Rachel Abbott “Maga hästi”

maga-hästiLugemise ajal tundus väga põnev. Et kuidas ikkagi kolme väikse lapsega ema suudab kontrollifriigist  ülihoolitseva abikaasa juurest koos lastega põgeneda. Eriti veel kui peaaegu terve maja on maniakaalse omandihullust abikaasa poolt salaja kaameraid täis topitud, pluss veel mõned nipet-näpet veidrad nõudmised-kohustused kodukanaks muudetud pereemale, mille täitmata jätmise korral saab meespool pea sekundi täpsusega aru, millal naine on suhelnud kellegagi väljastpoolt “turvalist pesakasti”.

Mind kiskus kaasa.

Lõpp ei pannud vaimustuma, aga no ilmselgelt ongi mind keeruline millegagi väga üllatada.

Päris lihtlabane pääsemise lugu see nüüd ka ei olnud. Paar kõrvalpõiget-konksukest ikka leidus.

Advertisements

Hans Koppel “Ei tule iial tagasi”

ei-tule-iial-tagasiSisututvustus tundus huvitav, pluss raamatu esikaane alla on kirjutatud kolmesõnaline lause – Väga hea lõpuga.

Võimalik, et olen lihtsalt parandamatu küünik, aga no üsna keeruline on põnevikel, kriminullidel või mis iganes sedalaadi iluromaanidel olla üllatava lõpuga, kui sa oled üsna mitut sedatüüpi kirjatükki eelnevalt juba lugenud. Reeglina ikkagi aimad midagi. Või pakud huupi kolme-nelja lahendusvarianti, millest ilmselt üks ikka täppi läheb.

Lause – Väga hea lõpuga. – intrigeeris seekord piisavalt. Alati need lugejalõksud mind ei püüa. Panevad hoopis muigama või vastupidi – peletavad eemale.

Aga seekord… Lugu nagu ise ei olekski midagi eriti uut. Järjest saavad kunagisse koolikampa kuulunud tegelased mingitel vähem-rohkem kahtlastel asjaoludel (pigem vähem) surma. Viimane kambaliige on teadmata kadunud – Ylva, noor naisterahvas ja ühtlasi pisikese tüdrukutirtsu ema.

Naist hoitakse vaid mõnesaja sammu kaugusel, lukustatuna naabermaja keldris. Ylva piin ei ole vaid füüsiline – tema tillukeses toas on ekraan, et ta näeks oma kodu ukseesist. Ta on nii lähedal, ja ometi nii kaugel.

Ja lõpp, see ei tule siis, kui lugu saab läbi. Teadmine saabub lugejani raamatu viimastel lehekülgedel, kus räägitakse sellest, millest kõik alguse sai. Ühest tillukesest episoodist…

 

 

Mart Sander “Litsid: Naiste sõda I”

litsidNii on. Sander on tõesti multitalent. Nii mitmes valdkonnas eduliselt tegutseda. Kusjuures, tundub veel et mängleva kergusega. Imetlusväärne.

Kerge-kiire lugemine. Lisaks maailma kõikse vanema ameti pidajate eluolu kirjeldamisele, saab ajaloomõttes põgusa, kuid siiski üsna tähelepanuväärse aimduse 1939. ja 1940. Eesti särast ja põrmustumisest.

Järgmisi osi vist ei loe. Olen hetkel natuke kõhkleval seisukohal, sest… Kuidagi tummisemalt oleks võinud lugu mõjuda. Tahaks kuidagi võimsamat emotsiooni või… Ah, ma ei tea. Ilmselt lihtsalt niisma vingusin praegu natuke. Raamatut lugema end sundima ei pidanud, haaras kaasa küll, aga kuidagi loiult või pinnapealselt. Oh, ei tea…

Alexandra Oliva “Üksinda”

9789949279586Reality showd on mind miskipärast alati köitnud. No muidugi mitte kõik, mida vaatama olen sattunud, aga siiski üsna mitmed. Mäletan, kunagi ammu, ma-ei-tea mis kanalilt nähtud Big Brother, haaras üsna korralikult kaasa.
Keeruline seletada, mis neis nüüd nii väga meelierutavat on. Vast illusioon, et  näed midagi, mis on justkui päris. Ma ei ole kunagi arvanud, et see, mis pildis näidatakse ongi 100% naturaalne. Ilmselgelt kärbitakse, lõigatakse kokku ja tehakse vajadusel sada muud imet, et pilt naelutaks vaataja ekraani ette (mõnikord võid sa muidugi ka tuhat imet teha, aga publikut lihtsalt ei köida). See on nagu omamoodi kunst – luua uut reaalsust. Mida “ehtsam” on reaalsus, seda võimsam tagasiside, seda kõrgem reklaamimüüginuber, seda …

“Üksinda” räägib loo noorest naisest, kes osaleb metsas ellujäämise reality shows. On osalejad, on auhindadega mängud, on igat sammu jälgivad kaamerad on suure eelarvega telesaade.

Ja siis juhtub midagi. Midagi juhtub päriselt. Piirkonda, kus filmitakse, tabab tõsine katastroof. Ellu jäävad vähesed. Noor naine ei saa aru, et filmimine on ammu lõppenud, lihtsalt pole enam kedagi, kes filmiks…

Mida vaatab-kuulab napilt kahene

Pealkirjas vanusemääratlus mitte kõige korrektsem. Pigem siiski mõeldud mõned kuud enne kaheseks saamist ja nüüd kahesena pakuvad jätkuvalt huvi. Raamatutest käib jutt :)

Et siis jah, mida me kuulame ja vaatame. Ma ei mäleta, millal täpselt hakkasin koos preiliga raamatukogus käima, aga eks see jäi mitme hea kuu tagusesse aega.

Esimene minek koos preiliga ei olnud kindlasti selles vaimus, et hooo! lähme nüüd ja laename neiule tema kõige esimesed raamatud. Läksin endale midagi võtma, väga sujuvalt sai ühe hooga ka Annule mõned raamatud välja valitud. Valimiseks ma seda väga küll ei nimetaks… Mingi asja kangutas neiu ise endale kaasa, midagi leidsin erilise süvenemiseta kõiksetillematele mõeldud kastist.

Üldiselt. Praegu on popid pildiraamatud. Kusjuures, ma ei mõtle siin raamatuid, mis on täis asjade või elusolendite fotosid ja nende juures on kirjas, et mis-kes pildil on. Ei. Need neiut ei huvita.

Ma mõtlen ikka selliseid raamatuid, kus räägitakse lugu. Lugu olgu lihtne, lühike ja seda on võimalik jälgida piltidelt. Põhimõtteliselt peaks saama loost mingi aimduse (kasvõi väga uduse) ka siis, kui teksti ei loe.

Suvalises järjekorras mõned Anni lemmikud:

Katarina Macurova “Miks sa ei õitse”

miks-sa-ei-õitse

Väga ilusate piltidega raamat. Ja just selline nagu peab – lugu jutustab end ise piltides. Lõbus lugu :)

Guugeldage-muugeldage, kui sisu kohta teada tahate.

Anni püüdis lõpuks juba kohati ise natuke seletada, mis pildil toimub. Märk temavanuste puhul ilmselgelt heast raamatust.

 

 

 

 

 

 

 

Mati Lepp “Hüppa koos Miinoga” ja “Magama koos Miinoga”

Miino

magama-koos-miinoga

 

 

 

 

 

 

Miino tegi erinevaid lihtsaid asju – a´la hüppas, kõlgutas jalgu vmt, igal pildil üks tegevus. Annilt sai küsida, no näiteks: “Kas Anni oskab jalgu kõlgutada?” Preili näitas hea meelega, kuidas ta midagi teha oskab või noogutas agaralt. Need raamatud olid mitu kuud tagasi lemmikud.

 

Gemma Merino “Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda”

krokodill-kellele-ei-meeldinud-ujuda

Väga kaunis raamat. Ja pildid, need ei vajanud üldse teksti :)
Endal olemas. Ostetud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Alexander Steffensmeier “Mängime peitust, Liselotte”

mängime-peitust-liselotte

Jälle – nii lihtne, aga samas geniaalne raamat! Klappidega raamat, kus tõesti saadki reaalselt lehmaga koos teisi taluloomi üles otsida. Ja mitte ainult. Pildid on värvilised ja detailirohked.

Saad lasta lapsel pildilt tibusid otsida. Kui ta oskab juba loendada, siis võite koos neid kokku lugeda jne jne. Lahe. Kui mul raha oleks nagu raba, ostaks selle ka.

 

 

 

 

 

“Uneaeg on käes! Üks mäng veel…”

uneaeg-on-käes-üks-mäng-veel

 

Raamat, kus saab põnn ise klappe nihutades “avada” uusi pilte. Peale peenmotoorika arendamise täieneb järjekordselt sõnavara.

Lisaks pildilisusele meeldib meie neiule, kui saab midagi raamatu küljes näppida, reaalselt osalemine, mitte ainult raamatu kuulamine-vaatamine, on lõbus.

 

 

 

Lena Landström ja Olof Landström “Möö ja Mää saavad märjaks”, “Möö ja Mää metsas”

271

272

Äärmiselt armasad tegelased. Juttu väga vähe. Põhiline pilt. Juttu lausa nii vähe, et siin tuleb kindlasti ise lisaks rääkida.

Annile väga meeldivad. Oleme korduvalt raamatukogust võtnud.

 

 

Gunilla Wolde “Ene Väikevend on haige”, “Ene lasteaed”, “Ene arsti juures”, “Mikk läheb õue”, “Mikk ja Mari”

mikk

ene

 

 

 

 

 

 

Kahju, et rohkem pole seda sarja tõlgitud. Väikseformaadilised õhukesed raamatud põnnide igapäevastest tegemistest.

 

“Päev meie kodus”

päev-meie-kodus

Üldiselt tore raamat. Häirivad mõned laused :) a´la Ei. Silver tahab moosisaia nagu tema õdegi. Või Silverile ei maitse salat, aga magustoitu sööb ta rõõmuga.

Kui sul on põnn, kes ei tea moosisaiast ööd ega mütsi ja sa nagu väga ei taha ka veel seda moosisaianduse värki tutvustama hakata (teatud põhjustel), pluss sa pole just vaimustuses, et Silverile ei maitse salat…, sest su põnn on aktiivses jäljendamise faasis, siis noh…

Aga muidu lahe. Saab lasta lapsel pildilt asju otsida, näiteks.

 

“Head ööd, väike lambake!”

lambake

Tädi kingitus preilile :) Mõned kuud tagasi oli suur lemmik. Praegu on tulnud peale raamatukoguraamatud, nii et see on tagasihoidlikumat tähelepanu leidnud.

Igati tore raamat, ilusate piltide ja trükitähtedes looga.

 

 

 

 

Lõpetuseks hittide hitt, raamat, mille laenasin viimati ja mida kohe pärast esimest lugemiskorda pidin seitse korda järjest taas esitama. Sooviavaldus taasesitamiseks tuli ka pärast seitsmendat ettekannet, aga arvasin, et NÜÜD me siiski lõpetame. Eks ma olen teost siin mitmel päeval juba taas ja taas ja taas ja taas…. esitanud. Ütlen esitanud, sest alati ma ei loe kirja pandud teksti, vaid jutustan ise piltide järgi, või teen mõlemat – loen, pluss räägin juurde.

Patrick McDonnell “Kallistuste raamat”. Igal leheküljel on pilt ja üks lause või isegi mitte terve lause st lause jätkub naaberleheküljel, või suisa üksainus sõna. Ja kus on lehekülgi, milledel teksti pole, on pilt, mis lugu edasi jutustab. Panen siia kogu raamatu tekstilise osa kirja ;)

kallistuste-raamat

Kord elas kiisu, kel varuks üllatus,
sest tervet ilma ootas tema kallistus.

“Kui kõiki kallistan, kas elu heaks siis saab?”
Kriimu noogutas ja Mari kiisu riietas.

Kiisu unistas, et enam kallita ei keegi ole,
sestap nimed kirja pani (ja kontrollis kaks korda üle).

Ta kallistas sõpru, Nurri, Triibut ja Muri ärevat,
liblikat, tulikaid ja väikest halli oravat.

Talt pargis kalli said kõik linnud, keda nägi,
veel palju tööd, kuid varsti öö on, must kui pigi!

Kriimu kepsles laevale ja sõitis merele,
langes peagi kiisu pilk sinisele sabale…

…mis kuulus SUURELE sinisele kallimaiale vaalale.

Laev randus Aafrikas ja kiisu suudles maad –
nii hindamatut, habrast ja kumerat.

Ta kallistas elevanti, šimpansit, kaelkirjakut, jõehobu ja ahvileivapuud.

Läks kiisu džungli kallistusi viima
ning avastas seal seni võõra looma.
Ta kummardus ja sosistas: “Tere tulemast!”

Ja siis Indiasse – kus tiigreid nõnda napilt,
et neid leida raskem on kui puru täpilt.

Ta ootas, uuris, vaatas tähti.
“Ma leian, leian,” kordas tihti.

Kiisu jätkas, kallistas ka gnuud, pandat, paabulindu ja pisikest pudu.
Vallabit ja vombatit ning humuhumu kala uut
(ehk nimekirjas number kolmesada kuut).

Kuid külmas põhjas tundis kiisu kurbust,
sest jäänud üksi ta ja vähe valgust.

Sestap suur oli Kriimu üllatus,
kui küsis karu: “Kas meeldiks sulle kallistus?”

On maailm nõnda suur…
… kuid teisalt nõnda väike…
… et hoidma peaksime me kõike.

Seda suudab suur ja vähem,
alga sellest, kes on kõige lähem.

KALLISTAGE!

 

Ene Sepp “Väike roosa pilet paradiisi”

9789949277520.jpg

Ei ole nii häirivat raamatut ammu lugenud. Mind ärritas 23-aastase peakangelanna ülim naiivsus, elukartus, selgrootus, puhas arulagedus… Ise noor inimene ja no niiiii madal nagu muru. Õudne. Kusjuures, esmalt tundus mulle miskipärast, et peategelaseks on vähemalt pool sajandit vana ja sellest enamuse terroriseeriva isasega abielumerel seilanud mammi. No ei olnud õige oletus. Kohe üldse mitte.

Järgmiseks kargas pähe mõte, et autor on ilmselt täiesti eluvõõras penskar (pardonks!), kes ka noori inimesi suudab kujutada vaid kui pehkinud poolraukasid, äärmiselt allaheitlike inimvaresid. Aga ei. Autor oli kirjutamise hetkel umbes samavana kui tema peakangelanna. No ma ei tea….

Lugu algab sellega, et noor naine, kes on rüganud mitu aastat pea olematu palgaga tööd teha, võidab ootamatult lotoga 30 miljonit eurot.

Mida Sina teeksid?

Read Calia “Haruta mind lahti”

9789949486823.jpgPsühholoogiline põnevik. Haarab kaasa.

Kahekümnendate alguses neiu on vaimuhaiglas juba ligemale kuu aega. Tundub, vähemalt kohati, et tegu on täiesti selgemõistusliku noore inimesega. Mis juhtus?

Kliinikumi saabub uus arst, kellele Naomi hakkab oma lugu jutustama…

Lõpp on üllatav, isegi minusugusele küünikule. Tekkis soov mõned sündmused uuesti üle lugeda, kuid, jah, paraku, ei viitsinud.

Raamatus keskmisest (see on nüüd muidugi küsitav suurus) rohkem seksitseene, oleneb muidugi mislaadi raamatuid keegi loeb, eks ole.