Midagi tõeliselt kaasahaaravat. Raamat koosnes paljudest lühikestest peatükkidest, iga peatükikene lõppes nii, et ma lihtsalt pidin edasi lugema. Tunne oli nagu kihutaks mööda kiirteed – ruttu-ruttu-ruttu-ruttu-RUTTU! Tahtsin veelgi kiiremini! VEEL KIIREMINI! Mul oli vaja teada, mis saab edasi… nüüd…aga nüüd…ja nüüd… mis NÜÜD SAAB?! Raamatu kaanel on võrreldud kirjapandud thrillerit Hitchcocki poolt looduga. Ja oli ka – ülimalt kaasakiskuv!

12-aastasel Josy´l on kummaline haigus, millele otsitakse seletust. Isa on murest murtud väga hinnatud psühhiaater. Ja siis tüdruk kaob. Jäljetult. Teda ei suudeta leida. Isa lõpetab hullumajas. Ta on seal neli aastat, kuni tuleb viimaks noor terapeut, kes otsustab tasapisi loobuda ravimite andmisest, mille tulemusena Viktori mõistus selgineb. Kunagine tipp-psühhiaater jutustab oma terapeudile, mis juhtus neli aastat tagasi…

Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.

Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award.

Lõpp oli üllatusi täis. Sugugi mitte etteaimatavate lahendustega ja kui mul mingil hetkel hakkas väga ebamugav, sest… Ei taha sisu ette kuidagi reeta, aga alati kui tegelasteks on lapsed, kui nendega midagi juhtub, ja see juhtunu on kuidagi eriti õõvastav, tunnen intensiivselt jälestust. Õõvastus läks küll õnneks üle, sest…jah… lõpp on huvitava pöördega.

Kogu tekst oli pingest laetud. Hoopis teine tera, kui “Poiss teisel pool lukuauku”. Samas, siin oli sündmustik läbi täiskasvanu silmade, eelmises raamatus pigem läbi lapse silmade nähtuna, mis eeldaski lihtsamat sõnakasutust.

Ühe öö lugemine. Kohutavalt põnev.

Oligi SELLINE raamat?! Halvas mõttes. Loed läbi ja kulutatud ajast on kahju. Mingit psühholoogilist põnevust ma sealt ei leidnud, kuigi kaanel lubati. Kaasa haaras natuke ikka, sest ma ju ullikesena lootsin viimse hetkeni, et m i d a g i g i peab juhtuma ja loodetavasti midagi sellist, mille peale ma ise veel tulnud ei ole. Jah, mul oli lõpplahendus peas valmis mõeldud. Jah, see läks peaaegu täide. Midagi heas mõttes üllatavat süžees aset ei leidnud.

Üks kordus ajas teist kordust taga, sisulises mõttes. Kui pool raamatut on läbitud, oled sunnitud tõdema, et no kuna selline räige rõhutamine käib, siis ilmselt üsna raudpoltkindlalt tegelikult midagi säherdust, nagu 9-aastane poiss arvab, et juhtus, ei juhtunud. Ja kujutate pilti – ei juhtunudki.

Kuigi. Sekundiks lastakse lõpus tekkida muljel, et näed rõhutasime tuhat korda ja TEGELIKULT ongi nii nagu paarisajal leheküljel on nämmutatud ja nämmutatud. Korraks tekitatakse mulje ja siis pööratakse kõik tagasi vanadesse rööbastesse… Ehk siis sisuliselt ei muutunud, ega juhtunud midagi. Mind valdas täielik hämming, mitte hea mõttes. Kirjanik mõtles, et oeh, täitsa väsitav on sellist jampsi kirjutada, et teeks lõpetuseks natuke pulli. Saaks veel mõned lõigud juurde ja siis panen selle lõpu kirja, mis ammuilma oli plaanitud ja mille suunas kõik niiiiiiii otsejoones kulges.

Lõpetuseks tehakse üks ebaõnnestunud ja üks õnnestunud tapmiskatse.




2015. aasta romaanivõistluse võidutöö. Konkurente oli lausa 94.

Autorit tunnustati keelelise kujundlikkuse, värskuse, eneseiroonilisuse, ühtlase stiili, üldistamisjõu ning lausa šokeeriva ajakajalisuse eest. (3. juuni Postimees 2015)

Algus oli põnev. Miskipärast on jube huvitav teada, mis hakkab toimuma inimesega, pealegi veel minu praeguses kodulinnas Tallinnas, kui selgub, et ta on jäänud maailma ainsana omasuguste seas. Eksisteerivad veel linnud, kalad, putukad, roomajad. Ainult imetajaid pole, üksnes Lui Vutt, kes on üsna rõõmsameelse olekuga noor turundusinimene. Lui pillub irooniat ning copywriterlikke loosungeid hooletult vasakule ja paremale. Esiotsa oli täitsa tore lugemine.

Mingi hetk hakkas miskipärast igav. Kuidagi keeruline oli edasi lugeda, pidin ennast sundima. Veider. Näiteks raamatus “Öötöö” oli kordades vähem tegevust, aga pinget minu jaoks tunduvalt rohkem. Pinge köitis. Põnevus ja ootus, et pimeduses ikkagi on midagi, toimub midagi, haaras kaasa.

“Lui Vutoonis” oli kordades rohkem märgilisust ja osavat sõnaseadmist, aga pikapeale ma lihtsalt rohkem ei viitsinud neid kohati eredaid mõttesähvatusi lugeda. Ise elan selles ajas, mille pihta Lui oma irooniat lajatab, kõik see on liiga praegu ja siin, või lihtsalt koguseliselt natuke liiga palju. Ma ei viitsi. Vot. Ajastu näitaja seegi – lihtsalt ei viitsi sellist asja lugeda. Nagunii mitte kuhugi välja ei jõuta, ainult sõnu loobitakse. Ja ei jõutudki. Või oleks pigem õige öelda, et jõuti täpselt sinna, kuhu arvasin, et jõutakse.

neverlandAlustades tundus Neverland väga lihtsalt läbitava distantsina. Ei ühtegi kirjeldust, vähemalt ma ei suuda meenutada, et oleks olnud ühtegi märkimisväärset olustikukirjeldust, kõik puhas sisemonoloog või dialoog. Kõik kuidagi nihkes, kuidagi absurdne ehk veidi üle vindi, aga samas nagu ei olnud ka. Reaalselt võivadki sellised tüübid eksisteerida. Elu ongi sageli paradoksaalselt äärmiselt ebareaalne. Täpselt nagu see raamatki.

Esialgne lihtsus muutus minu jaoks peagi hoopis millekski, mis takistas raamatu kiiret läbilugemist. Kõik karakterid olid kuidagi nii intensiivsed, punnis kinnismõtetest, lausa lõhkemas nendest. Väga jõuliste ja selgepiiriliste joontega visandatud. Kulgemine läbi mingis mõttes üli-realistlike karakterite hoidis meeled pidevalt ärksana ja võttis natuke võhmale. Neverland. Peeter Paan. Eikunagimaa. Maa, mida pole kunagi olemas olnud. Maa, mis on justkui päris, aga eksisteerib vaid… Paberil?

Kui jõudsid kätte viimased leheküljed, otsustasin koos tegelastega spurtida. Kiskus kaasa. Lõpuks.

 

 

esikaane_foto_size-480_315x480Ilmselt kõige hirmutavam raamat, mida üldse kunagi lugenud olen. Autor on USA-s töötav perearst.

Autori seisukoht on järgmine:

Kui lapsed on korduvalt või krooniliselt haiged, ravivad tänapäeva arstid patsiente nii, nagu neid õpetati – antibiootikumide ja muude ravimitega. Minul on asjadest hoopis teine arusaam. Kui laps on korduvalt või krooniliselt haige, kannatades järgemööda nakkuste käes, näen mina immuunsuse probleemi – probleemi, mis suure tõenäosusega tuleneb ebasobivast toitumisest.

Toitumisest see raamat ongi. Ja kuna tegu on USA arstiga, näeb ta asju vastava mätta otsast.

Muide, ilmselt ei ole ma ainus, kes on näinud ja mõelnud, et miks need ameerikamaa lapsed on võrreldes meie sama vanade lastega tunduvalt täiskasvanulikuma välimusega. Raamatu autor ütleb, et asi on toidus. Näiteks sealne piim ja liha on täis lisatud hormoone. Kuidas meil vastavad lood on pole aimugi, ehk nii hull ei ole? Kuigi ma võin öelda, et minu aja keskkoolilõpetajad poisid olid kordades nö lapsemad kui praegused lõpetajad. Milles asi? Söövad nad liiga palju rämpstoitu – krõpse, burgereid, joovad Coca-Colat ja massiliselt poolfabrikaate?

Väga üldistatult leiab autor, et liha, piim ja kalad on saastatud. Neid tuleks võimalikult väga-väga vähe tarbida, kui üldse. Sööma peaks puu- ja köögivilju ja muidugi pähkleid, et vajalikud omega-3-rasvhapped kätte saada.

Et taimed on kahjuritõrjest tulenevalt mürgitatud, möönab ta samuti, aga leiab, et kui on valida, kas süüa mürgitatud taimi või üldse mitte, siis tuleks kindlasti valida söömine, sest kokkuvõttes on kasu suurem kui kahju. Muidugi tuleks eelnevalt taimed ära pesta ja koorida.

Loomsete toodete tarbimisel on suur tõenäosus kokku puutuda kahjulike kemikaalidega ja pestitsiididega. Kõige ohtlikumad pestitsiide kasutatakse aga hoopis teatud taimsetel toiduainetel. Kõige enam pestitsiitide jääke leidub maasikatel, virsikutel, vaarikatel, põldmurakatel (Meenub siinkohal Jaan, kes sõi väljamaal olles poest ostetud pesemata marju ja sai nii metsiku allergilise reaktsiooni, et oli hiljem pikalt tablettide peal), viinamarjadel, kirssidel, õuntel ja selleril.

Esimene pool raamatust tekitas keskmisest rohkem õõva ja ka tsipake lootusetust, sest seal tehti selgeks, et põhimõtteliselt kogu sinu edaspidise tervise määrab ära see, mida lapsepõlves sõid. Ehk kui lapsepõlves said kodus tervislikku toitu, siis võid hiljem süüa ka rämpsu, see ei mõjuta su tervist enam niiväga. Kui aga piltlikult öeldes sõid ohtralt vorsi, siis noh, ega see vähk kaugel pole.

Teises raamatupooles õnneks mainiti, et tervisliku toitumisega alustada pole kunagi hilja.

Rõhutatakse rinnapiima kasulikkust ja räägitakse omega-3 nappusest laste (mitte ainult) toidulaual. Muide, et lapsel oleks kõrge IQ, siis tuleb rasedal ja imetaval emal süüa omega-3 rikkaid toite (tolle raamatu versioonis jahvatatud linaseemned, Kreeka pähkleid jmt).

Ilmselt olen hiljaks jäänud ;), aga hakkasin meie preili hommikuputrudesse segama jahvatatud linaseemneid, ta meil ju nagunii kala ei söö, väljaarvatud räim. Lugedes rahunesin selles mõttes, et me ei ole üldse Norra lõhet ostnud, see pidavat väga mürgitatud kala olema.

Mis minu jaoks oli üllatav – raamatu järgi on veganitel oht tarbida liiga palju soola. Ei suuda täpset lauset leida praegu. Ilmselt siis asi neile valmistatud poolfabrikaatides?

Raamatu lõpus hunnik retsepte, mida enda ja koduste peal katsetama hakata.

See on veider, aga eetilisuse küsimus mind näiteks veganiks või taimetoitlaseks hakkama ei motiveeri. Kõlab julmalt. Ma võin nutta terve järve või kasvõi mere, kui keegi räägib loomade piinamisest. Kohutav, õudne, tülgastav. Aga räägi mulle sellest, kuidas ma ISE KOHE ÄRA SUREN, kui loomade-lindude söömist jätkan ja ma hakkan asja peale mõtlema.

Nii et minu meelest ei peaks veganid rõhuma nii palju empaatiale, mis on ka muidugi väga valus punkt ja võib mõjuda, pigem tuleb minna väga isiklikuks. Tuleb minna minu enda tervise ja heaolu kallale.

Aga raamatu juurde tagasi. Rõhutati, et enne 6 kuud ei tohiks mitte midagi peale rinnapiima (või selle asendaja) anda ja perega sama toidulaud võiks olla alates esimesest eluaastast, samas võiks kuni teise eluaastani rinnapiima edasi anda.

Soovitati valmistada korraga suurem kogus toitu, et seda siis kuni neljal õhtul süüa. See tekitas minus küll küsimusi. No olgu, tõstad igal õhtul söömisjagu toitu teise potti ja soojendad, et kasulike ainete kadu oleks võimalikult väike. Aga NELI õhtut järjest sama toit. Ma ei tea, kuidagi palju, vaheldust tahaks.

Muidugi oli seal lademetes vähi-juttu ja ma ei räägi siin praegu nendest sõralistest, keda inimesed söövad, vaid nendest, kes inimesi “söövad”.

Hirrrrmus raamat :) Peab rohkem pähkleid sööma ja Annule kuidagi rohelise salati apetiitseks muutma. Voh!

——–

Varahommikune lisandus: Söömine on nii isiklik asi, enamasti kõik tunnevad ennast söögiteemadest puudutatuna ja on võimelised tuliseid arutelusid pidama, oma seisukohti kaitsma. Minuga nii ei ole. Minu pärast sööge või mulda! Ausalt. Mind huvitab ainult see, mida ma ise ja mu kõige-kõige lähedasem perekond sööb.

Samast raamatust räägib: blogi Vegani päevaraamat

 

 

 

 

 

delikaatsusDavid Foenkinos “Delikaatsus” – Kunagi ammu nägin romaanist valminud filmi (e. k “Õrnad tunded“), kus peaosalist mängis üks mu lemmikuid – Audrey Tautou. Raamatu kaanekujunduski sellest filmist. Vältisin pikka-pikka aega raamatu lugemist, film püsis nii selgelt meeles. Nüüd, kui mul filmi lõpp oli ununenud, tundus paras hetk teos käsile võtta.

Teistsugune armastuslugu. Kuidagi värskendav oma armsas veidruses ja särtsakuses. Raamatuna parem kui filmina, aga noh, Audrey Tautou, ma võiks teda ilmselt lõputult vahtida. Nii ilus ja armas ja nunnu ;) et…

Aga filmi lõpp, see ei meenunudki. Ülejäänud sündmustik keris silme ees enam-vähem paralleelselt raamatus toimunuga. Aga see omanäoline lõpp… Mnjah, vaata või film uuesti üle ;)

Panen siia otsa muusikapala, millele raamatus korduvalt viidatakse – “Põgenev armastus”

 

9789949851751David Foenkinos “Henri Picki müsteerium” – Uskumatult hea lugu. Ja see stiil! Väga-väga nauditav.
Loed raamatu tagakaanelt sisututvustust ja mõtled: “Näää… Pole mingit põnevust, intriigi. Keegi leiab tundmatu käsikirja, no ja siis, mingi veider raamatukogu, mingi… mingi täiesti ebahuvitav süžee, noh. Kogu kompott ei saa mitte mingisuguse otsa pealt huvitavaks minna.” Aga saab ja kuidas veel. Raamatu lõpp – imeline.

Loo keerutused ja vindid üllatasid. Nii hea, et lausa ostaks.

 

9789949853076_1Leelo Tungal “Seltsimees laps” – Armas raamat. Ilmselt on peaaegu kõigi jaoks lapsepõlv, olenemata valitsenud riigikorrast, see kõige erksavärvilisem ja kuidagi eriti eredalt ja soojalt meeltesse sööbinud periood.

Ei olnud raamat, mida saaks kiiresti ühe jutiga läbi lugeda, vähemalt minu jaoks, ja seda mitte teose kogukuse pärast. Kuigi kulgemine toimub üsna selge ja teadaoleva lõpplahenduse suunas, siis tegu on tohutu kobaraga mitmetest väikestest lookestest, mis kõik on kuidagi väga elavad ning erksad ja hakkasid minu meeltes kuhjuma, nii et mingi hetk vajasin pausi. Ma ei tea – rahunemiseks? Setitamiseks? Fookuses püsimiseks? Ei teagi. Igal juhul tekkis tunne, et on vaja väikseid pause.

Filmi ei ole ikka veel näinud. Väikese Leelo osatäitjat on nii palju kiidetud. Olen temaga ühte intervjuud kuulnud-näinud ja juba see jättis neiust väga sümpaatse mulje. Ilmselt jõuab “Seltsimees laps” peagi teleekraanidele, siis vaatan kindlasti.

 

Modell-500x700Miks ma sarja “Põhjamaade romaan” erilise entusiasmiga kätte ei haara? Sest reeglina, vähemalt on selline mulje jäänud, vahendatakse nimetatud sarjas teoseid, mis tekitavad ängi, mõjuvad depressiivselt, annavad lugejale kuidagi kõleda-hõreda olemise, lühidalt – mul on pärast nende lugemist halb olla. Ja mitte selle pärast, et raamat oleks halvasti kirjutatud, vastupidi. Teemad on lihtsalt kuidagi liiga tumedad ja nende käsitlemine kuidagi põhjamaiselt… karge? Kõik on miskitmoodi külm, ja veidral põhjusel jätab hoopis mingis neljandas-viiendas dimensioonis oleku tunde. Oleks nagu väga päris elu, aga samas ei ole ka. Reaalsusest reaalsem. Mitmekihiline. Kõik on liiga markeeritud. Kuidagi painav. Minu jaoks.

Ma ei mäleta nüüd, kelle blogist “Modelli” kohta lugesin. Arvasin mingi hetk, et mäletan, aga päris nii see ikkagi ei olnud… Tähendab. Ise täiesti puhtjuhuslikult poleks ma tolle raamatuni jõudnud.

“Modellis” oli kõike seda, mida esimeses lõigus kirjeldasin, aga minu jaoks talutavates kogustes. Kõledust oli. Tumedust oli. Täiesti ebareaalsena mõjuv, ma ei kujuta ette, mis dimensioonis elav 6-aastane tüdruk oli.

Lugu hakkab hargnema sellest, et peagi 50aastaseks saav kunstnik kaotab hetkeks nägemise. Ei lähe kaua, kui selgub, et teda ootab ees pimedaksjäämine. Mis hinda keegi nägemise eest on nõus maksma? Väga intrigeeriv.

Raamatu lõpp on väga äkiline, nagu mõne kriminulli algus…