Juhuslikult ebausklik

Tuleb imelik postitus. Olge hoiatatud.

Vahemärkuse korras, kui kuulata kirjutamise ajal muusikat, mis väga meeldib, ei ole võimalik kirjutada, täpselt samamoodi, nagu seda ei saa teha siis, kui oled sunnitud kuulama muusikat, mis sind üldse ei puuduta. Sestap Coldplay jääb ootama homset ööd, kui hakkan Annule sünnipäevahommikuks kooki küpsetama.

Annu saab laupäeval 7. Ma ei tunne end üldse vanana. See ei olnud sarkasm. Sulatõsi. Välja võin näha vana, aga see ei loe. Kunagi keegi ütles – kui laps kooli läheb, vot siis tunned end vanana. Ei saanud tookord aru, jätsin meelde ja end ootele, aga tuleb välja, et ei saa ka nüüd aru, kui aeg täiesti käes. Las siis olla. Inimesed ongi erinevad.

Juhustest tulin hoopistükkis kirjutama tegelikult, niisiis….

Hämmastav kui palju meie igapäeva tegemistest ja ka elu olulised sündmused on sageli seotud, või isegi ajendatud, puhtast juhusest. Mõnikord märkad mingeid kummalisi mustreid ja kokkulangevusi, aga reeglina, kui sa pole just sügavalt ebausklik, lased need lihtsalt mööda voolata. Võib-olla ei märkagi. Mitte kunagi.

Esiteks minu kaks lemmikut õnnelikku juhust.

1. Juuksur

Tööpäev lõppes. Olin eelnevalt mitmel päeval peeglist vaadanud ja mõelnud, et peaks juuksurisse minema. Kablutasin Solarise poole, et sealsest RaRa esindusest uut lugemisvara laenutada. Kirjutasin samal ajal oma juuksurile messengeri, tahtsin teada, millal saaksin minna lõikama ja värvima. Vastus oli enam kui üllatav. Ta kirjutas, et mul ongi ju täna juuksuriaeg! No ilmselgelt olin unustanud. Mitte kuhugi ei olnud üles kirjutanud. Ja mis kõige veidram. Ei olnud mitte ainult õige kuupäev, vaid ma küsisin oma juuksuriaja kohta peaaegu vahetult enne seda, kui oleks pidanud teele asuma, et õigeks ajaks kohale jõuda. Haarasin raamatu nimega “Arulagedad asjad” kaasa ja kimasin juuksurisse. Jõudsin õigeks ajaks.

2. Kosmeetik

Kosmeetik saadab mulle sõnumi, kui läheneb aeg, mil pean kohale tulema. Mõnikord ma ei saa minna ja muudan aega. Jõudsin siis mina kosmeetiku juurde ja helistan tema vastuvõturuumi välisukse juures, öeldes: “Jõudsin nüüd kohale!” See tähendab, et välisuks tehakse ülevalt lahti ja saan treppidest kõpsutada sinna kuhu vaja. Sammun treppidest üles, kosmeetik võtab mind vastu ja ütleb: “Su aeg on ju homme. Aga tule edasi, mul jäi üks klient tulemata.” See oli päris hea müstiline tunne tollel hetkel :) Tulin valel ajal, aga juhuste kokkulangevuse tõttu sain seda, miks olin tulnud.

3. Hääletu telefon

Mul on telefon enamasti hääletu peal. Kohe kui tööpäev lõpeb, panen hääletuks. Mõnikord ei ole see hea valik, eriti kui ootad kõnet, mis annab sulle pääsu mõnele uuringule, kuhu peab minema. Sõitsin mina siis trammiga. Niisama istusin ja olin kulgemises. Koos trammiga. Ja siis, ma ei mõelnudki mitte midagi, võtsin taskust telefoni ja näen, et nüüd, just nüüd! mulle helistataksegi. See kõne, mida ootasin! Võtsin vastu ja sain oma uuringute aja.

4. Sünnipäev

Anni tuli paar päeva tagasi jutuga, kuidas ta ootab oma sünnipäevahommikut ja üllatusi. Ta meenutas neid paberist mitmevärvilisi ja erimustrilisi lipukesi, mis olid mul sinisele nöörile aetud ja igal tema senisel sünnipäeval tuppa akna juurde üles säetud. Et ta ootab neid ja üllatuspakikesi laual…. Neid lipukesi ei ole enam. Kolimisega läksid oma teed. Ütlesin talle seda ja lubasin midagi välja mõelda. Täiesti juhuslikult, eks ole, nägin päevake enne seda vestlust Instas reklaami kodaumaisele 2 õe ettevõttele Kärr & Surr. Nad teevad kangast lipukette. Nagu. Otsustasin, et jätan nad meelde. No ei jäänud nimi meelde. Mul on nimedega oma teema… Aga väikse pusimise peale suutsin nad ikkagi Instast üles leida. Vaatasin kohe saadaolevaid lipukette ja tegin oma valiku. Ja praegu, kui ma seda kirjutan, kaks tellitud lipuketti ongi juba minuni jõudnud. Üli-üli-üli kiire teenindus! Mul ei olnud veel nende kontonumbritki saadud, kui nad juba paki teele panid, sest ilmselgelt olin jõudnud kurta, et juba laupäeval oleks vaja lipukesi. Metsik usaldus. Lipuketid on väga ilusad ja imehästi õmmeldud. Saan neid nüüd mitmeid aastaid kasutada!

Juhuseid on veel, õnnelikke juhuseid… Aga nad ununevad, kui kirja ei pane.

Lõpetuseks. Täiesti teemaväliselt. Olen saavutanud väikekodanluses meistri taseme. Vahetasin vannitoas mõnikord kasutust leidva plastikust kausi malmkausi vastu ja mitte niivõrd õilsast soovist vähendada plastikut oma kodus, kui paljast ilulemise lustist. Et mu isiklik kodumull veereks minu pisikeste tahtmiste järgi.

Eelmisel reedel oli meil väike fotosessioon. Algab uus eluetapp – preili läheb kooli.

Fotod: Aleksandra Helk