Mats Strandberg ja Sara B. Elfgren “Ring”

“Ring” on kogu maailmas laineid lööva noorte faantaasiatriloogia esimene osa. Tegemist on suisa niivõrd suurt tähelepanu pälvinud teosega, et sellest plaanivad rootslased juba ka filmiversiooni, mis peaks 2013. aastal kinoekraanidele jõudma.

Lugedes tutvustavat teksti raamatu tagakaanelt, olin veendunud, et teos pole kohe kindlasti midagi minu jaoks. Nõidus, maagia ja tohutud üleloomulikud jõud pole teemad, mis mind huvitavad. Pigem vastupidi. Kuid kõigele vaatamata otsustasin “Ringi” siiski läbi lugeda. Tänu kaanelt saadud esialgsele infole mul polnud mingeid erilisi ootusi-lootusi, üksnes törts uudishimu.

“Ring” on rootslastest ajakirjaniku Mats Strandbergi (sünd. 1976.a.) ja stsenaristi Sara Bergmark Elfgreni (sünd. 1980.a.) ühisprojekt.

Vaatamata minu kõhklustele ja kahtlustele tuleb tunnistada, et raamat haaras kaasa. Isegi väga. Vaatamata sellele, et ma ei kuulu just sihtrühma, oli põnev jälgida noorte nõiahakatiste tegemisi, elada kaasa nende tunnetele ja mõtetele. Suurepäraselt oli välditud otsest õpetamist ja näpuga vibutamist, kuid see ei tähenda, et  õpetused jäid jagamata, seda lihtsalt tehti justkui möödaminnes, ilma igasuguse moraalitsemiseta, mis ongi ühele heale noortekale kohane. Samastumisvõimalusi, mis noortekate puhul nii olulised, oli siin loodud rohkem kui küllaga. Peakangelannade ringi kuuluvad nohik, paksuke, alternatiivik, popp tüdruk, muidugi söömishäiretega neiu… Valik missugune!

Kes mäletab igivana teleseriaali ”Võluvägi”, siis miskipärast hakkas mingi hetk raamat mulle just nimelt selle fantaasiarohke sarja esimest hooaega meenutama. Mõlemas st nii raamatus kui sarjas püüdsid naisolevused avastada ja treenida oma nõiavõimeid. Kui filmis olid nõidadeks väga erinevate iseloomudega õed, siis raamatus äärmiselt erinevad kooliõed…

Engelsfors. Kaunis nimi, mõttetu linn. Selle ümber on sügavad laaned, kuhu inimesed tihti ära eksivad ja jäljetult kaovad. Ühel ööl, kui kuu on värvunud salapäraselt punaseks, satuvad kuus koolitüdrukut vanasse linnaparki. Neil pole midagi ühist peale selle, et neile kõigile peab jahti ürgne kurjus ning üksteiseta nad ellu ei jää.

Nad saavad teada, et on nõiad ning peavad õppima valitsema väge, mis on nendes ärganud. Neil pole enam kuigi palju aega. Miski jahib neid ning kui nad seda ei leia ja sellest võitu ei saa, tapab see nad kõik.

Raamatus on surma, vihkamist, armastust, leppimist, sõprade leidmist ja kaotamist. Kõik see on esitatud kerges nõiakunstikastmes, mis vastu igasugust loogikat on täiesti söödav ka realismi eelistavale täiskasvanule. Nii et mis muud kui head lugemist!

Loe lisaks artiklit Eesti Päevalehest.

Reeli Reinaus “Nahka kriipivad nädalad”

Tegemist on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011.a. noorsooromaanivõistlusel II koha saavutanud teosega.

Tegemist on kirjanikuna juba nö vana kalaga. Reeli Reinausi sulest on seni ilmunud suisa 5 noorsooromaani.  Ja just seepärast olid mul ka ootused enne lugemaasumist keskmisest kõrgemad. Tuleb rahulolevalt tõdeda, et ma ei pidanud pettuma. Tõesti-tõesti tegemist on minu meelest ühe Reeli parima raamatuga noortele.

Seekord on leidnud põgusalt käsitlemist seni algupärases noorsooromaanis veel kajastamata skinheadide kultuur. Romaan võtab selles vallas kohati suisa õpetajaliku positsiooni, aga mind see ei häirinud, selline õpetajalikkus lausa sobis antud juhul. Uue teemana kirjutatakse internetitutvustest ja seoses nendega varitsevatest ohtudest. Vähemalt mulle tundub hetkel, et ma pole sarnases vormis meie oma autoritelt midagi lugenud. Uued teemad, lihtsus, konkreetsus, osav sõnakasutus jätsid raamatust sümpaatse mulje.

Teoses on muidugi armastust, vägivalda ja suhete segapuntraid nii nagu ühele noortekale kohane. Autori blogist võib lugeda nii raamatu lühitutvustust kui katkendit romaanist.

John Grisham “Theodore Boone: lapserööv”

Jätkub John Grishami noortele suunatud sari “Theodore Boone”, mille järjekorras teine raamat kannab alapealkirja “Lapserööv”.

Seekord ei tule 13-aastasel tarmukal Theodorel lahendada mõrvajuhtumit, vaid hoopis tema parima sõbranna Aprili (tulevase südamedaami?) kummalist kadumisjuhtumit. Muidugi ei ole politsei vaimustuses poisi aktiivsest sekkumisest uurimisprotsessi, aga noor, kahe eduka advokaadi nutikas poeg, lihtsalt ei suuda saamatu poitsei tegemisi käed rüpes kõrvalt jälgida. Ta tahab, maksku mis maksab, Aprili üles leida ja mida rutem seda parem. Terve linnake elab tüdruku otsingutele kogu hingest kaasa. Ühel päeval leitakse  jõest laip, mis kruvib nii noore Boone kui ka kõigi tema klassikaaslaste närvid viimseni pingule…

Raamat on lihtsas keeles ja väheke lapsemeelne, aga sellest hoolimata kõlbab minu meelest ajaviiteks lugeda kõigil Grishami huvilistel, ka täiskasvanutel.

 

 

 

Kristel Kriisa “Piinatud hinged”

Tegu on Kristel Kriisa teise noorsooromaaniga, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011.a. noorsooromaanivõistlusel II koha.

Raamat vastab täiesti kaasaegse klassikalise noorsoromaani kirjutamata reeglitele. Seal on armastust, põnevust, salapära ja müstikat, intriige, katkine perekond ning eluraskusi trotsivad peategelased.

Peakangelannadeks on kaks õde, kes elavad vanas, lagunevas metsatalus koos saatuselöökide all kössi tõmbunud ning kibestunud emaga. Säde käib keskkoolis ja tema väike õde, Lee, käib alles algkoolis. Mõlemad neiud ei saa klassikaaslastega just märkimisväärselt hästi läbi. Kui valdavalt omas maailmas elav ema ei ole lastele eriliseks toeks, siis oma kohaloleku, hea sõna ja mitte ainult sellega, aitab tädi Gertrud õdedel erinevate probleemide ja ootamatute avastustega toime tulla.

Raamatus on müstikat ja ebaloomulikke jõude. Õnneks on suudetud püsida teatud piiril, kus ei minda liigselt muinasjutuliseks ning lapsikuks. Vaatamata ebareaalsusele tundus toimuv usutav ja ei tekkinud küsimust, et oot-oot, mis vanustele see raamat nüüd mõeldud oligi? Tegemist on kiire ühe õhtu lugemisega. Raamatu lõpp jätab mulje, et romaanile on oodata järge.

Brian Selznick “Hugo Cabret´leiutis”

Eile õhtul lugesin raamatu läbi ja täna märkasin, et kinodes jookseb loetud teose põhjal valminud film. Kusjuures tegu on suisa kolme kuldgloobuse nominendiga! Nominatsiooni kategooriateks on: parim film, parim lavastaja (Martin Scorsere) ja parim filmimuusika (Howard Shore).

Ma ei tea, kuidas film on. Võimalik, et lähen seda vaatama, aga raamat oli salapärane, lummav ja omaette haruldane kunstiteos. Raamatu maht on üle 500 lehekülje, AGA sellest suisa 284 lehekülge on algupärased pliiatsijoonistused. Need joonistused on elavad, lausa filmilikud ja annavad raamatule juurde graafilise romaanile omase dünaamilisuse.

Veidi sisust: Hugo – orb, kellavalvur ja varas – elab Pariisis ühe pulbitseva rongijaama seinte vahel, kus tema ellujäämine sõltub anonüümsusest. Kui aga Hugo maailm põrkub tema poolt hooldatavate kellade hammasrataste kombel ekstsentrilise raamatukoist tüdruku ning kibestunud, rongijaamas mänguasjakioskit pidava vanamehega, satuvad ohtu nii poisi salajane elu kui ka tema kiivalt varjatud suur saladus.

Kiirelt kulgev ning salapäraselt muinasjutulaadne lugu võlub oma lihtsuse ja siirusega.

Internetist leidsin veel sellise info: Filmientusiaste, -teadlasi, -kriitikuid ning -elukutselisi ühendav rühmitus National Board of Review on valinud aasta 2011 parimaks filmiks Martin Scorsese 3D-filmi “Hugo Cabret’ leiutis”.

Tundub, et vist võiks ikka kinos ära käia:)

Jenny Downham “Enne kui ma suren”

Kuueteistaastane Tessa Scott põeb juba neljandat aastat leukeemiat. Tal on pidevatest raviprotseduuridest kõrini, kõik tundub mõttetu, sest ta teab, et ei saa nagunii terveks, vähk ei taandu, ta peab nagunii surema, surema noorelt, tegemata nii paljusid asju, mida ta teha tahaks… Ja mis kõige vihaleajavam – kõik teised elavad edasi!

Kui Tessa taaskord järjekordselt verevahetuselt tuleb, mainib tema raviarst, et Tessa võiks mõelda asjadele, mida ta veel ära teha tahab… Tessa koostab nimekirja asjadest, mida ta kindlasti teha või kogeda soovib. Näiteks soovib ta proovida narkootikume, sõita ise autoga, kuigi tal juhilube pole jne.

Briti kirjaniku Jenny Downhami esimene romaan ”Enne kui ma suren” võitis kiiresti suure hulga lugejate ja kriitikute südamed ning esitati mitmete kirjandusauhindade kandidaadiks. Võita õnnestus tal Branford Boase Award.

Inglise režissöör Ol Parker lavastab Jenny Downhami raamatu „Enne kui ma suren“ põhjal filmi, mis linastub Suurbritannias maikuus 2012.

NB! Hoiatus lugejale. Lugedes võib teil esineda pisaratevoolu.

Merike Reiljan “Anakronett”

Katkend raamatust:

… sõnas tüdruk, langes talle järsult kaela ja surus oma huuled poisi suule. Hingeaatomid sattusid ärevusse, sest pidid suu kaudu noormehest tüdruku sisse liikuma ja vastupidi. Siledate, ümmarguste hingeaatomite ümberpaigutumine ja hõõrdumine täitis kehad soojusega. Tundus, et mõlema ihutempertuur tõusis mitu kraadi. Natuke oma hingeainest lahkus. See tähendab, et kumbki heitis veidi hinge. Heitis seda teise sisse.

Lühidalt raamatust :
Lummav. Romantiline. Kaunilt kirjutatud. Tegevus toimub Tartus. Lõpuni täis üllatusi.  

Huvitatud saavad tutvuda autori blogiga.

Ja siit näeb ning kuuleb autorit ennast:

Scott Westerfeld “Ilusad”

Mõni aeg tagasi lugesin Scott Westerfeldi raamatut “Inetud”, millest blogis ka paar rida kirjutasin. Nüüdseks on juba umbes terve kuu müügis olnud raamatu teine osa – “Ilusad”.

Tuleb tunnistada, et aset on leidnud teatud areng. Nimelt pole teises osas tohutul hulgal kirjavigu nagu oli raamatu esimeses osas. Nii et kohe täitsa lust oli lugeda. Ja mis mind, kehvamäluga lugejat, veel rõõmustas – kuigi esimese osa lugemisest on mul möödas juba üle kolme kuu, siis tuletati lugejale läbi peategelase püüdluste oma mälu taastada, meelde see, mis leidis aset esimeses osas, nii et ei mingit probleemi sündmustest arusaamisel ja isegi kõrvaltegelaste nimed tulevad läbi peategelase meenutuste ajusopist esile ja ei tekita segadust kes oli/on kes.

Osaline mälukaotus tabas kohe teise osa alguses nimelt  Tally´t, meie peakangelannat, pärast Ilusaks saamise operatsiooni, nii nagu see, muide, kõiki Ilusaid pärast nende saatuslikku ilulõikust tabas.

Tally kohaneb Ilusate linnas elamisega üsna kiirelt ja probleemideta. Ainult et mingil imelisel kombel pole ta kaotanud oma vastupandamatut soovi pidevalt piire ületada. Ja just nimelt pidev adrenaliiniotsing toob Tally jaoks kaasa üllatavad muutused… 

Minu jaoks mahe lugemine. Ei veni, kulgeb sujuvalt oma osalt oodatud, aga mõneti ehk ka ootamatu lõpplahenduse poole. Mis muidugi pole veel mingi nö Õige Lõpplahendus, sest raamatul on ju veel kaks osa. Jään neid ootama.

Klaus-Peter Wolf “Nohik”

Tegemist on loominguliselt väga produktiivse saksa kirjaniku taskuformaadis noortekrimkaga. Klaus-Peter Wolf  (sünd 1954) on kirjutanud suisa üle poolesaja teose – nii näidendeid kui filmistsenaariume, raamatuid nii täiskasvanutele kui ka lastele. “Nohik” ilmus Münchenis 2007.a.

Lugu hakkab hargnema hetkest mil klassi kõige tagasihoidlikum poiss ronib ühel vihmasel hommikul koolimaja katusele ja kukub sealt alla. Õnnetust, kui see ikka oli õnnetus, nägi pealt terve klassitäis noori. Miks pidi Kai, vaikne ja tähelepanu vältiv poiss, ronima vabatahtlikult katusele?! Kas ta libises või hoopis tõugati katuselt alla? Asja hakkab uurima politsei ja kamp klassikaaslasi.

Tempokalt kulgev lugu leiab üsna ootamatu, kuid samas oodatud lõpplahenduse. Lugu on jutustatud kaasahaaravalt ja ei puudu ka õpetlik mõttetera. Tegelikult on raamatu viimane lõik suisa sõnaselgelt moraliseeriv, aga eks mõnikord ongi hea, kui selliseid lihtsaid, aga millegipärast sageli unustamist leidvaid tõdesid, üheselt ja selgelt korratakse ning meelde tuletatakse.

Liisi Lõo “Minu Tšiili: vahetusõpilase rõõmud ja rumalused”

Lõpetasin eile Liisi Lõo, Tšiilis käinud vahetusõpilase, rõõmude ja rumaluste lugemise. Ootasin kerget, muigveleajavat lugemist ja seda ma ka sain. Minu jaoks oli see raamat vahepala enne uinumist. Amps midagi lihtsalt seeditavat, et oma igapäevategemistelt tähelepanu kõrvale saada ja nii murevabalt unenägudesse kaduda. See oli nagu õrnatoimeline rahusti;) , mis hajutas pinged ja oli eelmäng helgetele unenägudele. Paluks nüüd mitte valesti aru saada – see raamat ei uinuta magama, üldsegi mitte. See raamat on pigem nagu pisike vitamiinilaks – mahe, positiivne.

Autori suhtes tekkis tõeline respekt. Minna inimeste sekka, kelle keelt sa üldse ei valda, minna suisa terveks aastaks ja õppida selle aja jooksul keel nii selgeks, et saad aru, millest räägitakse, oskad ennast omandatud keele abil arusaadavaks teha ja kõigele lisaks käia koolis ning saada seal hakkama. Hispaania keel ei tundu just väga lihtne, aga nagu näha, on andekaid ja kiireid õppijaid, kes omandavad uusi keeli sõna otseses mõttes käigupealt.

Siit saab lugeda ja vaadata pilte Liisi Lõo raamatuesitlusest.