W. Bruce Cameron “Koera elu mõte”

Lugesin. Nutsin, korduvalt. Kirjutage emotsionaalne lugu, kus peategelaseks on mõni loom või laps ja ma nutan teile vabalt jõe. Filmi ei ole näinud. Ei vaata ka.
Raamatu kaanel on lõik – W. Bruce Cameroni südantsoojendav, läbinägelik ja sageli pisarateni naerma ajav raamat „Koera elu mõte“ pole lihtsalt emotsionaalne ja lõbus lugu ühe koera paljudest eludest, vaid ka inimsuhetest koera pilgu läbi ning vankumatust kiindumusest inimese ja tema parima sõbra vahel.
Pisarateni naermist minu puhul ei esinenud. Tegelikult – üldse ei naernud, muigamist tuli ette, peab möönma. Järjekordselt tekkis tunne, et nii väga tahaks koera, aga sellise korteri puhul nagu meil ei saa, ei saa st ei tohi, ei tohi võtta koera. Koerale on vaja ruuuuuuumi.

Ruth Ware “Pimedas, pimedas metsas”

pimedasKrimka. Minu jaoks oli esiotsa piisavalt pinget, segatud veidi isegi hirmuseguse põnevusega.
Pooltosinat naist, pluss üks geist tüüp kogunevad metsa modernsesse valdavalt klaasist seintega majja tüdrukuteõhtut tähistama.
Tohutud aknad, kardinateta, õhtupimeduses oled justkui näitelaval, keda kes iganes saaks õuest jälgida. Pluss isegi päeval hämar ja seda enam õhtu saabudes hirmuäratavana mõjuv metsamüür kohe maja vahetus läheduses. Uuuuh! Külmavärinad tulevad peale. Peategelaseks 26-aastane krimikirjanik Nora.

Umbes pool raamatut oli väga köitev, aga siis … Ma ei tea, mõrvar oli üsna hästi etteaimatav ja see lõpp… No olgu, ega üldiselt ei saa ju väga lõpu pärast vinguda, mingi lõpp tuli ju kirjutada ja ei olnud see kuidagi kehvem kui mõni kolmas või neljas variant. Aga. Lugu vajus ära, minu jaoks. Mis ei tähenda, et ma poleks seda meelelahutajat äärmiselt kiirelt läbi hekseldanud :)

 

Gillian Flynn “Paha paik”

18232Järjekordne meelelahutuslik kirjanduslik toode alla neelatud. Minu puhul, arvestades mõningaid (khm) tegureid, pigem küll mõõdukas tarbimine peaaegu et kindla suurusega portsjonite kaupa.

Natuke käis närvidele, raamat siis. Asi ei olnud mitte kirjutamisstiilis, vaid mind kohati Beni-nimeline tegelaskuju ärritas liiast. Arusaadav et välja mõeldud persoonide vastu suurt musta pahameelt tunda on jabur, aga näe, juhtub. Ma võin vabalt närvi minna mingite väljamõeldud tegelaste tule-eile-meile mõttemustrite peale. Veidral kombel isegi kordades rohkem kui reaalselt eksisteerivate jobude peale.

Libby Day oli kõigest seitsmeaastane, kui tema kohtus antud tunnistuse põhjal ta viieteistaastane vend süüdi mõisteti. Sellest peale on Libby sihitult aega surnuks löönud. Kui temaga võtavad ühendust inimesed, kes on veendunud, et tegelik süüdlane polegi Ben, hakkab Libby esitama endale küsimusi, mille peale ta pole varem julgenud mõelda. Kas see hääl, mida ta kuulis, oli ikka ta venna oma? Ben oli küll kohaliku väikelinna must lammas, aga kas ta tõesti oli võimeline kedagi tapma? Kas nende perekonna farmis varjatakse saladusi või petab Libby ennast, sest igatseb oma venda tagasi?
Libbyle hakkab selgeks saama, et tol päeval oli kõigil ta pereliikmetel midagi varjata. Eriti aga Benil. Nüüd, kakskümmend neli aastat hiljem, on aga veelgi keerulisem tõde päevavalgele tirida. Kes ikkagi mõrvas Day-pere liikmed?

Väga vaimustuses loetust ei ole :), mis ei tähenda, et raamat halb oleks. Lihtsalt, ei mingit iksfaktorit, ei midagi erilist, mis jääks mällu kummitama.

 

Aldous Huxley “Hea uus ilm”

hea-uus-ilmRomaani sündmustik leiab aset utoopilises riigis, kus eesmärgiks on kõigi inimeste õnn. Õnne säilitamise huvides loobutakse kõigest, mis sünnitaks sügavamaid mõtteid või tundeid ning ohustaks seeläbi riigi stabiilsust ning seega samastub õnnelik olemine selles riigis vabaduse täieliku puudumisega.

Inimesed on jaotatud kastidesse, juba enne sündi on teada, kes sinust saab, sinu vaimsed võimed on osav manipulatsioon geenidega. Kõik kuuluvad kõigile, pole kedagi kellele öelda ema või isa. See, mida sa mõtlema pead, on sulle juba pisikesest põnnist peale läbi tuhandete korduste sisendatud. Kõik on pidevalt imetablett soma laksu all. Monogaamia on tabu, midagi iganenut või lausa  väärastunut.
Tasub lugemist. Mõjus kuidagi lapsikult ja lihtsakoeliselt, aga eks säherdune kerglane roosamanna-ühiskond mõjubki lapsikult. Samas. Kindlasti on ka neid, kes tahaksidki sarnases kogukonnas elada…… Uh, mulle tulid praegu külmavärinad peale….

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”

9789949983162Kiskus lõpuks ikka pisara välja. Esimese raksuga lugema hakates olin sutsu pettunud, sest, noh… et mitte midagi väga paljastada ütlen lihtsalt – mulle tundus, et raamatus on veidi liiga palju maagilist realismi. Mulle ei istu säherdused kirjatükid eriti. Keeruline seletada miks. Mulle meeldib realism või realismi kerge ilustamine, mitte just roosamannavaht, aga säherdune mõnus optimism. Muidugi ei ole oluline, et kõik raamatud, mida lugeda otsustan, optimismist nõretaks. Mõnikord võivad nad ka vabalt läbinisti depressiivsed olla ja sellest hoolimata mulle sümpaatsetena mõjuda. Eks veidi hiljem saab aru, et ega seal nüüd tegeliku väga eriti maagilist realismi ei olnudki. Kui ehk siis ainult sutsuke ja seegi on vaieldav ;)

“Lily ja kaheksajalg” on raamat koerainimestele, kes armastavad nende suurte südamete, külmniiskete ninade, rõõmsalt vehkivate sabade ja äärmiselt truude loomade seltsi.

Raamatu tagakaanel: “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

Ehk siis, vabandust, kui kellelegi tundus eelnev lause kuidagi kahemõtteline, ja ma midagi äärmiselt uskumatut paljastan, aga tõesti-tõesti pisike taksikoer Lily sureb. Miks, millal, kuidas – saab lugeda raamatust. Lilyl on äärmiselt hooliv ja armastav peremees Ted. Ted  on hiljuti lahku läinud oma elukaaslasest Jeffrey´st ja püüab nüüd psühholoogi kaasabil mingitki moodi naasta elurütmi, mis sisaldaks peale koeraga veedetud aja ka midagi muud, näiteks kohtinguid.

Liigutav lugu.

Emma Healey “Elizabeth on kadunud”

healeyEsikaane alläärelt on võimalik lugeda – Costa auhinna võitnud psühhopõnevik.

Autor on suhteliselt noor, sünniaastaga 1985. Raamatu peakangelanna ning ühtlasi minajutustaja see-eest juba üle 80 aasta vana proua Maud. Maud unustab. Tal on taskud täis sedelikesi, kuhu paneb kirja kõike, mida peab meeles pidama ja seda kraami on palju. Maud ei suuda meeles pidada peaaegu mitte midagi. Ta unustab, et keetis endale teed ja plaanis seda juua. Nii on esikus terve rivi jahtunud teega tasse. Tal on tunne, et tütar Helen käib teda väga harva vaatamas, kuigi tegelikult astub Helen ema juurest läbi iga päev. Maud läheb poodi, olgugi, et tal on kodust lahkumine keelatud, suutmata meenutada, mida ostma pidi ning ostab siis igaks juhuks mitu purki tükeldatud virsikuid. Seda iga jumala päev… Miks tema üha tuhmimaks muutuv mälu käseb virsikuid osta, selgub lugemise käigus.

Maud mäletab suurepäraselt vaid oma noorusaega ja eriti just seda perioodi, kui kadus tema õde Susan. Teine fakt, mida proua raudselt teab, pärineb aga tänapäevast ja nimelt – Elizabeth, Maud´i sõbranna, on kadunud. Paralleelselt toimubki tegevus nii kaasajas kui aastakümneid tagasi, mil kadus Susan.

Miks Maud mõni minut või suisa mõned kümned sekundid hiljem ei mäleta, mida talle just öeldi või ei suuda meenutada, kes see üldse on, kes temaga hetkel vestleb, pole teada. Autor ei ütle seda selgesõnaliselt. Ilmselgelt aga ei saa olla tegemist päris tavalise vanusest tuleneva mälu nõtrusega.

Üsna haarav lugemine. Eriti köitis mind miskipärast raamatu esimene pool. Kirjutada mingit lugu, seejuures mitte unustades, et su minajutustaja on tõsise mäluprobleemiga ja peab kõike unustama, polegi vast kõige lihtsam. Ausaltöeldes, olin esimese hooga niivõrd haaratud Maud´i tegelaskujust, et ei suutnud jälgida, kas oli mingeid loogikavigu st kas ta ikka unustas kõike või suutis kaks lauset tagasi mõeldut oma mõtetes taassõnastada :)

Hea ajaviitelugemine.

Graeme C. Simsion “Naiseotsing”

9789949525355.jpgNo vot. Lugesingi läbi. Pärst postitust selle raamatu teisest osast – “Abielu Rosiega” , plaanisin takkaotsa ka esimese osa läbida ja nii tegingi. Ei tea nüüd, kas asi on selles, et lugesin esmalt teise osa, või milles, aga igatahes mulle istus raamatu teine osa rohkem kui esimene. Raamatu lõpp on kahjuks sarnaselt teisele täielik spurt, kuidagi haamriga pähe või nii. Aga noh, oli tore meelelahutuslik suvelugemine ikkagi.