Mats Strandberg ja Sara B. Elfgren “Ring”

“Ring” on kogu maailmas laineid lööva noorte faantaasiatriloogia esimene osa. Tegemist on suisa niivõrd suurt tähelepanu pälvinud teosega, et sellest plaanivad rootslased juba ka filmiversiooni, mis peaks 2013. aastal kinoekraanidele jõudma.

Lugedes tutvustavat teksti raamatu tagakaanelt, olin veendunud, et teos pole kohe kindlasti midagi minu jaoks. Nõidus, maagia ja tohutud üleloomulikud jõud pole teemad, mis mind huvitavad. Pigem vastupidi. Kuid kõigele vaatamata otsustasin “Ringi” siiski läbi lugeda. Tänu kaanelt saadud esialgsele infole mul polnud mingeid erilisi ootusi-lootusi, üksnes törts uudishimu.

“Ring” on rootslastest ajakirjaniku Mats Strandbergi (sünd. 1976.a.) ja stsenaristi Sara Bergmark Elfgreni (sünd. 1980.a.) ühisprojekt.

Vaatamata minu kõhklustele ja kahtlustele tuleb tunnistada, et raamat haaras kaasa. Isegi väga. Vaatamata sellele, et ma ei kuulu just sihtrühma, oli põnev jälgida noorte nõiahakatiste tegemisi, elada kaasa nende tunnetele ja mõtetele. Suurepäraselt oli välditud otsest õpetamist ja näpuga vibutamist, kuid see ei tähenda, et  õpetused jäid jagamata, seda lihtsalt tehti justkui möödaminnes, ilma igasuguse moraalitsemiseta, mis ongi ühele heale noortekale kohane. Samastumisvõimalusi, mis noortekate puhul nii olulised, oli siin loodud rohkem kui küllaga. Peakangelannade ringi kuuluvad nohik, paksuke, alternatiivik, popp tüdruk, muidugi söömishäiretega neiu… Valik missugune!

Kes mäletab igivana teleseriaali “Võluvägi”, siis miskipärast hakkas mingi hetk raamat mulle just nimelt selle fantaasiarohke sarja esimest hooaega meenutama. Mõlemas st nii raamatus kui sarjas püüdsid naisolevused avastada ja treenida oma nõiavõimeid. Kui filmis olid nõidadeks väga erinevate iseloomudega õed, siis raamatus äärmiselt erinevad kooliõed…

Engelsfors. Kaunis nimi, mõttetu linn. Selle ümber on sügavad laaned, kuhu inimesed tihti ära eksivad ja jäljetult kaovad. Ühel ööl, kui kuu on värvunud salapäraselt punaseks, satuvad kuus koolitüdrukut vanasse linnaparki. Neil pole midagi ühist peale selle, et neile kõigile peab jahti ürgne kurjus ning üksteiseta nad ellu ei jää.

Nad saavad teada, et on nõiad ning peavad õppima valitsema väge, mis on nendes ärganud. Neil pole enam kuigi palju aega. Miski jahib neid ning kui nad seda ei leia ja sellest võitu ei saa, tapab see nad kõik.

Raamatus on surma, vihkamist, armastust, leppimist, sõprade leidmist ja kaotamist. Kõik see on esitatud kerges nõiakunstikastmes, mis vastu igasugust loogikat on täiesti söödav ka realismi eelistavale täiskasvanule. Nii et mis muud kui head lugemist!

Loe lisaks artiklit Eesti Päevalehest.