Sõltlane soiub jäätisest ja lisaks veel kiunub restoranide aadressil

Tere. Minu nimi on Triinu ja ma olen jäätisesõltlane.

Midagi tuleb ette võtta. Ei julge isegi enam öelda, K U I palju jäätist i g a l (pange nüüd tähele) Õ H T U L, ära söön. Hetkel, tuleb tunnistada, ei ole kaalus veel midagi märkimisväärset täheldanud, aga… Ma olen teel kohe-kohe oma kolmandasse või neljandasse noorusesse st täpselt kolme nädala pärast saan nii vanaks, et ainevahetuses peab midagi toimuma, mis ilmselt ei ole miskit meeldivat. Oma praegust kaalu ütlema ei hakka, see number võib tunduda mõneti isegi naeruväärne. Aga asi pole ju ka vaid kaalus. Asi on jäätises. Ei. Asi on minus. Ma ei taha loobuda jäätisest. Õhtul. Üksinda. Nüüd just saabus lisaks ka pime ja hall aeg. Nagunii on söögiisu suurenenud, kui sinna liita veel need imelised šokolaadiglasuuriga pulgajäätised, mis kõik endale kõhtu libistan, siis… Ma juba peaaegu kuulen, kuidas üks pallike veereb mööda meie korterit mõne kuu möödudes. See pallike saan olema mina, kui midagi ette ei võta. Jah, mul on probleem. Sellega tuleb tegeleda. MIDA TEHA!? Lihte on öelda – ära söö siis, noh! Mis vingud üldse, lõpeta lihtsalt ära ja kogu lugu.

See ei ole nii lihtne ju… Mis oleks selline mõnus ja tervislik sõltuvus, mida saaks õhtul teha, kodus? Asenduseks. Lugemine ei lähe arvesse. Lugemine on elustiil. Oppaa! Kes on kuulnud, et veini joomine on elustiil, käed püsti! Viskan kohe kaks imelist käsivart taevapoole õõtsuma! Ei-ei, ärge pabistage, ma ei hakka nüüd igal õhtul veinitama. Aga. Võib-olla leidsin hoopis vabanduse, miks jätkata jäätise libistamist. Olgu. See jutt kisub rappa.

Vahemärkus: Jube tore on kirjutada. Veider. Mõtlesin vahepeal, et blogimine tuleb lõpetada, sest… No on igasuguseid põhjuseid, eks ole. Aga mulle ikkagi meeldib kirjutada. Aeg-ajalt.

Tuleb otsustada: Ei. Söö. Enam. Jäätist. Õhtul. Muul ajal ikkagi võib. Ei tohi enda vastu liiga karm olla. Jäätis tähedab ju kaltsiumi, onju. Ja minu vanuses inimene, eriti veel naine ja lisaks umbes tuhat aastat last imetanud naine, sellel on kaltsiumi vaja. Muide, kaltsium imendub öösel st hea on süüa kaltsiumitablakaid õhtul… Saate aru, kuhu mu aju jälle tüürib? Leian endale vabandusi. Jäätis õhtul on imeline kaltsiumipommike ju. Või kuidas?

Vahemärkus: Kuulan hetkel playlisti, mille koostasin umbes 10 aastat tagasi. Mingid mälupildid hüppavad esile ja vahele ja … vot täpselt selle pärast olengi loobunud tekstiga paladest ja kuulan mingit suvalist tapeeti kirjutamise ajal, et mu aju ei plahvataks emotsioonide kokteilist, mis segab keskendumast sellele, mida kokkuklõbistama tulin.

Teemavahetus.

Kes said omale postkasti voldiku nimega “Koos saame energiakriisiga hakkama!” ? Pakun, et kõik, kellel on olemas postkast. Pole elus naeruväärsemat asja postkastist leidnud. Info, mida see voldik sisaldab, on täiesti mõttetu. Kõik need, kes reaalselt vajavad nippe, kuidas säästa energiakuludelt, teevad seda kõike juba nagunii. Nad on ise piisavalt nutikad või lihtsalt harjunud kõigelt, kust saab, kokku hoidma. Need, kes ei ole seni säästmisega tegelenud, aga nüüd võibolla nagu tahaks, on pigem inimesed, kes raudselt oskavad kasutada mitmesuguseid elektroonilisi kanaleid info hankimiseks. Vot neile oleks võinud saata meili või sõnumi teel tolle infokanali aadressi, millele voldikus viidati ja kõik. Nüüd piltlikult öeldes tõmmati sadu puid maha, et toota mingi kasutu voldik, mis, ma julgen väita, leiab 99,9 juhul koheselt tee prügikasti. Süda tilgub verd sellise jaburuse peale. Õudne.

Kui juba veidrustest kirjutada, siis… Isadepäev on kohe. See ei ole veider. Väga nunnu on hoopis. Mina siin siis otsisin kuhu minna oma põrsastega (laps and mees) isadepäeval sööma. Välja. Rutiinivabadusse. Leidsin söögikoha. Arvutis vaatasin restorani veebilehte. Tahtsin menüüd uudistada. Menüü asemel oli QR-kood, a´la menüüd näed kasutades seda QR-koodi. Mis. Jaburus. See. Nüüd. Siis. On.

Olen oma imelise rüppekaga, imelise söögikoha (see tõesti on suurepärane restoran, väga hea toit) veebilehel ja mind sunnitakse võtma kätte veel lisaks mobla, et saaksin näha menüüd?! Reaalselt – vaatad ja imestad end kangeks. Mul on normaalse ekraanisuurusega läpakas ja nemad sunnivad mind menüüd vaatama mingilt tillukeselt telefoniekraanilt. Lukuaugust põhimõtteliselt. No tõesti, sorry, aga mu telefon ei ole nii suur kui rüppeka ekraan. Ilmselt olen liiga vaene ja üldse ei ole oodatudki sellesse restosse. Selge pilt! Ciao! Ega ma teile oma kokkukraabitud tillulillukesi rahamägesid nüüd kohale vedama ei hakka ka. Olge ja elage oma QR-koodiga õnnelikult igavesest ajast igavesti! (Tegelikult ma ikka vaatasin selle menüü üle. Igaks juhuks ütlen.)

Leidsin teise restorani. Kuna täna oli mingi veider päev, siis ka sellega ei läinud kõik päris ludinal. Helistasin ja soovisin bronnida lauda pühapäevaks. Täpselt keskpäeval helistasin. Telefonile vastanud neiu ütles, et neil on päris palju broneeringuid juba, ja ta täpselt ei tea, kas on vaba lauda, aga et ma võin saata e-kirja bronnisooviga ja sellega siis tegeletakse, uuritakse võimalusi. Üllatav. Telefonile vastav inimene ei oskagi mulle öelda, kas on saadaval mõni laud pühapäeval või mitte. Aga olgu. Saatsin meili. Oleks eeldanud, et vastatakse vähemalt poole päeva jooksul, aga ei. Oleks ju tahtnud teada, kas pean otsinguid jätkama või kandsid tehtud ponnistused vilja. Vastuse sain 5 minutit enne kella 20.00. Õhtul. Laud olemas. No tore.

Lõpp hea, kõik hea.