Päev kajab

Nädalake Santorinil


Hakkan vaikselt toibuma. Peaaegu nädal on reisist möödas. Püüan taas luua mingit korda ja aru saada, mis kuskil pooleli ja mida milleks tegema peab. Kellele helistama, mida tühistama, kuidas uusi meistrimehi leida, kus ja miks ja keda tagant utsitama ja keda jälle kontrollima. Muideks, järjekordne tarbijakaitse ähvarduskiri sai teele saadetud.

Kõige selle sees jaurates, ja ainult nelja seina vahel passides, on mul palavik. Natuke nagu köhamoodi asja ka. Ilmselt mingi viirus. Kiirtest COVID-i ei näidanud. Mulle tehti tegelikult üks igati põhjalik uuring paar päevakest tagasi, sest… mingi veider värk oli ja tuli kõik ruttu ära kontrollida. Tundub, et olen jummalast kõige tervem inimene üldse siin maamuna peal. Kui see veider palavik ja mingi salapärane viirus välja arvata. Jaan ei saa aru, miks haiguslehte ei võta. Aga kui ma õue ei lähe, eriliselt füüsiliselt end väsitama ei pea, saan kõik tehtud kodust arvuti tagant. Kas siis peab alati haiguslehe võtma? No ei tea noh…. Võib-olla.

Aga Santorini. Mida põhjalikum on väljalülitumine, seda pikem tundub puhkus. Keskkonnavahetus. Eriti veel asukohariigi vahetus, see ikka annab nii meeletult mitmeski mõõtmes puhkusele juurde. Pluss aeg paistab kulgevat hoopis teises tempos, kui päevades on piisavalt uut, mida kogeda, silmade ja teiste meeltekanalitega endasse koguda.

Tegu oli reisiga, mille puhul me ei teinud peaaegu üldse mitte mingisugust eeltööd. Reede õhtul bronnisime piletid ja ööbimiskoha. Pühapäeva varahommikul lendasime. Seekord kahekesi. Sri Lankal oli meil küll ka vaid esimene hotell bronnitud, kõik need ülejäänud 11-12, või oli neid isegi rohkem, tulid jooksvalt. Umbes pooli hotelle olin eelnevalt kodus veebist piilunud. Ülejäänud tulid üsna spontaanselt kohapeal otsustades. Üldse mitte minulik. Aga praegu ei räägi Sri Lankast.

Santorini pidavat olema Kreeka saartest n-ö kõige romantilisem, mesinädalate saareke. Seda luges ja andis mulle teada Jaan juba siis, kui kohapeal olime. Me reaalselt ei uurinud peaaegu mitte midagi ette. Lihtsalt aega ei olnud. Seljakottidega läksime. Parim otsus. Kui sa seal oma hotelli otsid ja ratastega kohvreid treppidest üles alla põhimõtteliselt hambad ristis lohistad, siis noh, mina sinu nahas olla ei tahaks.

Meil oli superluks üliprivaatne hotellituba. Rõduga ja imelise päikeseloojanguvaatega. Puhtjuhuslikult õnnestus leida niivõrd ideaalne koht. Ruum oli kaljuseinasees. See tähendab – meie toa uks viis kohe õue trepile. Privaatsed trepid, midamööda said liikuda vaid hotelliga seotud inimesed. Treppidest üles minnes, olid teised toad, mõned neist oma privaatbasseiniga, oma privaatõuealal, ja hotelli vastuvõtt eraldi omaette majakeses, milles oli lisaks väike kohvik. Kõik imenunnu ilmselgelt.

Ja nii me siis seal kulgesime. Tegime mõnusalt pika jalgsimatka oma pesitsuspaigast Firast (Santorini pealinn) Oiasse. Vahemärkuse korras – Jaan põletas matkates oma kaela ära. Tema enda valik. Ma pakkusin pärast kilomeetri läbimist, et ehk läheme tagasi ja ta saab end sisse kreemitada. Ei tahtnud. Pidavat olema Sri Lanka päikeses karastunud. Noh, ilmselgelt ei olnud. Mina kui Sri Lankal ärapõlenu kandsin kaelas rätikut, et oleks kindel. Mind ei huvitanud, et väljas on soe, rätik jäi kaela. Ei kavatsenud seekord riskida.

Kuna me matkarajal omavahel rääkisime, siis mingil hetkel kõlas meist möödaminnes vali-reibas eestikeelne: “Tere!” Teretasime viisakalt vastu. Eesti keelt kuulsime peale seda vaid korra veel. Üks proua kurtis valjuhäälselt: “Miks seda sitta nii palju peab olema?!” Sammusime tollel hetkel parajasti mööda astmeid vana sadama poole. Soovijail oli võimalik end säästa ja muula seljas mööda treppe kulgeda. Seal oli nii treppide ülemises kui ka alumises otsas lausa muulaparklad, kus reas kaunid sõbralikud loomad. Muulad, teadagi, aeg-ajalt situvad ja kusevad. Kõik elus loomad kipuvad seda tegema. Koristatakse otseloomulikult ka, aga no mitte pidevalt, mis on täiesti mõistetav. Ei jõua ju koguaeg kõike kokku kühveldada ja üle uhada puhta veega.

Rohkem eesti keelt ei kuulnud, mis muidugi ei tähenda, et eestlasi saarel rohkem ei olnud. Kolmandaid eestlasi nägime tagasilennul, kui üle 200 istekohaga raudlinnul oli täpselt 8 reisijat (meie sealhulgas). Jah, kõlab võib-olla väga ekstraerilisena, aga see nägi omamoodi hirmus välja. Metsikuim jalajälg, mis ma ilmselt kunagi oma senises elus teinud olen, piinlik. Kaks eestlastest paari ja üks lätlastest paar kahe lapsega kulgesid sedaviisi täiesti tühjas hiigellennukis Riia poole.

Üks meeldejäävam hetk reisilt veel. Mingis tavernas, mille nimi on mul ammuilma meelest haihtunud, hakkas meie tellimuse vastu võtnud töötaja pakkuma, kust kohast me pärit võiksime olla. Ma ei mäleta, mis need teised riigid olid, aga ühena pakkus Itaaliat. Olin ütlemata õnnelik. Vähemalt ei pakutud Venemaad, nagu näiteks Sri Lankal mõnel korral juhtus. Kui viimaks ise reetsime, et oleme Eestist, siis kostus selle peale: “Aaa, Tallinn!” Ma ütleks viis pluss teenindus! Ära õpitud ilmselt vähemalt kõik Euroopa riikide pealinnad. Imetlusväärne.

Rahajuttu. Hinnaklassilt on Santorinil söök ja jook meie hindadele sarnane või tiba kallim. Aga meeles tuleb pidada kuldreeglit – esimesse ettejuhtuvasse uhkesse restosse ei pea suure hurraaga kohe toitu tellima minema. Uuri esmalt menüüsid. Need on väljas seinal. Ei pea isegi ruumi sisse astuma. Ja et saaks aimu, kui erinevad hinnad võivad olla täpselt samal toidul, siis Kreeka salati võis kätte saada 7.50 euri või ka 16 euriga. Suurus sama. Koostis sama. Maitse ka sama. Jah, proovisin ühe väga kalli Kreeka salati ära. Ei ole vaja maksta rohkem, kui saab sama hea asja odavamalt kätte. Muide, väga head soolased pannkoogid maksid 5 euri sentidega. Kõht sai täis, tuju hea. Mida veel vaja. Põhiline toit, mida me kõige rohkem tellisime oligi Kreeka salat ja pita leib. Teiseks paistis, et kui sa ületad tellimusega mingi kindla summa, siis sulle tuuakse maja poolt veel mingi lisaüllatus. See on siis joodav (meie saime paaril korral ouzot pitsidega) või söödav (korra saime üllatuslikult kodutehtud panna cottat magustoiduks).

Kui sa oled seiklejahing, siis Santorinil sul väga midagi peale 3 kuni 4 päeva teha pole. Kui sa tahad ennastunustavalt shopata või külastada miljonit restorani ja kohvikut või niisama oma koduhotelli basseinis lõõgastuda, siis on Santorini täpselt see tükike maad, kuhu minna. Silmale ilus vaadata, sadu kohvikuid ja restorane, mille vahelt valida ja lihtsalt olla. Süüa. Lugeda. Juua head veini (mis on kallis muideks, nii et kui on põhjalikumad veinitamise plaanid, mine ikka Hispaaniasse).

Nii. Viskan mõned fotod ka:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s