- Prillid tuleb parandusse viia. Tegelikult mitte parandusse, vaid poodi, kust nad ostsin ja lasta kõik
kruvid/poldid kinni keerata, kui seda ei tehta, kukuvad nad mul pidevalt muudkui lups ja lups eest ära. Hea kui oled piisavalt kiire ja suudad prillid enne mahakukkumist kinni püüda, kui reaktsioon on laisavõitu, siis ei ole muud, kui loota, et põrand on piisavalt pehme või klaasid piisavalt tugevad. - Tuleb selgeks teha, mis mul viga on. Pilateses tõmbub jalg süstemaatiliselt krampi, täpsemalt jalalaba. Kõik need viimased kolm nädalat on jalg krambitanud. Algab kogu “nali” varvastest ja siis liigub räme valu jalatalda. Vastikult ebameeldiv. See vist tuleb magneesiumi puudusest? Vähemalt ma loodan nii… Väsimus on ka suhteliselt koguaeg peal…Praegu näiteks heal meelel hoopis magaks… Peab perearstiga konsulteerima.
- Nädalavahetusel tuleb palju magada ja mõttetööga tegeleda. Jaan on kodust ära, nii et kõigeks selleks peaks aega rohkem kui küllalt olema. Väheke kehv on, et pean laupäeval tööl olema. See võtab aega igasuguste isiklike ja vähem isiklike asjadega tegelemiseks tunduvalt vähemaks.
- “Jää ja tule laulu” I osa saan nädalavahetusega loetud. Too raamat on olnud õudne aja raiskamine, see teos pole üldse mulle, mina ei kuulu nö selle raamatu lugejaskonda, aga noh, kui olen lubanud läbi lugeda, eks ma siis loen ka .
Vaatamata sellele, et mainitud teosesse sooja sõnaga ei suhtu, on see asjandus mulle siiski sügava jälje meeltesügavusse jätnud. Näiteks täna, kui lugeja küsis: “Kas teil Kuningas Arthuri lugusid on?” Siis ma mõtlesin omaette automaatselt: “Oot, oot, mis kuningas see veel oli, mis suguvõssa see veel kuulus? Lannisteride suguvõssa ? Starkide omasse? Miks see lugeja minult mingit kuningat üldse küsib?! Ta tõesti arvab, et ma suudan kuninga nime järgi öelda, millist raamatut ta lugeda tahab?” Kogu see jura liikus mul sekundiga peast läbi ja siis ma sain aru – lugeja mõtleb hoooopis teist raamatut, kui see minu isiklik hirm ja jälestus – “Jää ja tule laul”. Tema tahtis raamatut – James Riordan “Kuningas Arthuri lood”.
0
Leidsin meie osakonnast eile telefoni. Mõne mobla leidmine lasteosakonnast pole tegelikult teab mis eriskummaline nähtus, lapsed ikka unustavad. Nad unustavad siia isegi oma jopesid ja koolikotte, asi siis üks väike mobla mõnele raamaturiiulile unustada. Seekord oli tegu esimese minu poolt leitud taskutelefoniga, niisiis mõtlesin, kuidas oleks kõige mõistlikum edasi toimida…
Kuna mobiilikott nägi selline välja, et sai oletada – tegemist on mõnele algklassi tüdrukule kuuluva telefoniga, siis ei tundunud väga mõistlik jääda lihtsalt ootama, kuni laps oma moblat raamatukokku otsima tuleb. Sellised pisikesed tegelased (mitte ainult nemad muidugi) võivad üsna õnnetuks muutuda, suisa nutma hakata kui avastavad, et telefon kadunud ja sageli ei suuda nad välja mõelda, kuhu selle panid/unustasid/kaotasid. Ja pole mingi ime, kui asi lõpeb sellega, et vanemad on sunnitud lapsele uue helistamisaparaadi ostma.
Kuna telefon polnud õnneks mingi klahvikombinatsiooniga lukustatud, siis pääsesin ligi aparaati salvestatud numbritele, täpsemalt küll inimeste nimedele, keda see noor moblaomanik tundis. Otsisin ja leidsin nimekirjast üsna kiirelt sõna – emme. Helistasin. Vestlus lõppes sellega, et emme lubas õhtul telefonile järele tulla. Sain vaevalt kõne lõpetatud, kui aparaat hakkas helisema… Mõtlesin, et vist peaks vastama, võib-olla tahtis ema veel midagi öelda. Esimese hooga ma ei saanud aru, kuidas seda teha, kuidas kõnele vastata. Vahtisin telefoni ja ei näinud ühtegi harjumuspärast võimalust kõnet vastu võtta. Õnneks taipasin ekraanil olevat peenikest kirja lugeda…
Ja nii suutsin pärast mõne pika sekundi möödumist telefoni “Halloo!” öelda. Moblast kõlas minu üllatuseks vastu meeshääl, kes ennast tutvustas ja seejärel teatas, et telefoniomanik on väga õnnetu ning nutuse olemisega.
No eks seda oligi arvata muidugi. Tutvustasin ennast ning teatasin, et pole põhjust kurvastada, emmega on juba ühendust võetud ja telefonile tullakse järele.
Selline seik siis eilsest päevast. Emme, muide, ei oodanud õhtuni, vaid “lendas” üsna pea lasteosakonna uksest roosa ja rõõmsana sisse. Sai oma telefoni kätte ja “lendas” rõõmsa ja roosana jälle minema.
Vaevalt olin töölt koju saanud, kui kaotasin veerandi hematogeenist kuhugi korteripeale ära. Lihtsalt müstika! Alles oli mul see viimane õues näritud ja poolenisti ärakülmunud hematogeenitükk näpus ning siis järsku enam ei olnud… Täielik jamps! Pea valutas, olin jätkuvalt nädalavahetusest väsinud ja nüüd siis suutsin sujuvalt oma olulisest rauaallikast vabanenud. Kui “tubli” ikka mõni oskab olla… Vastik-vastik-vastik…
Ega ma seda tükki üles ei leidnudki. Pärast otsimisseanssi mõtlesin, et võib-olla viskasin külmunud käki meeltesegaduses prügikasti?! Ega ma ei imestaks ausaltöeldes. Mul polnud suurt soovi prügikastis sobrama hakata ja mis kasu sellest olekski olnud? Egas prügi seast leitud käkki enam nagunii suhu oleks kõlvanud panna. Niisiis läks see viimane tükk hematogeeni mu kadunud asjade olematusse nimekirja ja seekordne kadumis-otsimis intsident sai sedaviisi lõpetatuks loetud.
Nädalavahetus oli üks pikk hetk Unustust. Ei. Ma ei tegelenud ohtra alkotarbimisega, kui nüüd mõni seda arvas. Vastupidi, jõin palju vett. Aga igapäevastest mõtetest olin täielikult väljalülitunud küll. Me nimelt käisime Jaaniga ühes maakodus nö mitteametlikus lauamängulaagris. Tuli kokku umbes tosinkond inimest, kes vedasid kokku suuuuure hunniku lauamänge ja hakkasid neid mängima laupäeval kell 12.00 ja lõpetasid pühapäeval kuskil umbes kell 16.00. Vahepeal sai ka natuke magatud. Neli läbi öösel pugesime, kes magamiskottidesse, kes voodisse teki alla ja vaatasime mängimisele vahelduseks mõned unenäod.
Selles toas, kus meie Jaaniga uneseanssi nautisime, tegeles üks tüüp norskamisega. Häiriv faktor, aga ma otsustasin, et see tüütu heli ei sega mind ja suutsin läbi mõningate probleemide magama jääda. Jaan teatas mulle hiljem, et tema oli norskamise rütmi endale nö taustaheliks seadnud ja selles rütmis mediteerides põhimõtteliselt kohe unne vajunud. No on mees ma ütlen – sätib endale norskamise, n o r s k a m i s e (!) t a u s t a h e l i k s (!?), jälgib selle rütmi ja jääb tolksti magama. Kus ikka mõnel on võimed.
Mida siis mängitud sai:
- Loot
- Alcatraz
- Bang! The Bullet!
- Saboteur ja Saboteur 2
- Cadwallon: City of Thieves
- Carcassonne
- Get Bit! ja Get Bit! Sharkspansion
- Bohnanza!
- Cowpoker
- Dominion
- Kelts: Der Weg der Steine
- Labyrinth: The Card Game
- Hol’s der Geier!
- Wizard Extreme
- Turn the Tide
- Yahtzee (jätsin pooleli, uni tuli)
P.S. Tagasiteel Tartusse pidas politsei meid kinni. Küsiti Jaanilt lube ja lasti puhuda. Kõik oli korras. Tegi natuke kurvaks, et minult polegi veel politsei lube küsinud…. Kui mind mingid head ajad tagasi politsei öösel linnas kinni pidas ja puhuda lasi, siis lube ei küsitud. Miks huvitav?
Ribid on valusad… tegelikult suisa mõlemad kere küljed on valulikud. Käi veel pilateses ma ütlen… Ja silmad on lõppväsinud…
Suurema osa tööajast tegelesin linnaraamatukogu hallatava raamatukava blogi uue nädala sissekannetega. Otsisin, uurisin, vaatasin millised tuleva nädala filmidest nii teles kui ka kinos on raamatute põhjal valminud ja tegin neist valiku, mis pühapäeval tollesse blogisse riputan. Kogu tegevuse kõige katsutavam tulemus ehk siis suisa rahakotile mõjuv tulemus on aga hoopis see, et lähen ise Ekraani filmi “Pearahakütid” vaatama. Info, mis raamatu autori kohta ja muidugi ka filmi kohta leidsin, oli piisavalt isuäratav… Loodan põnevat elamust.
Aga muidu – magada tahaks. Ja ma olen suutnud lugema hakata Troonide mängu 1. osa esimest raamatut. Väga popp raamat. Kui mul siin ühte teatud sundlust peal poleks, siis pärast esimese neljakümne lehe lugemist oleksin tõenäoliselt selle asja kõrvale pannud ja loobunud, sest ega aeg pole raiskamiseks, aga nüüd – ise ka imestan- olen jõudnud suisa sajanda leheküljeni. Hetkel on mul selles raamatus ainukesed huvipakkuvad tegelased ürghundid. Ülejäänud väga ei huvita, kuid on teatud lootus tekkinud, et võib-olla midagi selles osas muutub… Raamat on hästi kirjutatud, seda kindlasti, pean olema lihtsalt kannatlik ja ära ootama, millal seal toimuv sündmustik mind kaasa haarab.
Eile õhtul lugesin raamatu läbi ja täna märkasin, et kinodes jookseb loetud teose põhjal valminud film. Kusjuures tegu on suisa kolme kuldgloobuse nominendiga! Nominatsiooni kategooriateks on: parim film, parim lavastaja (Martin Scorsere) ja parim filmimuusika (Howard Shore).
Ma ei tea, kuidas film on. Võimalik, et lähen seda vaatama, aga raamat oli salapärane, lummav ja omaette haruldane kunstiteos. Raamatu maht on üle 500 lehekülje, AGA sellest suisa 284 lehekülge on algupärased pliiatsijoonistused. Need joonistused on elavad, lausa filmilikud ja annavad raamatule juurde graafilise romaanile omase dünaamilisuse.
Veidi sisust: Hugo – orb, kellavalvur ja varas – elab Pariisis ühe pulbitseva rongijaama seinte vahel, kus tema ellujäämine sõltub anonüümsusest. Kui aga Hugo maailm põrkub tema poolt hooldatavate kellade hammasrataste kombel ekstsentrilise raamatukoist tüdruku ning kibestunud, rongijaamas mänguasjakioskit pidava vanamehega, satuvad ohtu nii poisi salajane elu kui ka tema kiivalt varjatud suur saladus.
Kiirelt kulgev ning salapäraselt muinasjutulaadne lugu võlub oma lihtsuse ja siirusega.
Internetist leidsin veel sellise info: Filmientusiaste, -teadlasi, -kriitikuid ning -elukutselisi ühendav rühmitus National Board of Review on valinud aasta 2011 parimaks filmiks Martin Scorsese 3D-filmi “Hugo Cabret’ leiutis”.
Tundub, et vist võiks ikka kinos ära käia:)
Kuueteistaastane Tessa Scott põeb juba neljandat aastat leukeemiat. Tal on pidevatest raviprotseduuridest kõrini, kõik tundub mõttetu, sest ta teab, et ei saa nagunii terveks, vähk ei taandu, ta peab nagunii surema, surema noorelt, tegemata nii paljusid asju, mida ta teha tahaks… Ja mis kõige vihaleajavam – kõik teised elavad edasi!
Kui Tessa taaskord järjekordselt verevahetuselt tuleb, mainib tema raviarst, et Tessa võiks mõelda asjadele, mida ta veel ära teha tahab… Tessa koostab nimekirja asjadest, mida ta kindlasti teha või kogeda soovib. Näiteks soovib ta proovida narkootikume, sõita ise autoga, kuigi tal juhilube pole jne.
Briti kirjaniku Jenny Downhami esimene romaan ”Enne kui ma suren” võitis kiiresti suure hulga lugejate ja kriitikute südamed ning esitati mitmete kirjandusauhindade kandidaadiks. Võita õnnestus tal Branford Boase Award.
Inglise režissöör Ol Parker lavastab Jenny Downhami raamatu „Enne kui ma suren“ põhjal filmi, mis linastub Suurbritannias maikuus 2012.
NB! Hoiatus lugejale. Lugedes võib teil esineda pisaratevoolu.
Vihula Mõisa Öko-SPAs käidud. Me Jaaniga ülirahul. Oli igal juhul väga superluks kingitus!:) Ja ma olen kingitusetegijatele ülitänulik.
Kui olime end pärast tuisust autosõitu oma korstnatagusesse (tuba asus suuuuuure, keset maja kõrguva korstna taga, seda siis teisele korrusele viiva trepi juurest vaadatuna) ZEN-tuppa sisse seadnud, kolistasime natuke majapeal ringi – leidsime restorani, baari, veinikeldri, mis oli küll pime, aga see ei takistanud meid sinna sisse piilumast ja paari fotoklõpsu tegemast, leidsime sigaretitoa ja 
muidugi, otseloomulikult ka raamatukogutoa koos suuure kaminaga, milles hõõgusid veel mõned kustuvad söed…
Spa oli sisse seatud mõisa endisesse tallihoonesse. Kui me läksime oma masseerimisseansse kätte saama, siis registratuuridaam küsis minult: “Teie olete Karin?” Vaatasin teda natuke üllatunult ja ütlesin: “Ei”. Siis küsiti Jaanilt tema täisnime. Daam teatas: “Jah, teie olete kirjas.” Seejärel küsiti minu täisnime ja saanud vastuse, hakkas daam millegagi arvutis tegelema. Vist otsis, kes mina veel sihuke olen. Otsimistööd kestis mõned pikad sekundid, mille jooksul jõudsin Jaanile valjult sosistada: “Kuule, sa pidid siia hoopis koos Kariniga tulema,” ja tegin nägusid. Daam naeratas selle peale oma monitorile ja tahtis teada, mis numbritoas me peatume. Kui ta numbri teada sai, lausus malbelt: “Kõik on korras, tulge palun edasi!”….
Pärast lõõgastavad massaaži jalutasime lummemattunud mõisapargis, pistsime nina sisse kohalikku poodi ja sumpasime läbi hangede oma tuppa tagasi…
Neljapäeval käisime üle pika aja pilateses. Tulemus – kõhulihased on valusad, abaluude kandis on miskit valus ja mõned ribid (!) on ka kahtlaselt tundlikud. Valu tekitab ikka miskipärast tunde, et asjast on kasu… Mulle pilates sobib, eriti just selle treeneriga, kes meil on. Ta teeb kõike väga intensiivselt ning tempoga. Ja minusugusele tulevasele tõenäolisele luuhõrenemisdiagnoosiga tegelasele on igatepidi kasulik oma skeletilihased korralikult trimmi ajada. Tuleval nädalal siis taas pilatesesse…
Agaaa nüüd…. nüüd seame ennast valmis mu järjekordse kingituse nautimiseks. Kas pole veider, et kuigi ma ei tähistanud ja pidu ei olnud, sain kingitusi, mida jätkuvalt kasutada. Ütlemata tore eks ole:) Seekord siis liigume Vihula Spa-sse. See on vist ainuke spa, mille puhul olen mõelnud – tahaks sinna minna! Ja nüüd me sinna lähemegi!
Täna on mul graafikujärgselt töövaba päev. Proovisin just hetk tagasi oma töömeilikasti sisse logida. See ei õnnestunud. Proovisin erutatud huilge saatel igaks juhuks veel kord, et võib-olla esimesel korral toksisin paroolis midagi valesti.
Ikka ei saanud sisse! Järelikult on aeg taas, turvakaalutlustel teatud ajavahemike tagant toimuvaks, paroolivahetuseks, aga seda ma kodust teha ei saa. Kas pole veider, et mul on suu kõrvuni 
Ma ei ole kuidagi töösõltlane oma meelest, mulle lihtsalt meeldib pooleli olevad asjad võimalikult kiirelt lõpptulemuseni viia ja teada, kus maal millegagi olen. Postkastis on kindlasti kiri, mis teatud protsesside liikumisest märku annab, aga nüüd ma ei näe seda… Pole midagi, elame need vabad päevad üle täis teadmatust. Vähemalt gmailile saab ka graafikujärgi töövabadel päevadel ligi…
No niii… sealt sain ühe halva uudise. Sellise keskmiselt halva… see ei puuduta mind siiski väga isiklikult, nii et võin nüüd oma vaba päeva edasi nautima minna.
Ahjaaa… Sherlock Holmesi uut ameeriklaste produtseeritud seiklust käisime kolmapäeva õhtul Cinamonis vaatamas. Tegu oli sellise korraliku meelelahutusliku põnevikuga. Magama ei jäänud. Kui olime juba koduteel küsisin Jaanilt, et kumb uutest Sherlocki-filmidest tema meelest parem oli – esimene või see nüüd nähtud teine. Vastus oli refereeritult järgmine: Mul hakkab juba see meelest minema, mida me praegu vaatasime, nii et esimest ei mäleta ma juba ammu suurt midagi.
Ja nii ongi. Olen Jaaniga nõus.
Me lähme täna kinno ja seda täiesti taasuuutaaa (loe:Cinamoni kulul)! Aga miks? Vastus lihtne – Lohetätoveeringuga tüdruku intsidendi pärast, millest ühes postituses juba kirjutasin. Vaatamata sellele, et film lõpuks õigesti ajastatud subtiitritega tööle läks, mõistis Cinamon, et ta on meile siiski ebameeldivusi põhjustanud ja otsustas selle korvata tasuta kinopiletitega. Kas pole mitte armas? Nii me siis valisime enam-vähem vaadatava filmi – “Sherlock Holmes: Varjude mäng” – kinokavast välja ja suundume umbes tunni pärast kinno.
P.S. Loodetavasti ma ei jää kinos magama. Tööl on kuidagi kiired ajad. Väsitav… Püüame lastele tekitada kodulehele ühe ajaviitejulla, mängulaadse asja. Professionaalid teevad, aga mina otsin selle julla jaoks materjali… Kusjuures lugejaid on ka millegipärast palju, aga sellise asja üle pole ilus toriseda. Ja mul on vaja kirju saata. Ja üldiselt oleks vaja mõtlemiseks ka aega… Hetkel püüan kodus võimalikult vähe mõelda, siin ma puhkan st loen raamatuid;)… Eile tabas Jaan mind õhtul tööalases e-kastis sobramas. Hakkas kohe hurjutama:”MIDA sa TEED?!” No mis muud kui tegin ruttu süüdlase näo ette ja pobisesin läpakat kaitsvasse kaissu haarates: “Mul on vaja…”
P.S.S. Täna keetsin ühe muna.
