Seda, mis siia nüüd kirja saab pandud, ega ma seda ise ka ei usu, või peaaegu ei usu, sest noh, oma silmi peab vaikselt ikka uskuma hakkama, eks ole. Mis siis et need on lühinägelikud ja püüavad ümbritsevat fokusseerida läbi Anni kätes käinud (loe: ära väänatud raamidega) prillide.
Käisime eile kogu perega Peetri jooksul. Mitte niisama melu-elu vahtimas. Ei. Kus sa sellega, ikka osalemas käisime. Et Jaan on meil jooksufanatiks hakanud ja oma lõbuks õhtutundidel poolmaratone läbib, see on omaette veider, kuigi samas minu jaoks isegi üsna loogiline samm. No mida sa ikka uue asjana ette võtad, kui ujumise pisik on üle läinud? Ja kui iga vähegi endast lugupidav inimeseloom on hakanud jooksmisega tegelema. Mulle tõesti tundub, et varsti kõik jooksevad. Õnneks on jooksmine suhteliselt nii enam-vähem hobi, selles mõttes, et pole meeletult kallis. Mind hirmutab pigem mõte, mis siis saab, kui härra tuleb ideele, et no joostud juba küll, hakkaks triatloniga tegelema. Ilmselgelt praegu uus kuum trend. Õudne mõelda, mis korralik ratas maksab…
Peetri jooksu juurde tagasi. Jaan läbis 10km ja mina võtsin Anniga osa 5km lapsevankrijooksust.
Jaan tuli 249. kohale üle viiesaja osaleja seas. Väga tubli! Mitmes mina kärutajate seas olin, ei teagi. Kohti ei jagatud. Osalemise lust lihtsalt, pluss väike nännikott pärast edukat lõpetamist.
Kui stardiaeg hakkas lähenema ja vihmahood ei näidanud raugemise märke, siis ausaltöeldes, ei olnud ma enam mõttest – minna kärutama – erilises vaimustuses. Meil on selline üldsegi mitte jooksmiseks mõeldud käru (väiksed plastikrattad), plaanisin distantsi läbida kiirkõnnis. Ehk ma juba kujutasin ette, kuidas seal suuuuures vihmas läbikülmununa hambad ristis käruga maadlen, pluss preili Anni, kes lakkamatult sülle nõuab või kui ilm vähegi lubab, asendab eelmainitu mahanõudmisega, et kondimootori abil edasi liikuda. Ega see kärus istumine meil ju väga popp ole.
Aga. Lõpuks ma leidsin end vahetusriideid pakkimas. Nii endale kui preilile. Mis seals ikka, mõtlesin, 5km on lühike maa, eriti kui seda kõndida. Mulle meeldib kõndida. On alati meeldinud.
No ja seal me siis olime. Ilmatuma lämbe leitsak ja läkski lahti – 5km. See oli… Lihtsalt FANTASTILINE! Kiirkõnd, nagu plaanisin. Aeg-ajalt rääkisime preiliga juttu. Rajale oli sätitud väga mitu meeleolupunkti, kus kas mängiti plaadimuusikat või olid lives esinejad. Ülilahe! Eriti preili jaoks. Pluss vabatahtlikud ergutajad :D See oli veidi naljakas, aga no järelikult ilmselgelt meeleolu tõstev.
Anni pidas kärus kenasti vastu. Ehk just tänu muusikalistele meeleolupunktidele. Kohe kui ühest möödusime, hakkas ta juba järgmist ootama. Kui me mingist punk-mis-iganes-päidviskava kollektiivi suunas kulgesime, tundus preili esialgu üllatunud. Mina ka :D Mõtlesin, et jessas! säherdune raju muusika beebidega rallivatele mammadele. Mammadele ehk isegi meeldib, aga imikutele?! No mis iganes… Ma ei viitsind väga üle mõelda. Annile meeldis! Hakkas käsi plaksutama. Õudne-õudne :D Me peame siin selle muusikamaitsega veidi tööd tegema…
Ei mingit vihma, rahet, ega muid õuduseid, millega ilmajaam oli ähvardanud. Fantastiline õhtu! Sain medali kaela ja nänni ja olin roosa ja rõõmus.
AGA. Sellega asi ei piirdunud. Jooksul oli ka auhind. Loositav. Võibolla saate juba aru kuhu ma tüürin. Mul ei ole kunagi loosiõnne olnud. Lihtsalt ei vea. Mitte kunagi.
Jumalarahus läksime koju ja elasime oma elu edasi. Kuni telefonikõneni. See on ikka äärmiselt veider, kui keegi ütleb sulle, et oled võitnud peaauhinna. No ja mis oli peaauhinnaks – rämeropp-popp kallis jooksukäru:
Nüüd on see masin meil kodus. Kui preili prooviks kärusse panime, kujunes sellest kohe spontaanselt esimene linnatuur, sest neiu lihtsalt keeldus kärust lahkumast. No vot siis. Nüüd tuleb jooksma hakata. Igapäevaselt :D
Blogistaja 
Vaat miks kärusõit populaarne ei olnud – polnud lihtsalt õige käru! Vahvad olete!
Tundub nii :) Nüüd paaril viimasel päeval pole ta kordagi tahtnud kärust maha, et ise omal jalal ringi käia. See teistpidi vist natuke kehv, aga eks uudsus kaob.