Puhusin jälle täielikku p**** siinsamas blogis. Mõned postitused tagasi, kus ütlesin, et no põhimõtteliselt mitte midagi muud peale graafiliste lehtede selles korteris seintele ei jõua. Räige vale. Ilmselt olin millegagi vastu pead saanud. Võib-olla padjaga. Need meil siin lendavad aeg-ajalt. Mul on ju üks lemmik kodumaine kunstilooja täiesti olemas. Temalt kunagi ehk tellin midagi, kui elektri ja gaasi hind tuleval aastal hinge seest ei võta. Too kunstnik väljutab väga äratuntava käekirjaga loomingut. Asi on praegu rahas, mul lihtsalt ei ole hetkel piisavalt kulda ja hõbedat, et midagi tellida. Pean ootama.
Tahate täiesti avalikku mitteavaldatud saladust teada? Ei kirjuta oma postitusi alati õhtuti. Mõnikord kirjutan suvalisel ajal päeval ja ka nii, et häirivaid faktoreid on mitu. Need on postitused, mis on peas nagunii juba olemas ja pole eriline häda nad lihtsalt maha kirjutada, tähendab – arvutisse toksiskleda. Muide. Seoses blogindusega üks suhteliselt suvaline oluline fakt. Mind häirivad blogides postitused, kus räigelt ekspluateeritakse sõna – ma. Ma mõtlen. Ma olen. Ma näen. Milleks? Sinu blogi, ilmselt kirjutadki seal endast. Kõik need näitelaused oleks saanud ju vabalt ilma ma-ta kirjutada. Eks ole. Teisalt. See on puhtalt minu probleem, et häirib. Kui kirjutajal on hea olla, las ta ma-tab. Lugejal on alati võimalus otsustada mitte lugeda. Või mängib sellist mängu, nagu mina – hüppan mõttes sõnast ma üle, jätan need lihtsalt lugemata.
Miks on keeruline olla ema? Täna järjekordselt leidis kinnitust. Need ei ole lõputud unetud ööd, ropprõve kolm korda päevas (minimaalselt) sooja-tervisliku toidu vaaritamine, ega isegi tuhandete närvirakkude surm, sest MITTE KEEEGI EI KORISTA enda järelt ja sa tunned end konstantselt kui (h)igiliikurist koristaja. Ei. Need on need kõigest paarsada hetke päevas, kui sul tuleb kiirreageerida mingitele alati teatud nüanssides täiesti erinevatele olukordadele ja teha LÕPUTULT OTUSEID. Kiirelt, kõhklemata, kui kõhkled, tekivad uued probleemid. Tuleb teha otsuseid asjade kohta, mille puhul sa enne ei teadnud, et selliste asjade kohta saab üldse mingeid otsuseid teha. Pluss igasugused piirid, mis su elus enne puudusid, mida aga nüüd püütakse nihutada ja ületada.
Täna sõi härra isa kommi. Õhtul. Laps oli veel üleval. Meil on reegel, et kommipäevad on nädalavahetusel. Kui mu pilk oleks tappev, siis leiaksin end varsti vangimajast. Reeglid on kõigi jaoks samad. Vähemalt nii kaua kuni laps on üleval. Sellest ei ole raske aru saada. Ja siis imestatakse, miks õhtuks nii väsinud olen….
Okei, aitab. Head ööd!
Blogistaja 