“Emme, ära nuta!”

Minu silmist võid leida terve ookeani, sõna otseses mõttes. Ja kuna ma lihtsalt ei jõua neid hoomamatuid tonne vett endaga kaasas vedada, pisardan igal mõeldaval ning mõeldamatul põhjusel. Väga tüütu, kusjuures mitte ainult kõrvalseisvale persoonile, mulle ikka ka, sest tegelikult ma ei taha iga vähegi emotsionaalsema asja peale kõike üle ujutada, aga kohati tundub, et mul puudub peaaegu igasugune kontroll. Räägin – tüütu! Enne preili sündi oli nagu rohkem valikuvõimalust, aga aeg, mida saab määratleda kui p.l.s (loe – pärast lapse sündi), on silmavee ohjeldamise muutnud keerulisemaks. Näiteks kinos või teatris eelistan, et minust paremal istub keegi mu pere liikmetest, või kui üksi olen, siis loodan, et paremale poole jääb vähemalt üks vaba iste. Sest parem silm lekib rohkem. Jah, ta mahutab vähem, ei jõua nii palju vett kanda. Õudne.

Nutan filmi vaadates, raamatut lugedes, teatris käies, mõnikord isegi unejuttu ette lugedes. Aeg-ajalt juhtub miskipärast, et unustan oma eripära, ilmselt tekib hetkeks tunne, nagu oleksin tavaline, normaalne inimene ja ei võta kaasa taskurätikut. Viga. Väiksema koguse pisaratega saab ka ilma taskurätita hakkama, aga uskuge mind, kui ikka ookean lainetama hakkab……. ta leiab kõikvõimalikud kanalid, kustkaudu end välja pressida. Kui nina hakkab tilkuma – no ei ole hea, kohe ikka päris mitmes mõttes ei ole hea, siis viisakas daam ei saa mitte kuidagi taskurätita olukorda lahendada.

Preilile selgitasin, et kui minu keha tunneb emotsionaalset ülekoormust, siis ta asub pinget maandama ja nutt on hea maandaja. Ka positiivsete emotsioonide üleküllus tekitab kehas seisundi, kus pisarad vallanduvad, et keha rahustada ja nii ma jälle nutan. Ega ma just mingi ekspert ei ole, aga tundus täiesti kobe jutt, mida lapsele öelda, et ta ei muretseks, kui järjekordselt pisardan. Ja ta ei muretsegi, vaid oskab nüüd vabalt ennustada, millal ookean võib üle kallaste laksuda.

Käisin teisipäeva õhtul teatris. Null lekkeprobleemi, mitte arvata ekslikult nagu oleksin kuidagi normaliseerunud või ookean kõrbeks kuivanud. Ei. Etenduses jäi midagi puudu. Noormees, kes rolli täitis, ei olnud ülemäära karismaatiline kuju, võib-olla oli selles asi. Võib-olla ka milleski muus…

Viimati nutsin avalikus kohas lasteetendusel “Tistou, roheliste sõrmedega poiss”. Silmast voolas pisar, preili vaatas just “õigel” hetkel minu poole. Pühkis pihuga mu pisara ära ja ütles vaikselt “Emme, ära nuta!”

Hea öelda, palju keerulisem teha…..