Kaks eelnevat päeva möödusid kuurortis. Täpsemalt – ühes tõeliselt mõnusas ja õdusas kuurortlinnas nimega Haapsalu. See armas puumajadega linnake võidab arvatavasti kõigi südamed, kes vähegi viitsib ringi vaadata ja linna avastada. kui avastamisretke käigus juhuslikult mõnda hubast kohvikut külastatakse, on enam kui kindel, et sinna linna minnakse tagasi ja seda üha uuesti ning uuesti. Veidi kohvikutest. Kohustuslikus korras tuleb läbi astuda Teele kohvikust, kust saab osta erinevaid ülivärskeid saiakesi. Ja rangelt kohustuslik on Müüriääre kohvik. Selles kohvikus on rikkalik ülimaitsvate teede valik, kõrvale saab ampsata vastavalt soovile, kas midagi soolast või midagi magusat. Kindlasti tuleb mõlemat võtta, sest tegemist ei ole lihtsalt hea toiduga, vaid VAU!-efekti omavate söökidega. Kui sealseid toite hinnata viie palli süsteemis, siis mul on tunne, et nad saaksid vähemalt kümme palli, sest no olgem ausad, öelge mulle mõni koht, kust oleks võimalik saada selliseid esmaklassiliselt häid kõhutäitjaid nagu seda Müüriääre kohvik pakub? Kui keegi teab, siis võiks öelda, ma kohe kindlalt külastaks seda asutust. Ja üldse, lisaks ülivõrretega kirjeldatavale söömismaterjalile on seal väga õdus miljöö ja väga viisakad teenindajad… Miks sellist kohta Tartus ei ole!!??
Kes soovib koos kaaslasega romantitseda, siis Haapsalu on just selleks loodud. Lisaks kohvikutele on seal nimelt avatud kaunis rannapromenaad, kus õhtuhämaruse saabudes saab imetleda päikeseloojangut ning pimeduse laskudes laternate valgel jalutada. Promeneerimise võib pidulikult lõpetada Kuursaalis, kus pakutakse lisaks oivalisele merevaatele ja heale söögile ka elavat muusikat. Näiteks esmaspäeva õhtul laulis ja saatis ennast klaveril üks härrasmees, kelle nime ma kahjuks ei tea. Igal juhul sobis ta sellesse miljöösse suurepäraselt.
Niih, ja nüüd eestlaslikult kohustuslik vingumine. Ja nimelt – Haapsalus on jubepalju ämblikke! Nad on oma metsikult suured võrgud tänavatel üles visanud absoluutselt igale poole. Nad on suisa kopereerunud ja ehitanud ühiseid hiigelvõrke, kus nad siis 20-30nekesi ringi sibavad ja saaki ootavad. RÕVEEEEE! Ja rõve on selle pärast, et ma kardan ämblikke! Nende välimus on judinaid tekitav… Seoses ämblikega juhtus muide ka üks väike intsident. Istusime Jaani ja tema õega promenaadi juures sillal ning Jaan näitas mulle aktiivseid ämblikke, kes tema kõrval silla käsipuude vahel võrgus oma koibi sirutasid. Nad olid niiiii lähedal! Nii suured! Nii hirmutavad ja vähemalt miljoni jalaga! No lihtsalt Väk! Vaatasin neid korraks ja siis tundsin mingit kahtlast sibavat tunnet kaelal. Ja ma kiljusin. Ikka kohe suht korralikult sai kisendatud. Ja siis selgus, et kuramuse Jaan oli oma näppudega püüdnud mulle ämblikku teha. Kõdistas mind kaelalt ja mina oma aktiivse fantaasiaga suutsin kohe kõige hullemat mõelda. Jaan ja tema õde olid ülimalt lõbustatud. Naer ei tahtnud mitte lõppeda ja mulle tehti selgeks, et seda kiljatust kuuldi nüüd kindlasti mitme kilomeetri taha… Mõni aeg hiljem tahtsin promenaadi ääres ühte prügikasti kommipabereid visata. Suunasingi käe prügikasti ava poole, aga see põrkas vastu ämblikuvõrku. No üle mõistuse! Olin eelneva ämblikunalja tõttu üsna ära kohutatud, nii et nüüd pudenesid kõik paberid näppude vahelt maha ja tormasin Jaani juurde kaitset otsima. Potensiaalsed ämblikud tahtsid mind ju raudselt rünnata! Närvid olid ikka täitsa läbi! Tundus, et olen juba puhas foobik. Tegelikult, võibolla olengi, kust mina täpselt tean. Diagnoosinud igal juhul seda keegi veel pole…
Aga muidu on Haapsalu suurepärane! Oivaline! Koht, kuhu me kindlasti tagasi läheme. Ja kindlasti siis kui taas on Valge Daami aeg, SEST meil õnnestus Valget Daami näha! See oli fantastiline kogemus. Me ei näinud teda nö otsevaates, vaid külje pealt. Kuuvalgus langes nii, et daami oli võimalik näha vaid teatud nurga alt ja meil õnnestus tänu Jaani õele see õige nurk tabada. Nägime kolmekesi halli, pikas kapuutsiga rüüs naisekuju. See oli täiesti sürr! Ja kuna kuu või puu oksad või õrnad pilvekirmed liikusid, siis tekkis meie jaoks selline efekt, et nägime kergelt liigutavat kapuutsiga naisekuju. See oli nii ehtne ja samas nii müstiline, kõhe ja põnev üheaegselt. Väljas oli peaaegu südaöö ja meie kuskil lossivaremetes ja NÄEME müstilist naisekuju aknal. Üli lahe! Ja missiis et see oli vaid kuu ja varjude mäng! See nägi nii võimas ja ehtne välja! Olime väga rahul ja õnnelikud, et seda vaatama olime tulnud!
Ööbisime Jaani õe pool, kes elab Haapsalu lähistel. Ta on tore osavnäpp (suisa kuldsete kätega tegelikult), kellelt seekord sain ühe käsitöötunni osaliseks, kus mind õpetati tegema, oeh selle tehnika nimi on mul ajust kadunud, mida mulle õpetati… pean üle küsima. Igal juhul ma sain teha endale ühe karbi, millele on kinnitatud salvrätikul olnud pilt. Tänu sellele tehnikale näeb karp välja nüüd nagu ta oleks aastakümneid vana ja pragunenud värvikihiga ning ülitoreda koerapildiga. Koera pilt läks mul natuke kortsuliseks ja noh, pean seda tehnikat veel natuke harjutama, aga kui selgeks saan, siis hakkan tegema selliseid üliarmsaid inglite ja roosidega ehtekarbikesi, mis näevad välja nagu ülemöödunud sajandist…
Muideks, meile tehti ekstrašeff ekskursioon Haapsalu Lasteraamatukogus. Seda siis mulle, Jaanile ja tema õele. Nii armsad ruumid on neil seal! Kadedus kuubis tuli peale! See väljaehitatud katusealune, see on ju fantastiline! Üks tõeline laste raamatukogu! Armas, hubane, õdus – nagu üks tõeline kodu ja eks see raamatukogu üks raamatute kodu ole. Tohutult on vedanud neil raamatutel, kes seal elada saavad ja neil lastel, kes seal külas käia saavad. Ja Krista, kes meile ekskursiooni tegi, on üks tõeliselt armas ning vahva hing selles kodus. Selliseid peaks raamatukogudes rohkem olema, aga eriti just lasteraamatukogudes…
Niih…aga nüüd me oleme oma ümber Eesti reisiga jõudnud Sagadisse. Homme vaatab, mis põnevaid kohti siin saab avastada.
Blogistaja 
Aah, ma olen nii kade. Ma tahtsin sellel suvel kindlasti Haapsalus ära käia ja ka nautida seda nii armsat ja sümpaatset väikelinna, aga kuidagi juhtus nii, et ei tulnud välja. Vähemalt lähme laupäeval Pärnusse ja loodetavasti ka Supelsakstesse, siis pole see Haapsalu-kaotus nii kurb:)
Siis tuleb sügisel Haapsallu minna. Seal läheb üha ilusamaks, puulehed lähevad kirjuks ja mõnusal vananaistesuvel Haapsalus promeneerida pole sugugi paha :) Ja muide, millalgi peaks Narva-Jõesuus ära käima. Millal, seda hetkel ei tea, aga peaks. Räägitakse, et seal on ilus ja ka palju väikseid kohvikuid. Millal sul Narva-Jõesuu vallutamine kavas on?
Hahaa, nagu sa tead jäi mu viimane plaan ära, kuna seal oli ajaloofestivali asemel paberifestival. Avastasin, et Ida-Virumaa on festivalide poolest väga rikas kant. Sel nädalavahetusel peaks seal olema hoidistefestival “Suvi purki” ja millalgi peaks Jõesuus olema silmufestival (jah, need pisikesed kalad). Aga konkreetst plaani pole veel paika pannud, peab mõtlema seda asja:)
Lihtsalt metsik, kui palju erinevaid festivale sellises tillukeses kohas nagu Eesti toimub!