Päev kajab

Eluolme olulised tühiasjad


Oh ei tea…. Ei tea, ei tea, KUIDAS hoitakse laste toad viimse vaiba karvaudemekesekeseni korras ja ägedalt disainituna, nii et vahid sotsmeedias jagatavat pilti ja tuleb tunnistada – hetkeks oled peaaegu piiritult kade. Siis langed enam-vähem reaalsusesse tagasi ja mõtled – huvitav, kas seal keegi elab ka või siiski pigem mitte. Tähendab, no ilmselt on mingi nurk tehtud pildistamise jaoks lagavabaks. Tavaline asi. Aga mind miskipärast painab mõte, et mida tehakse nende imeliste šedöövritega, mida väiksed käed ise on valmis meisterdanud ja raudpoltkindlalt ka oma toas eksponeerida tahavad. Reeglina ei paista ju pisikeste näpukeste vahelt tulnud teosed tulevase Michelangelo, Dali või Picasso loominguna. Kohati olen hämmeldunud, kui palju selliseid eksponaate võib ühe nunnu inimolevuse sõrmekeste all valmida (vähemalt meil on neid mägede viisi, ärge tulge ütlema, et teised lapsed ei taha oma meisterdusi eksponeerida). Et siis – pildistamise ajaks kasti ära? Päriselt?! Elusees ei viitsi sellist asja teha ju. Või nad ei luba oma põnnidel nende endi valmistatud asju oma toas nähtaval kohal hoida?! Või lapsed ise ei taha neid eksponeerida? Või mingi kolmas variant? Hämmastav. Piinlik on tunnistada, et aeg-ajalt tundub mulle endale preili tuba segamini just seetõttu, et on liiga palju seda va kunstivärki eksponeeritud. Ära ka ei saa koristada, sest… See kõik on ju tema enda looming ja tema tuba ja temale oluline.

Ei kujutanud ette, et mul saavad olema kunagi nii banaalsed mured, ja ma reaalselt leian aega mõtlemaks sellistele eluolme pisiasjadele. See näitab otseloomulikult ainult minu probleeme, nagu ilmselt haiglane perfektsionism ja muud hädad :)… Samas. Tean, et see kõik ei ole üldse oluline. Suures plaanis kedagi ei huvita ja püüan ise ka vabamalt võtta. Muide, on teatud positiivseid arenguid seoses mu veidra perfektsionismiihalusega. Meile saab nüüd külla tulla ilma pika etteteatamiseta. Jeeees, ülimalt suur muutus minu maailmanägemuses, võiks lausa nii öelda. Mind treenis välja siinsamas majas elav meie preili uus sõber. Ta tuleb külla nii kuidas parajasti juhtub :) Anni käib tal ka külas nii kuidas juhtub. Nagu selline kortermaja oma laste või heas mõttes küla vibe – ei olda enam täiesti võõrad, sa oled justkui juba oma inimene ja mis peamine – lastele tegelikult ei loe, kui korras või segamini midagi on. Nemad märkavad palju olulisemat. Sõpra. Nad tulevad sõbraga mängima. Kõik muu on ebaoluline.

2 kommentaari “Eluolme olulised tühiasjad

  1. Jah, tuttav tunne. Ja lisaks kõik need hoole ja armastusega emmele meisterdatud asjad, nendega on küll raske 😁 Ma kogun oma töötoa riiulisse kokku ja mingi aja tagant sorteerin kaunimad ja tähenduslikumad välja. Aga endise perfektsionistina ütlen, et see on mingil määral ravitav – vanuse, ajanappuse ja keraamikahobiga.

    1. Ega ma enam õnneks perfektsionist ei olegi. Ei jõua 🙂 Nüüd lihtsalt püüan vajadusel ruumile kiire esmamulje-iluravi teha. Ja preili toa puhul … Seal ei ole muud, kui lihtsalt ütlen, et see on lapse tuba…. Mis peaks juba iseenesest sisaldama ja ära ütlema kõik mis vaja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s