Just lõpetasin lugemise. Mul on hea meel, et see raamat jääb meile igavesest ajast igavesti ja ma ei pea seda kuhugi kellelegi tagastama. Newbery ja Carnegie medaliga ning Hugo auhinnaga pärjatud teos. Imeline lugemine nii lastele kui täiskasvanutele.
See Gaimani fantaasia ja loo jutustamise oskus, mis ikka veel mu meeli ja mõtteid täidab, on tõeliselt võluv. Neil Gaiman on meister, pole midagi öelda.
Peategelaseks on poiss, kes kasvab üles kalmistul. Poiss satub surnuaeda umbes aastavanuselt ja seda vahetult pärast oma vanemate julma mõrva. Saab alguse muinasjutuline ja fantaasiast läbiimbunud kaasahaarav lugu. Soovitan soojalt. Muidugi need, kes muinasjutte ja tohutut fantaasialainet kohe mitte kuidagi välja kannatada ei suuda, olgu hoiatatud – hakkab juhtuma kummalisi lugusid.
Raamatu lõpus on ära toodud Gaimani kõne, mille ta pidas Newbery medali kättesaamisel. Toon siin ära sellest kõnest neli lauset, millele tõenäoliselt nii mõnigi teine peale Gaimani tahaks alla kirjutada:
Lugemine on tähtis.
Raamatud on tähtsad.
Raamatukoguhoidjad on tähtsad.
…
Lastekirjandus on kõige tähtsam kirjandus üldse.
Blogistaja 
Mulle tuletas see raamat meelde Roger Zelazny “Üksildast oktoobriööd”.