Patrick Ness “Kui koletis kutsub”

Ei mäleta millal viimati niivõrd mitmete auhindadega pärjatud raamatut lugesin. Isegi illustraator on saanud teose visuaali eest auhinna – Kate Greenaway medali.

Välimus mind, seda üsna õhukest noorsooraamatuks lahterdatud teost, lugema ei meelitanud, pigem vastupidi. Lugema ahvatles tähelepanuväärne auhinnasadu, mis on leidnud esikaanel äramärkimist. Mäletan, et esimene mulje, kui raamatust üldse mitte midagi ei teadnud oli – Püha õudus, kas sellise väljanägemisega raamatut üldse mõni laps või noor kättegi tahab võtta, rääkimata lugemisest?!

Nüüd, pärast “Kui koletis kutsub” lugemist, olen veendunud, et selle raamatu juures on kõik täpselt nii nagu peab. Ausaltöeldes, mind lausa jahmatas kui ideaalne see kõik kokku oli. See raamat ei saa olla teistsugune kui just parajasti on. Illustratsioonid moodustasid ideaalse terviku tekstiga, andes imeliselt edasi tohutut valu, ängistust, õudu, mida elab läbi Conor, 13-aastane nooruk, kes peab hakkama saama kõige hirmsamaga, mis ühte vaid koos emaga elavat last võib tabada – tema emal diagnoositakse vähk. Raamatu painajalik visuaal annab edasi seda maailma, kuhu satub laps, kui tema kõige lähedasemale ja kallimale inimesele pannakse niivõrd kohutav diagnoos.

Poissi kiusatakse koolis, aga Conor on sellega rahul. Ta tahab, et talle haiget tehtaks. Ta tahab tunda füüsilist valu, sest ta tunneb ennast süüdi…

See on õudne lugu, mida võiksid lugeda kõik täiskasvanud.

Raamat põhineb kirjanik Stobhan Dowd´i ideel, kes ise ei jõudnud oma idee raamatuvormi valamiseni, sest ta suri enne rinnavähki.