17-aastane Jaanika ja tema 35-aastane ema saavad läbi nagu parimad sõbrannad. Ent alati, kui Jaanika küsib kas või ääri-veeri oma isa kohta, keda ta kunagi näinud ei ole, muutub ema vaikivaks kivikujuks. Ühel suvel, kui Jaanika sõidab maale, ema lapsepõlvekoju, hakkab ta tasapisi mõistma, et vastused tema isa puudutavatele küsimustele peituvad nende majalähedases kummalises metsas … „Jaanik(a)” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.
Selline tekst on kirjas raamatu tagakaanel. Ühtlasi on autor maininud, et talle meeldib kirjutada kummalistest olenditest, nii sain vihje, et tegemist on tõenäoliselt fantaasiarohke raamatukesega. Raamatukeseks nimetan teost seetõttu, et tegu on vaevalt üle sajaleheküljelise, üsna suurte tähtedega, mõneti lausa vihikulaadse trükisega.
Autor on “Jaanik(a)”-s omavahel põiminud kaasaja ja vanarahva pärimused. Jutt jookseb ladusalt, tegevus ei seisa ja majavaimud, näkid ning metshaldjad toimetavad oma tegemisi paralleelselt kõige tavalisema, kaasaegse tänapäeva maailmaga.
Mahe, meelelahutuslik lugemine. Harjumatult ruttu sai läbi. Viimasele leheküljele on kirjutatud järgneb… , mis annab lootust, et oodata on lisa ja ehk kunagi saame teada, kuidas siis poolikuks jäänud lugu lõpeb. Mulle muidugi väga selline lõpp ei sobinud. Raamatul ei olnud ju veel mingit mahtugi, et peaks kirjutatu katki jätma. Kas loodetakse suuremat tulu, kui paisatakse müüki vihik, millele tõenäoliselt tuleb hiljem sama õhuke lisa? Ei tea. Aga sisu oli kui moodne muinasjutt – mobiili uurivad metshaldjad, jogurtit luristav majavaim jne. Kerge suvine lugemine, sündmused arenevad jaanipäeva paiku, nii et sobib just praegusel jaanipäevaeelsel ajal lugemiseks. Loete tunnikese, siis lasete teistel pereliikmetel läbi lugeda ja kui on viitsimist ajugümnastikaga tegeleda, siis jaanitule ümber mõtlete kõik koos raamatule lõpu välja.
Head lugemist!
Blogistaja 