Keith Stuart “Plokipoiss. Isa, poeg ja autism”

Raamatu sündmused on inspireeritud autori elust. Täpsemalt sellest kuidas ta oma autismispektri häirega poega läbi Minecrafti tundma õpib.

Väga liigutav lugu. Kaasahaarav, mõtlemapanev, ütleks, et lausa maailma avardav kogemus, emotsioonidest pungil. See emotsioonide rõhutamine vast meeslugejaid veidi pelutab, aga ärge laske end heidutada. Kõik enam-vähem täiseaised võiksid “Plokipoissi” lugeda. See on ütlemata hea lugu veidi teistsugusest poisist, perest, kes peab nihutama piire, olema iga päev meeletult loominguline, avatud, mõistev ja esmajärjekorras tingimusteta armastav. See on kasvamise lugu. Sisukokkuvõteks passib ka lause: Lõpetage muretsemine ja hakake elama!

Petegelane on kolmekümnendates pereisa, kes visati naise poolt kodust välja. Mees ei taha perekonda kaotada. Senini on ta kartnud pidevalt “plahvatusohtliku” 8-aastase pojaga kahekesi aega veeta. Nüüd aga hakkab Alex  tegema pingutusi mõistmaks omas maailmas elavat Sami. Isa ja poeg hakkavad juhuse tahtel koos Minecrafti mängima. Suur muutus on alanud…

Katkendit saab YT-st kuulata, aga ma pigem ei kuulaks ;) Mulle see lugemise viis ei sümpatiseeri miskipärast. No ei kõla, noh… Minu peas kõlas kõik hoopis teist moodi :)

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat”

9789949554744Silva Stökeli lugude esimene raamat. Krimka. Birk on väga osav sõnaseadja. Mulle meeldis. Kohati õõvastav, külmalt, teravalt ja ikka kenasti otse vastu vahtimist lajatatud. Nimetage seda kiiksuks, või milleks iganes, aga mulle sümpatiseerib, kui krimka autor suudab kirjutada nö sootult. Vast õigem oleks öelda – ideaalne oleks, kui ma ei tajuks autorit. Siin oli kõik paigas. Olen Birki ennegi lugenud. Ta oli ja on jätkuvalt väga hea. Mõnele kohe on antud :)

Raamatu lühike sisukokkuvõte.

W. Bruce Cameron “Koera elu mõte”

Lugesin. Nutsin, korduvalt. Kirjutage emotsionaalne lugu, kus peategelaseks on mõni loom või laps ja ma nutan teile vabalt jõe. Filmi ei ole näinud. Ei vaata ka.
Raamatu kaanel on lõik – W. Bruce Cameroni südantsoojendav, läbinägelik ja sageli pisarateni naerma ajav raamat „Koera elu mõte“ pole lihtsalt emotsionaalne ja lõbus lugu ühe koera paljudest eludest, vaid ka inimsuhetest koera pilgu läbi ning vankumatust kiindumusest inimese ja tema parima sõbra vahel.
Pisarateni naermist minu puhul ei esinenud. Tegelikult – üldse ei naernud, muigamist tuli ette, peab möönma. Järjekordselt tekkis tunne, et nii väga tahaks koera, aga sellise korteri puhul nagu meil ei saa, ei saa st ei tohi, ei tohi võtta koera. Koerale on vaja ruuuuuuumi.

Ruth Ware “Pimedas, pimedas metsas”

pimedasKrimka. Minu jaoks oli esiotsa piisavalt pinget, segatud veidi isegi hirmuseguse põnevusega.
Pooltosinat naist, pluss üks geist tüüp kogunevad metsa modernsesse valdavalt klaasist seintega majja tüdrukuteõhtut tähistama.
Tohutud aknad, kardinateta, õhtupimeduses oled justkui näitelaval, keda kes iganes saaks õuest jälgida. Pluss isegi päeval hämar ja seda enam õhtu saabudes hirmuäratavana mõjuv metsamüür kohe maja vahetus läheduses. Uuuuh! Külmavärinad tulevad peale. Peategelaseks 26-aastane krimikirjanik Nora.

Umbes pool raamatut oli väga köitev, aga siis … Ma ei tea, mõrvar oli üsna hästi etteaimatav ja see lõpp… No olgu, ega üldiselt ei saa ju väga lõpu pärast vinguda, mingi lõpp tuli ju kirjutada ja ei olnud see kuidagi kehvem kui mõni kolmas või neljas variant. Aga. Lugu vajus ära, minu jaoks. Mis ei tähenda, et ma poleks seda meelelahutajat äärmiselt kiirelt läbi hekseldanud :)

 

Gillian Flynn “Paha paik”

18232Järjekordne meelelahutuslik kirjanduslik toode alla neelatud. Minu puhul, arvestades mõningaid (khm) tegureid, pigem küll mõõdukas tarbimine peaaegu et kindla suurusega portsjonite kaupa.

Natuke käis närvidele, raamat siis. Asi ei olnud mitte kirjutamisstiilis, vaid mind kohati Beni-nimeline tegelaskuju ärritas liiast. Arusaadav et välja mõeldud persoonide vastu suurt musta pahameelt tunda on jabur, aga näe, juhtub. Ma võin vabalt närvi minna mingite väljamõeldud tegelaste tule-eile-meile mõttemustrite peale. Veidral kombel isegi kordades rohkem kui reaalselt eksisteerivate jobude peale.

Libby Day oli kõigest seitsmeaastane, kui tema kohtus antud tunnistuse põhjal ta viieteistaastane vend süüdi mõisteti. Sellest peale on Libby sihitult aega surnuks löönud. Kui temaga võtavad ühendust inimesed, kes on veendunud, et tegelik süüdlane polegi Ben, hakkab Libby esitama endale küsimusi, mille peale ta pole varem julgenud mõelda. Kas see hääl, mida ta kuulis, oli ikka ta venna oma? Ben oli küll kohaliku väikelinna must lammas, aga kas ta tõesti oli võimeline kedagi tapma? Kas nende perekonna farmis varjatakse saladusi või petab Libby ennast, sest igatseb oma venda tagasi?
Libbyle hakkab selgeks saama, et tol päeval oli kõigil ta pereliikmetel midagi varjata. Eriti aga Benil. Nüüd, kakskümmend neli aastat hiljem, on aga veelgi keerulisem tõde päevavalgele tirida. Kes ikkagi mõrvas Day-pere liikmed?

Väga vaimustuses loetust ei ole :), mis ei tähenda, et raamat halb oleks. Lihtsalt, ei mingit iksfaktorit, ei midagi erilist, mis jääks mällu kummitama.

 

Aldous Huxley “Hea uus ilm”

hea-uus-ilmRomaani sündmustik leiab aset utoopilises riigis, kus eesmärgiks on kõigi inimeste õnn. Õnne säilitamise huvides loobutakse kõigest, mis sünnitaks sügavamaid mõtteid või tundeid ning ohustaks seeläbi riigi stabiilsust ning seega samastub õnnelik olemine selles riigis vabaduse täieliku puudumisega.

Inimesed on jaotatud kastidesse, juba enne sündi on teada, kes sinust saab, sinu vaimsed võimed on osav manipulatsioon geenidega. Kõik kuuluvad kõigile, pole kedagi kellele öelda ema või isa. See, mida sa mõtlema pead, on sulle juba pisikesest põnnist peale läbi tuhandete korduste sisendatud. Kõik on pidevalt imetablett soma laksu all. Monogaamia on tabu, midagi iganenut või lausa  väärastunut.
Tasub lugemist. Mõjus kuidagi lapsikult ja lihtsakoeliselt, aga eks säherdune kerglane roosamanna-ühiskond mõjubki lapsikult. Samas. Kindlasti on ka neid, kes tahaksidki sarnases kogukonnas elada…… Uh, mulle tulid praegu külmavärinad peale….

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”

9789949983162Kiskus lõpuks ikka pisara välja. Esimese raksuga lugema hakates olin sutsu pettunud, sest, noh… et mitte midagi väga paljastada ütlen lihtsalt – mulle tundus, et raamatus on veidi liiga palju maagilist realismi. Mulle ei istu säherdused kirjatükid eriti. Keeruline seletada miks. Mulle meeldib realism või realismi kerge ilustamine, mitte just roosamannavaht, aga säherdune mõnus optimism. Muidugi ei ole oluline, et kõik raamatud, mida lugeda otsustan, optimismist nõretaks. Mõnikord võivad nad ka vabalt läbinisti depressiivsed olla ja sellest hoolimata mulle sümpaatsetena mõjuda. Eks veidi hiljem saab aru, et ega seal nüüd tegeliku väga eriti maagilist realismi ei olnudki. Kui ehk siis ainult sutsuke ja seegi on vaieldav ;)

“Lily ja kaheksajalg” on raamat koerainimestele, kes armastavad nende suurte südamete, külmniiskete ninade, rõõmsalt vehkivate sabade ja äärmiselt truude loomade seltsi.

Raamatu tagakaanel: “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

Ehk siis, vabandust, kui kellelegi tundus eelnev lause kuidagi kahemõtteline, ja ma midagi äärmiselt uskumatut paljastan, aga tõesti-tõesti pisike taksikoer Lily sureb. Miks, millal, kuidas – saab lugeda raamatust. Lilyl on äärmiselt hooliv ja armastav peremees Ted. Ted  on hiljuti lahku läinud oma elukaaslasest Jeffrey´st ja püüab nüüd psühholoogi kaasabil mingitki moodi naasta elurütmi, mis sisaldaks peale koeraga veedetud aja ka midagi muud, näiteks kohtinguid.

Liigutav lugu.