Isiklik

Ütlen ausalt, selles postituses ei ole mitte midagi huvitavat, harivat või salajast. Puhtalt praktilistel kaalutlustel kirja pandud, minu enda jaoks fenomenaalne detail, mille tahaks mälukurdudesse kõrvetada. Kirjutan läbi ja nii ta sinna, kuhu vaja, aegade lõpuni ka kenasti salvestub.

Eile oli 14. veebruar. Preili koolis oli sõbrapäeva laat. Sai veidi taskuraha kaasa. Koju toodi hunnik magusat kraami. Ühe erandiga.

Anni võttis koolikotist välja salvrätikutesse pakitud kompsukese. Andis mulle. Vaatasin pakikest. Salvakatest paistis sisu kenasti läbi. Mul on äärmiselt pikk “juhtmestik”. Vaatasin ja sain aru, mis mu pihkudel lebas, aga ei osanud hetkeks reageerida. See oli midagi, mida Anni ise vihkab kogu südamest. Vürtsikiluga võileib, lisandiks munaviilud. Kui siin maakoorepeal on midagi söödavat, mille hais paneb Annit öökimishäälitsusi tegema, nina kinni pigistama, selle sööjaid kohe hambaid pesema ajama, sest ta ei suuda väiksemagi “haisuleviku” puhul nende kõrval olla, rääkimata nende kallistamisest, siis see on KALA. Lisaks kanamuna. Ta ei söö kanamuna. Vutimunad on erandiks (veider, tean, las olla).

Vaatasin oma ülirahulolevat last, kes pani just koolikotti tuulduma, sest haisvat kalaleib oli sellega transporditud, ja tahtis oma elektroonilist käekella kraaniall pesema hakata, sest ka see oli haisuga lähikontaktne, kui infoprotsessimine jõudus viimaks lõpule: “Sa OSTSID SELLE KALAleiva mulle?!”

Kui Annu vihkab kala kogu südamest, siis mina armastan kala, eriti kalavõileiba. Ja ta otsustas laadal, mis oli täis isuäratavat magusat kraami, selle mulle osta, kuigi pakkimine ja hais, mis ausaltöeldes oligi terve ta koti vallutanud, pidi nõudma omajagu eneseületust. Väu!!!