Raamat räägib 16-aastasest Dylan Mintist, kellel on Tourette´i sündroom. Nimetatud sündroom kujutab endast närvisüsteemi haigust, mis väljendub korduvate ja soovimatute liigutuste või helidena. Dylan käib psüühiliste häiretega noortele mõeldud Drumhilli erikoolis, kirjutab oma Afganistanis sõdivale isale kirju ja on sissevõetud tüdrukust nimega Michelle Malloy. Dylan on vaatamata oma sündroomile täiesti tavaline pulbitsevate hormoonidega pubekas. Noormehe parimaks sõbraks on Amir, pakistanlane, keda pidevalt kiusatakse, seda nahavärvi ja teda ümbritseva intensiivse karrilõhna pärast.
Raamat on tiine roppustest. Nimelt Tourette´i sündroomi all kannataja võib stressiolukorras üle huulte veeretada laviini solvavaid sõnu, mitte et ta neid öelda tahaks, need lihtsalt lipsavad üle huulte. Kes roppuste soppa kohe silmaotsaski raamatutes ei kannata, neile see noorsooromaan ei sobi. Pole mõtet isegi kätte võtta. Siin on igal lehel midagi, mis võib teie õrna hinge ja peenetundelisust riivata.
Läbivateks teemadeks on hälbimine normist, rassism, puudutatakse ka koduvägivallaga seonduvat. Olulised ja valusad teemad. Raamat on aga helge. Isegi väga. Positiivse laenguga. Samas ma usun, et kui mõni natukenegi konservatiivsem täisealine kodanik seda loeb, siis tõenäoliselt tahaks ta raamatu esimese hooga kõigile alla 18-aastastele ära keelata. Teoreetiliselt on ju võimalik selle romaani järgi õppida inimesi tõhusamalt mõnitama, rääkimata ebatsensuursete sõnade leksikast, mis võib vastuvõtliku lugeja sõnavara liigselt rikastada, aga teisest küljest, kui lugeja on mõtlev inimene, siis antud vormis lugu jääb palju paremini kummitama ja ehk paneb ka mõtlema. Mõtlema õiges suunas.
Blogistaja 