ma kohe mitte kuidagi ei tahtnud mingeid haigusemolluskeid koju vedada. Tagasihoidlik ja üldjuhul viisakas, nagu ma olen, hoidsin moka maas ja mölisema ei hakanud. Kuigi natuke oleks ikkagi võinud, profülaktika mõttes, et ta enam mitte kunag niimoodi ei teeks…

Shoppasin endale teksaseid. Ostsin ühed mõttetud 15eurised, et preiliga igapäevaselt õues käia ja Levi´sed, mis olid 40% allahinnatud, kui poleks allahindlust olnud, poleks ostnud. Kahjuks nö vanakooli Levi ´seid ei olnud. Olid nõmedad liiburid. Millal see haige trend ükskord lõpeb, aru ma ei saa! Tahan mõnusat teksapüksi mitte mingeid kurramuse retuuse! Kuigi mul on brändidest üldiselt savi, siis noh, kunagi tudengina ostsin kaltsukast mõne krooni eest Levi´sed (Tartus on selline kaltsukas nagu HOT, vähemalt kunagi oli, sealt sain) ja ma käisin nendega aaaaastaid. Need olid mu lemmik püksid! No nii pehmed, aga mitte mingid retuusid (öööäääk!), väga hästi istuvad, imelist tooni….

Õhtuks jõudsin ikka koju :) Jaan oli vahepeal hakanud üles kirjutama sõnu, mida Anni oskab. Sai lõpuks päris märkimisväärse numbri (seda numerot ei maksa muidugi väga tõsiselt võtta). Mina kui paadunud pessimist tõmbasin kolinal nimekirjale vett peale, sest no ma ei tea, aga kõigi nende sõnade diktsiooniga on küll veel väga keeruline lugu (väljaarvatud sõna KASS, paradoksaalne, koerasõber koer öelda ei oska, aua ja väga harva kuts lähevad käiku), pluss kas omaloomingulisi sõnu ikka saab sõnadeks lugeda? Näiteks kok on preilil kasutuses sõna sokk asemel ja ba-ba on banaan. Uus sõna on luloo. Selle uue sõna pärast ei teinud ta täna isegi lõunaund. Muudkui veeretas seda oma suus – luloo-luloo-luloo. Seisis voodis ja muudkui lulootas :) Luloo tähendab ilmselgelt rulood. Magamistoa akna ees on üks luloo. 

Ah ma teen sõnadega seoses uue postituse parem :)

img_2269

Kukkus

Neljapäva õhtul sain tõsise ehmatuse osaliseks.
Eks kõik põnnid kukuvad, kes rohkem, kes vähem, kes õnnelikumalt, kes õnnetumalt. Arvatavasti on beebide kukkumise topp 10-ne eesotsas väljakukkumine võrevoodist. Võiks isegi guugeldada, tänapäeval on ju absoluutselt kõigest toppe koostatud…  Meie piiga võrekast välja ei ole kukkunud. Veel. Ma ei tea, mis siis saama hakkab, kui ta väljaronimist peaks proovima. Ta on kukkunud kahel korral meie voodist. Ei midagi tõsist, voodi pole meil kõrge, pluss ta on osanud kuidagi õnnelikult kukkuda, nii et kõik on lõppenud vaid ehmatusega. Seekordne maaühendus leidis aset aga vannitoas, kus on üsna ootuspäraselt plaaditud põrand. Ma mõtlen, et kui ta oleks lihtsalt kukkunud keset vannituba, siis ehk polekski midagi eriti märkimisväärselt olnud. Ikkagi suhtkoht madalalt kukkuda või nii ja pead ehk natuke püüab praeguses vanuses automaatselt ise üleval hoida, et mingit erilist põntsu poleks saanud. Aga vot, ei õnnestunud kukkuda keset põrandat.
Olin sealsamas. Kohmitsesin midagi kraanikausi juures. Minu selja taga oli duššinurk, milles Annuka helesinine vann, kuhu kraanist paraja soojusega vesi voolas. Preili ise seisis nö duššinurga lävel ja viskas vanni oma “autosid” (tegelikult ratastega vagunid, aga neiu nimetab neid autodeks). Ja siis see juhtus…  Meie liikumine toimus sünkroonis. Mõlemad pöörasime teineteise poole näo. Samal ajal. Pööramise hetkel piiga libastus, vett oli maha läinud, Anni kukkus selili. Aga. Kuna ta oli vannituppa valatud duššinurga veerel, siis ta pea kukkus vastu maapinnast kõrgemat serva. Täpsemalt vastu serva, mille peal jookseb duššinurga uks. Õnneks oli see plastikulaadsest materjalist ja õnneks mitte teravaservalise vormiga.

Ilmselt pole ma oma elus Annukat kunagi nii kiirelt sülle krabanud, kui siis. Hiljem muidugi mõtlesin, et võib-olla krabamine ei olnud kõige mõistlikum otsus a´la mingid vigastused, mis ei suhtu sülleharamisse andestavalt….. Annu pistis röökima. Jessuke. Arvatavasti üsna esimest korda, kui mind tõsiselt rõõmustas, et meie pisike valjuhäälne preili täiest kõrist pasunad hüüdma lasi. Karjumine on miljon korda parem, kui teadvuse kaotamine. Uurisin kohe ta kukalt. Preilil oli hiigelkasvuga muhk peas. Selline saleda teravamapoolse mäe sarnane. Korralik sarv. Tänaseks, tundub mulle, on “sarveke” enam-vähem kadunud. Jälgisin tema edasist käitumist, kõik tundus nagu ikka. Süda tal pahaks ei läinud, loid ka kuidagi ei olnud, pigem vastupidi.
Öö magas küll erakordselt hästi, ei otsinud isegi oma kadunud lutti enne kella viit hommikul. Ja kadunud see oli. Kui ma ise magama lähen, otsin alati, juhul kui Annukal lutti enam suus pole, luti üles ja panen omale käeulatusse, et kui preili ärkab, ei pea ma mingit otsimistegevust alustama, vaid ulatan supsti luti ja rahu majas. See erakordselt sügav-lutivaba uni tundus mulle muidugi kahtlane :) Lutt unede ajal on meil ikkagi üsna A ja O. See PEAB olema.

Lõppu lisan klipi Anniga jalutamas. Kohe alguses kõlavad tema klassikalised sõnad “kõik. kõik. kõik” (muidugi annindatud-mugandatud versioonis), nimelt ta ei tahtnud, et Jaan filmib. Seejärel kõlab eemalt kuskilt püssipaugu moodi hääl…

Pausil Pärnus

Vaatan siin kriidivärviga üle võõbatud kiikhobu ja piinlik hakkab. See oli ju vähemalt paarsada aastat tagasi, kui poolpimedas kööktoas põhimõtteliselt öösel värviga mökerdasin…aga näe, lakikihini ikka veel pole jõudnud. Anni on vahepeal hobuga kiikunud, ega ta just väga aktiivselt pole oma soovi ratsutada välja näidanud, aga ikkagi, mõned kiired-uhked võngukaared on preili maha ratsutanud. Kahjuks ei saa ta hobesele ise selga, ega ka maha, võibolla ongi selles asi, miks ta kiikuda ei taha. Kui lõpuks pildid üles panen, siis näha, miks ta ise peale ei saa.

Mul on tunne, et ega lakikiht enne ei tule ka kui Jaan uuesti lumelauapuhkusele läheb. Nii et siis aastapärast… heheee, nali ;) Reaalsus on, et härra läheb kohe varsti uuele lumelauapuhkusele. Seekord vist viiepäevasele ja Soome. Mul on plaan pingviinide paraadi saatel hobuga tegeleda, 24. veebruaril siis. Ehk saan lakitud. Peab saama! Kaua võib muneda, eks ole!

Möödunud nädalavahetusel käisime pliksiga kahekesi Pärnus “suvitamas”. Jaan viis meid kohale ja pärast transportis jälle ilusti koju tagasi. Ise veetis ta alates reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni aega lauamängulaagris.

Kui Annike pärast Jaani Slovakkias käiku tahtis üsna meelsasti issile sülle, siis nüüd on olukord täiesti teine. Kohe mängulaagrist saabumisest peale ei lubanud ta end Jaanil sülle võtta. Ütles resoluutselt oma murdes “kõik!” ja nii oligi. Tuli hoopis mulle sülle. Ei tea, kas ta pisike issit igatsev hing on solvunud. Oska sa nüüd mitte enam väga tillukeste ja kohati juba üsna nupukate nunnude hingeelust aru saada.
Annukas ei teagi, et issit pole ka käesoleva nädala reedest kuni tema jaoks pühapäeva hommikuni, pluss kahe nädala pärast on uus lumelauapuhkus… Kui Annile need tsipa pikemad eemalolekud suurt ehk tegelikult ei mõjugi, siis mul on kohati päris nukker. Kuidas ta oma issit ikka ootab… Näiteks kuuldes postkasti avamise ja sulgemise häält trepikojas, vaatab ta juba lootusrikkalt mulle otsa ja ütleb “Äss!”. Preili on hakanud issi asemel äss ütlema. Pean pattu tunnistama ja ütlema, et paaril korral olengi talle vastanud nimetades Jaani Ässaks :) Näiteks: “Ei, see ei ole meie Äss. Äss on tööl. Tuleb ülehomme…….”.

Natuke meie Pärnus patseerimisest ka. Jõudsin vaevalt emale rääkida, et näe, Anni on hakanud mind jäljendama ja võtab mõnikord prügikastikapist meie väikse kühvli ja harja ning püüab põrandalt midagi vaid talle nähtavat kokku pühkida, kui juba järgmine päev tõi ema poest koju põnnidele mõeldud prügikühvli ja harjade komplektiga :D Komplekt oli nagu t ä i e g a fantastiline! Nagu miks, tahab võibolla keegi teada. Aga sellepärast, et Anni võttis kühvli, ühe pikema varrega harja ja teise lühema varrega harja oma kahte kätte ning  patseeris toast tuppa. Mõlemad käed olid rohkem kui täis kraami, mis takistasid tal näppe igasugu keelatud pudi-padi taha ajamast. Fantast ju!

Annukas, kes teadupärast on alates septembrist käinud pea igal nädalal muusikatunnis ja kokku kõigi nende viie kuu jooksul julgenud vaid kahel korral üle kandle keelte oma tillukeste näppudega tõmmata, andis meile koduse privaatse kitarrikontserdi. Kitarri käsitleti küll kahtlaselt kandlega sarnasel viisil, aga ärme unustame, et Annukas on veel pisike ja rammu napib (khm-khm, mõnikord on seda rammu meie kodus küll nii ohtralt, et vaata ja imesta, aga noh, see selleks). Igatahes, peagi sai preili aru, et tema kuulajaskond koosneb ainult matsidest. Tal ei jäänud muud üle, kui meile ette näidata, millal plaksutama peab. Selgus et palad on imelühikesed ja päris tihti tuleb plaksutada ;)

P.S. Huvitav, et pea iga kord, kui Pärnus käin, on midagi linnapildis muutunud. Müüstika. Ja ma ei käi seal aastas korra. Ausalt. Seekord jäi pisipiiga meie linnatuuri ajal kärus tuttu. Ega teda sellised ebaolulised asjad nagu mõni suletud pood või uus pood või lammutatud maja ei köida ka tegelikult, veel.

P.S.S. Supelsakstes maksis kaasaostes latte 3 euri. See on ju räige röövimine :D. Veidrus, aga noh, ju siis konkurentsi pole, võib küsida. Ju kohalikel on pappi piisavalt. Ausaltöeldes, nägin peale minu veel ainult kahte klienti ja ka need olid parajasti lahkumas. Seda siis laupäeva keskpäevasel ajal

Elle ja pilates

Saingi oma Elle lõpuks vaadatud :) No selle filmi, mida mingi aeg tagasi kinos näha tahtsin. Jäi esimesel katsel kogemata, saalis olid vabad vaid nina vastu ekraani kohad, ei tõmmanud need mind mingi väega. Uuel katsel oli saal juba märgatavalt hõredamalt asustatud…

Veetsin Elle seltsis 130 väga paeluvat minutit. Proua Elle, murdumatu tank-naine, kohati tõenäoliselt ärritas, aga pigem siiski üllatas korduvalt ja korduvalt kinobublikut. Näituseks minu kõrval istus noormees, kes kommenteeris mitmel-mitmel korral (kahju, et kokku ei lugenud) oma neiule häälekal sosinal ülimalt üllatunult “What the fuck?”. See viimane sõna hämmingust kantuna kohati eriti pikaks venitatud.

Pilatesesse jõudsin ka lõpuks. Aktiveerisin Jaani kingitud trenniaja(raha). Esimene katse trenni minna luhtus niivõrd proosalisel põhjusel nagu trenniriiete puudumine. Liiga viimasel minutil meenus, et oh, muidugi! ma ju rasedana deformeerisin ühed oma eelmised pilatese-püksid nii lootusetult, et need leidsid juba ammu tee prügikasti. Nii ma siis ühel argipäeva õhtul kablutasin hoopis kaubanduskeskusesse.

Kaubamärgid mind väga eriliselt ei huvita, küll huvitab hind. Tahtsin saada m i n g i s u g u s e d enam-vähem talutava välimusega hilbud, mis oleksid mugavad (loe: pehmed ) ja no ilmselgelt polnud oluline, et tegemist oleks  nö spetsiaalsete trenniriietega. Seda ühest küljest hinna pärast, reeglina on säherdune kaup ju kallis, teisalt ma ju käin vaid pilateses, ei mingis tohutut rabelemist nõudvas trennis. Sain mis tahtsin – püksid ja kaks pluusi, kokku läks uus kest maksma kõigest 17 euri. No tegelikult veidi vähem, aga ma ümardasin numbri ilu mõttes ülespoole :)

Tunnis kasutati minu jaoks täiesti tundmatuid asju nagu pilatese rõngad. Huvitavad jullad :) tundub, et nende abil said lihased rohkem koormust. Kuna ma pole sadaviiskümmend aastat trenni teinud, siis järgmise päeva valus selg ja sabakont mind väga ei üllatanud. Üllatas aga rahva hulk trennis. Peale preilide-prouade oli isegi üks meesterahvas kohal. Reeglina ju mehed peavad pilatest mingiks mõttetuks võimlemiseks, tegelikult muidugi võtab see rahulik asendites püsimine päris korralikult läbi. Järgmisel nädalal uuesti! Ja nagu ma ühes teises postituses ütlesin, et nii hilja vist käivad trennis kontorite mimmud-timmud, siis väga mööda ehk ei pannudki. Kohal olid mõned päris korraliku meigiga preilid-prouad :)

 

 

Aldous Huxley “Hea uus ilm”

hea-uus-ilmRomaani sündmustik leiab aset utoopilises riigis, kus eesmärgiks on kõigi inimeste õnn. Õnne säilitamise huvides loobutakse kõigest, mis sünnitaks sügavamaid mõtteid või tundeid ning ohustaks seeläbi riigi stabiilsust ning seega samastub õnnelik olemine selles riigis vabaduse täieliku puudumisega.

Inimesed on jaotatud kastidesse, juba enne sündi on teada, kes sinust saab, sinu vaimsed võimed on osav manipulatsioon geenidega. Kõik kuuluvad kõigile, pole kedagi kellele öelda ema või isa. See, mida sa mõtlema pead, on sulle juba pisikesest põnnist peale läbi tuhandete korduste sisendatud. Kõik on pidevalt imetablett soma laksu all. Monogaamia on tabu, midagi iganenut või lausa  väärastunut.
Tasub lugemist. Mõjus kuidagi lapsikult ja lihtsakoeliselt, aga eks säherdune kerglane roosamanna-ühiskond mõjubki lapsikult. Samas. Kindlasti on ka neid, kes tahaksidki sarnases kogukonnas elada…… Uh, mulle tulid praegu külmavärinad peale….

George Ezra

Üks pisike videoklipike. Ega seal suurt midagi ei toimu :) Lihtsalt preili Anni naudib Kukekeses värsket leiba, head muusikat ja mõnusat seltskonda. Vist kõik beebid jõnksutavad ennast rõõmuga muusika saatel. Meie tibin armastab väga muusikat. Seekord mängib taustal George Ezra.
Vahepeal ütleb Anni Hallo! käsi kõrva juures. Ju ta nägi kedagi telefoniga rääkimas.